14.06.2007, 00:00
Peatunud liikumine – kodu muusikale
Paljud ei teagi, et Los Angelese Filharmoonikute uus kodu, Walt Disney Hall, oli projekteeritud enne tema legendaarseks muutunud kaksikõde, Guggenheimi kunstimuuseumi (ehk kunsti kodu) Bilbaos. Valmis sai see aga mitu aastat hiljem. Mõlemad minekulustist paisunud metallpurjede kuhilad paistavad arhitekt Frank O. Gehry loomingu hulgas silma nii mõõtmetelt kui ka sisu väärikuselt. Tundmatumat õde uurib lähemalt Moodne Kodu.
Walt Disney Hall, mis avati ametlikult 2003. aasta
lõpus, on Los Angelese tähtis dominant. Uus uhke kultuuritempel
sisaldab üht maailma parima akustikaga saali, pakkudes elava
muusikaesituse nautijale nii visuaal- kui audioharmooniat. Alustades Walt
Disney lese visioonist ja heldest algkapitalist, millele lisasid oma osa paljud
teisedki, rajas linn ühe maailma uhkematest kontsertmajadest. Kogu
kompleks, alates välisilme teraspurjedest ja lõpetades
interjööriga, väljendab energiat ja loovust, mis iseloomustab
nii Los Angelese orkestrit kui ka tervet linna.
Aastal 1987 annetas Lillian Disney linnale 50 miljonit dollarit sihiga ehitada maailmaklassi kuuluv kontserthall, mis jääks kestma mälestusena Walt Disneyst kui andunud kultuurifännist. Ideest süttisid teisedki annetajad ja eelarve aina kasvas. Omalt poolt eraldas linn maatüki ning lisas ka korjandusele oma osa, et ehitada kompleksi alla kuuekorruseline parkla.
Järgmisel aastal valiti maja arhitektiks Frank O. Gehry, kes võttis töö ette ja avalikustas tulevase hoone vormi 1991. aastal. Kuna hoone maht oli nii suur ja ka kuuekorruselise parkla projekteerimine-ehitamine võttis aega, hakati kontserthalli ehitama alles kaheksa aasta pärast, kui asjaga oli liitunud veel ja veel sponsoreid (lõplikuks maksumuseks kujunes 274 miljonit dollarit).
Selle aja peale oli aga Gehryl valminud samas laadis Guggenheimi kunstimuuseumi projekt Bilbaosse (1993). Vähe sellest, see oli juba ka valmis ehitatud ja tekitanud ülemaailmse furoori (1997)! WD kontserthalli ehitamise 16 aasta pikkune odüsseia lõppes hoone avamisega alles 2003. aasta lõpus.
Miks metallist purjed?
Kui ajakirja Times arhitektuurikriitik Herbert Muschamp oli Gehryle maininud, et osa Walt Disney kontserthallist meenutab talle tšellot, ei imestanud arhitekt sugugi, et tema abstraktses vormis eeskuju ära tunti, vaid tunnistas: “Tead, ma olen seda vaadanud jah!”
Muljeid ja võrdlusi kostab aga ehitise kohta tohutult. Juba üks pilk hoonele ütleb, et veidigi vaatepunkti muutes näete hoopis teistsugust vaatemängu.
Oma abstraktsuses lubab ehitis vaataja vaimul nähtut vabalt interpreteerida. Kellele meenutab see lindu, kellele lennukit, Supermani, laeva, artišokki, puhkevat roosinuppu…
Siiski, hoolimata oma vormipurustaja-mainest, peitub Gehry vormi- ja materjalisõnastikus
viimase sajandi ajalugu. Frank Lloyd Wrighti avatud põhiplaan. Theo van Doesburgi põhivärvid, Mies van der Rohe klaasist kardin-seinad – tunda on nende geeniuste mõju, kes kehtestasid täiesti uued suhted avatud ja suletud ruumi vahel, eksterjööri ja interjööri vahel, avaliku ja privaatruumi vahel.
Kuid eks Gehry venitab traditsioone siiski omal kombel. Te ei ole kaasa läinud modernistidega, et vorm võimalikult minimaalsemaks taandada, ega ka postmodernistidega, kes ajalugu meelega valesti tsiteerivad Selle asemel pöörab ta pilgu oma vaimusügavusse, kus toimub kujundiloome, ja seejärel siirdab tekkinud kujundid linnakeskkonda, kus need lõpliku vormi võtavad.
