Peaminister Tiefi luhtunud päästmine
Mart Laari ind ja töövõime on
suisa hämmastav – lugejateni jõudis äsja uus raamat tema
sulest, “September 1944. Otto Tiefi valitsus”. Noid
septembrisündmusi üksikasjalikult kirjeldav raamat on oluline pelgalt
juba seetõttu, et siin lükatakse taas kord ümber
müüt Nõukogude armeest kui Eesti vabastajast.
Vastuvaidlematute faktidega näidatakse, kuidas Vene väed ei tunginud
mitte Ostlandi, vaid Eesti Vabariiki. Riiki, mille eesotsas oli igati seaduslik
Otto Tiefi valitsus ja mida sümboliseeris Pika Hermanni tipus lehviv
sinimustvalge lipp. Kellest siis vabastasid meid need, keda mälestab
Tõnismäe Pronkssõdur?
Kahjuks on Laar suures
tööhoos jätnud kahe silma vahele ühe olulise allika, mis
annab täpse ülevaate Tiefi valitsuse luhtunud
päästmiskatsest ja Rootsist saadetud kiirpaadi hilinemise
põhjustest. Need on päästeoperatsiooni juhtinud Eerik Laidi
päevikumärkmed ja kirjad Karl Ristikivile (vt lähemalt
Ajalooline Ajakiri, 1998 nr 1), mis aitavad raamatus esitatud pilti
täiendada.
Põgenemine viimsel
hetkel
Kui Tallinna langemine oli päevade küsimus,
otsustasid Tiefi valitsuse liikmed Eestist lahkuda. Nad olid oma ülesande
täitnud ja enda ohverdamisel polnud mingit mõtet. Raskelt haige
Jüri Uluots sõitis 20. septembri hommikul kohtuministri Johannes
Klesmenti saatel mootorpurjekal Atlantic Rootsi. Ülejäänutele
kutsus Tief veel samal päeval Rootsist kiirpaadi järele, mis pidi
Puise randa jõudma 22. septembri õhtul.
Tief,
riigisekretär Helmut Maandi, sõjavägede ülemjuhataja Jaan
Maide ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) sekretär Jaan Reigo istusid
22. septembri hommikul Tallinnas Reichsposti bussi ja asusid teele Haapsalu
poole. Kella seitsmeks jõudsid põgenikud Puise randa. Oodatud
paati aga polnud! “Paati ei tulnud ka öösel ega järgmisel
hommikul. Päeval hakati otsima teisi võimalusi, aga
tulemusteta,” meenutas Maandi hiljem. 24. septembri õhtul
saabus ärev sõnum – venelased on Martnas. Nüüd
otsustati laiali minna ja igaüks asus otsima
pääsemisvõimalust iseseisvalt. Kuid oli juba hilja.
Ainsana õnnestus viimsel hetkel põgenenuist Rootsi jõuda
Maandil, kes läks 25. septembril Tauksi saarele ja sealt edasi Liia
laiule. Liial oli tormivarjus kolm väikest mootorpaati ja Maandi liitus
ootajatega. Merele julgeti minna alles 29. septembril, kui torm veidi
järele andis.
“Äkki märkasime mõnesaja meetri
kaugusel lähenemas suuremat halli värvi paati. Lähemale
jõudes nägime, et see oligi Rootsist oodatud kiirpaat. Selle
reelingu ääres seisis magister Eerik Laid, kes oli tulnud, et Eestist
ära tuua vabariigi valitsuse liikmed,” meenutas Maandi.
Kiirpaat korjas Hiiu laidudelt peale umbes 40 põgenikku ning
võttis seejärel suuna tagasi Rootsi.
Saatuslik
hilinemine
Tiefi palve saata kiirpaat valitsusele järele
jäi hiljaks. Nii ei jõutud Rootsis paati piisavalt kiiresti teele
saata. Lisaks keeldus esialgne meeskond viimasel hetkel minemast, mis viivitas
väljasõitu veelgi. Päästmist juhtinud EVRi liige Eerik
Laid algul ei pidanudki Eestisse sõitma, kuna ta kavatses lühikese
peatuse järel Rootsis sõita edasi Helsingisse.
Neil
päevil oli Laid Kummelnäsi põgenikelaagris, kuhu talle
helistas Rudolf Penno (varem Rootsi põgenenud Tiefi valitsuse
liige), küsides, kas Laid on nõus minema. Nimelt oli vaja inimest,
kes isiklikult valitsusliikmeid tundis. Laid n&otild
e;ustus kohe. Viivituse tõttu sõideti merele alles 25. septembri
öösel ehk kolm päeva kokkulepitud saabumisajast hiljem. Ka torm
pidurdas paadi kiirust.
“Sõitsime välja kyllalt tugeva
S tormiga öösel. Kuna laine triivis meid niimoodi kylje pealt,
kaotasime palju kiirust ning järgmise päeva õhtuks, kui pidime
olema Hiiumaa ranniku ees, polnud maad kusagil märgata. Ei
jäänud muud yle kui pimedas tasandatud käiguga edasi
sõita. Siis kl 10 paigu õhtul jooksime ootamatult karile ja
vigastasime propelleri,” kirjutas Laid hiljem Ristikivile.
27.
septembri hommikul selgus, et oldi sihtkoha lähedal. Vigastuse
tõttu tuli aga läheneda rannale. Laid läks maale ja see sai
peaaegu saatuslikuks. Rannas oma võimalust otsinud eestlastest
sõdurid tahtsid paadi väevõimuga üle võtta.
Saginat märkasid omakorda sakslased ja tegid sõduritele haarangu.
Nad seadsid randa valveposti ning suunasid kuulipilduja paadi peale.
“Beschlagnehmt” (konfiskeeritud), ütlesid sakslased.
Laid aga ei löönud verest ära. “Hiilisin teisel
ööl kahe kylapoisiga karjamaale, lykkasime seal paadi merde,
sõudsime kaldalt eemale ning lähenesime siis merepoolt uuesti meie
mootorpaadile. Vahepeal oli selle viga parandatud. Vastu hommikut panime
mootori käima ning sõitsime edasi ettenähtud sihtkohta.”
Oli juba 29. september. Sel päeval kohtuski Laid merel riigisekretär
Maandiga.
Hiljem selgus, et karilesõit omakorda päästis
paadi. Poleks seda viivitust olnud, sattunuks Laidi paat järgmisel
hommikul Soela väinas kokku viie Saksa valvelaevaga. Laidi kirjast selgub
veel üks huvitav tõik. Nimelt käis sama paat hiljem teist
korda Eestis, kuid ka siis ei õnnestunud valitsusliikmeid leida.