Sisu vastab vormile
Hoone kiitjad rõhutavad, et suure saali akustika pidavat küündima kunsti staatuseni. Gehry kujundas saali koostöös akustik Yasuhisa Toyotaga (Nagata Acoustics). Saali kuusepaneelidega viimistletud seinad ja lagi töötavad suurepäraste akustiliste kõlalaudadena, tulemusega on ülimalt rahul nii majarahvas kui ka kuulajad. Seetõttu on WD kontserthall muutunud üheks maailma muusikakeskuseks. Peale selle on hoone koduks ühele maailma parimaist sümfooniaorkestritest.
“Walt Disney kontserth allis kuulete meie orkestrit kõlamas nii, nagu Los Angelese Filharmoonikud kõlama peavad,” kiitis hoonet orkestri dirigent ja muusikaline juht Esa-Pekka Salonen. “Frank Gehry hoone, tavapärase kontserthalli revolutsiooniline interpretatsioon, on tõeliselt inspireeriv. Lisaks traditsioonitruule, orkestrimuusikale sobivale ruumiprogrammile lõi arhitekt võimalused ka uuele meediale. See meelitab ligi uut publikut ja loob võimalusi, mille abil saab ka sümfoonilise muusika esituse mõju tõhustada.”
Silmapaistvalt moodsajoonelise oreli tehnilise poole autor on Los Angelese orelimeister Manuel Rosales, skulptuurse kuju andis instrumendile muidugi Gehry. Pill valmistati Saksamaal.
Saali istmete kattekanga disainis samuti Gehry ise, mustrile andis ta Walti lese auks nimeks Lillian. Mitmes eri tonaalsuses kangast paigaldati istmetele läbisegi. Vahelduv rütm tekitati arvutil juhuvaliku teel, et saavutada muljet, nagu oleks saali hooletult metsalilli puistatud.
“Usun, et Walt Disney kontserthalli kujundus sarnaneb muusikaelamusega. Ja ma loodan, et kui inimesed seal kontserti kuulates istuvad, rändavad nende silmad mööda saali ja nad tunnetavad, kuidas keskkond harmoneerub kuulatavaga,” rääkis Gehry maja valmimise järel.
“Kujundasime terve maja “seest välja”, et meelitada inimesi sisse astuma. Püüdsime teha hoone ligipääsetavaks kõigile, et see oleks mugav, mitte pompöösne või liiga formaalne – ja mulle tundub, et me oleme need eesmärgid saavutanud.”
Elamus algab juba majaümbrusest
Hoone valmimise eel suunas linn raha, hoolt ja vaeva ka ümbritseva linnakeskkonna renoveerimisele, mis pandi uue ja tähtsa hoonega kaasa mängima. Halli suunas viib nn kultuurikoridor: Muusikakeskus, Moodsa Kunsti Muuseum, Colburni esituskunstide kool, keskraamatukogu ja Rafael Moneo loodud Inglite Madonna katedraal. Hea asukoht Grand avenüü ääres, kahe kvartali ulatuses ümbrusesse loodud värske haljastus ja laiad jalakäijate teed moodustavad piduliku esise kontserthallile kui linnarahva nn muusikaeluruumile.
Hoonetaguse aia kujunduses tegid Gehryga koostööd Melinda Taylor ja maastikuarhitekt Lawrence Reed Moline. Külastajad pääsevad sinna jalutama kahe trepi kaudu. Travertiiniga sillutatud kõnniteed looklevad läbi värviküllase aia, kus on kuut liiki puid ja palju aasta läbi õitsevaid lilli.
Keset aeda on Gehry püstitanud purskkaevu nimega Rose for Lilly. Mõistagi on see pühendatud hoone peasponsorile Lillianile, kes väga aiandust armastanud. Hiidroosinuppu meenutava skulptuuri juures on kasutatud Delfti portselani tükke, mis rõhutab (Bilbao tõttu möödapääsmatut) paralleeli Ibeeriaga, mauri keraamikatraditsiooni ja ka Gaudí loominguga.
Hoones on palju ruumi kontserdieelse aja sisustamiseks, ja lava taga, mis jääb külastaja pilgu eest varjatuks, on aukartustäratavates mõõtmetes tehniline baas. Suurepäraseid koori- ja muud harjutusruumid, muusikaraamatukogu ja lugemissaalid ning spetsiaalsed hoiuruumid Los Angelese Filharmoonikute instrumentide tarbeks. Peale selle hõlmab hoone ka kaht vabaõhuamfiteatrit, 300 ja 120 kuulajale.
Arhitektuuriväliselt tuleb veel ära märkida, et muusikamaailmas on juba pikka aega täheldatav hästitoimiv kultuurialane üleilmastumine: näiteks on juba 17 hooaega olnud Los Angelese Filharmoonikute Assotsiatsiooni muusikaliseks juhiks soomlane Esa-Pekka Salonen. Nüüd on ta otsustanud pühenduda muusika loomisele ja anda 2009. aastal teatepulk edasi Gustavo Dudamelile.
Ehk ongi muusika v õtmeks, mis harutab lahti rahvuste- ja riikidevaheliste konfliktide Gordioni sõlme? Sedasama arvas pärast siinseid rahutusi ka Peeter Volkonski (EE, 20. mai). Ja mitte ainult rock, vaid igasugune muusika. Kuid vaikselt toimides töötab see märksa paremini, sest suure käraga (nagu Eurovisioon) kisub sõit siiski kraavi poole.
Aastal 1987 annetas Lillian Disney linnale 50 miljonit dollarit sihiga ehitada maailmaklassi kuuluv kontserthall, mis jääks kestma mälestusena Walt Disneyst kui andunud kultuurifännist. Ideest süttisid teisedki annetajad ja eelarve aina kasvas. Omalt poolt eraldas linn maatüki ning lisas ka korjandusele oma osa, et ehitada kompleksi alla kuuekorruseline parkla.
Järgmisel aastal valiti maja arhitektiks Frank O. Gehry, kes võttis töö ette ja avalikustas tulevase hoone vormi 1991. aastal. Kuna hoone maht oli nii suur ja ka kuuekorruselise parkla projekteerimine-ehitamine võttis aega, hakati kontserthalli ehitama alles kaheksa aasta pärast, kui asjaga oli liitunud veel ja veel sponsoreid (lõplikuks maksumuseks kujunes 274 miljonit dollarit).
Selle aja peale oli aga Gehryl valminud samas laadis Guggenheimi kunstimuuseumi projekt Bilbaosse (1993). Vähe sellest, see oli juba ka valmis ehitatud ja tekitanud ülemaailmse furoori (1997)! WD kontserthalli ehitamise 16 aasta pikkune odüsseia lõppes hoone avamisega alles 2003. aasta lõpus.
Miks metallist purjed?
Kui ajakirja Times arhitektuurikriitik Herbert Muschamp oli Gehryle maininud, et osa Walt Disney kontserthallist meenutab talle tšellot, ei imestanud arhitekt sugugi, et tema abstraktses vormis eeskuju ära tunti, vaid tunnistas: “Tead, ma olen seda vaadanud jah!”
Muljeid ja võrdlusi kostab aga ehitise kohta tohutult. Juba üks pilk hoonele ütleb, et veidigi vaatepunkti muutes näete hoopis teistsugust vaatemängu.
Oma abstraktsuses lubab ehitis vaataja vaimul nähtut vabalt interpreteerida. Kellele meenutab see lindu, kellele lennukit, Supermani, laeva, artišokki, puhkevat roosinuppu…
Siiski, hoolimata oma vormipurustaja-mainest, peitub Gehry vormi- ja materjalisõnastikus
viimase sajandi ajalugu. Frank Lloyd Wrighti avatud põhiplaan. Theo van Doesburgi põhivärvid, Mies van der Rohe klaasist kardin-seinad – tunda on nende geeniuste mõju, kes kehtestasid täiesti uued suhted avatud ja suletud ruumi vahel, eksterjööri ja interjööri vahel, avaliku ja privaatruumi vahel.
Kuid eks Gehry venitab traditsioone siiski omal kombel. Te ei ole kaasa läinud modernistidega, et vorm võimalikult minimaalsemaks taandada, ega ka postmodernistidega, kes ajalugu meelega valesti tsiteerivad Selle asemel pöörab ta pilgu oma vaimusügavusse, kus toimub kujundiloome, ja seejärel siirdab tekkinud kujundid linnakeskkonda, kus need lõpliku vormi võtavad.
Sisu vastab vormile
Hoone kiitjad rõhutavad, et suure saali akustika pidavat küündima kunsti staatuseni. Gehry kujundas saali koostöös akustik Yasuhisa Toyotaga (Nagata Acoustics). Saali kuusepaneelidega viimistletud seinad ja lagi töötavad suurepäraste akustiliste kõlalaudadena, tulemusega on ülimalt rahul nii majarahvas kui ka kuulajad. Seetõttu on WD kontserthall muutunud üheks maailma muusikakeskuseks. Peale selle on hoone koduks ühele maailma parimaist sümfooniaorkestritest.
“Walt Disney kontserth allis kuulete meie orkestrit kõlamas nii, nagu Los Angelese Filharmoonikud kõlama peavad,” kiitis hoonet orkestri dirigent ja muusikaline juht Esa-Pekka Salonen. “Frank Gehry hoone, tavapärase kontserthalli revolutsiooniline interpretatsioon, on tõeliselt inspireeriv. Lisaks traditsioonitruule, orkestrimuusikale sobivale ruumiprogrammile lõi arhitekt võimalused ka uuele meediale. See meelitab ligi uut publikut ja loob võimalusi, mille abil saab ka sümfoonilise muusika esituse mõju tõhustada.”
Silmapaistvalt moodsajoonelise oreli tehnilise poole autor on Los Angelese orelimeister Manuel Rosales, skulptuurse kuju andis instrumendile muidugi Gehry. Pill valmistati Saksamaal.
Saali istmete kattekanga disainis samuti Gehry ise, mustrile andis ta Walti lese auks nimeks Lillian. Mitmes eri tonaalsuses kangast paigaldati istmetele läbisegi. Vahelduv rütm tekitati arvutil juhuvaliku teel, et saavutada muljet, nagu oleks saali hooletult metsalilli puistatud.
“Usun, et Walt Disney kontserthalli kujundus sarnaneb muusikaelamusega. Ja ma loodan, et kui inimesed seal kontserti kuulates istuvad, rändavad nende silmad mööda saali ja nad tunnetavad, kuidas keskkond harmoneerub kuulatavaga,” rääkis Gehry maja valmimise järel.
“Kujundasime terve maja “seest välja”, et meelitada inimesi sisse astuma. Püüdsime teha hoone ligipääsetavaks kõigile, et see oleks mugav, mitte pompöösne või liiga formaalne – ja mulle tundub, et me oleme need eesmärgid saavutanud.”
Elamus algab juba majaümbrusest
Hoone valmimise eel suunas linn raha, hoolt ja vaeva ka ümbritseva linnakeskkonna renoveerimisele, mis pandi uue ja tähtsa hoonega kaasa mängima. Halli suunas viib nn kultuurikoridor: Muusikakeskus, Moodsa Kunsti Muuseum, Colburni esituskunstide kool, keskraamatukogu ja Rafael Moneo loodud Inglite Madonna katedraal. Hea asukoht Grand avenüü ääres, kahe kvartali ulatuses ümbrusesse loodud värske haljastus ja laiad jalakäijate teed moodustavad piduliku esise kontserthallile kui linnarahva nn muusikaeluruumile.
Hoonetaguse aia kujunduses tegid Gehryga koostööd Melinda Taylor ja maastikuarhitekt Lawrence Reed Moline. Külastajad pääsevad sinna jalutama kahe trepi kaudu. Travertiiniga sillutatud kõnniteed looklevad läbi värviküllase aia, kus on kuut liiki puid ja palju aasta läbi õitsevaid lilli.
Keset aeda on Gehry püstitanud purskkaevu nimega Rose for Lilly. Mõistagi on see pühendatud hoone peasponsorile Lillianile, kes väga aiandust armastanud. Hiidroosinuppu meenutava skulptuuri juures on kasutatud Delfti portselani tükke, mis rõhutab (Bilbao tõttu möödapääsmatut) paralleeli Ibeeriaga, mauri keraamikatraditsiooni ja ka Gaudí loominguga.
Hoones on palju ruumi kontserdieelse aja sisustamiseks, ja lava taga, mis jääb külastaja pilgu eest varjatuks, on aukartustäratavates mõõtmetes tehniline baas. Suurepäraseid koori- ja muud harjutusruumid, muusikaraamatukogu ja lugemissaalid ning spetsiaalsed hoiuruumid Los Angelese Filharmoonikute instrumentide tarbeks. Peale selle hõlmab hoone ka kaht vabaõhuamfiteatrit, 300 ja 120 kuulajale.
Arhitektuuriväliselt tuleb veel ära märkida, et muusikamaailmas on juba pikka aega täheldatav hästitoimiv kultuurialane üleilmastumine: näiteks on juba 17 hooaega olnud Los Angelese Filharmoonikute Assotsiatsiooni muusikaliseks juhiks soomlane Esa-Pekka Salonen. Nüüd on ta otsustanud pühenduda muusika loomisele ja anda 2009. aastal teatepulk edasi Gustavo Dudamelile.
Ehk ongi muusika v õtmeks, mis harutab lahti rahvuste- ja riikidevaheliste konfliktide Gordioni sõlme? Sedasama arvas pärast siinseid rahutusi ka Peeter Volkonski (EE, 20. mai). Ja mitte ainult rock, vaid igasugune muusika. Kuid vaikselt toimides töötab see märksa paremini, sest suure käraga (nagu Eurovisioon) kisub sõit siiski kraavi poole.
6 olulist
1. Walt Disney pärandina on Los Angelese kesklinna kandiliste kõrgtahukate vahele kerkinud suurejooneline kurvlevate tahukate kompositsioon.
2. Hoone ehitus võttis ootamatult kaua aega, sest selle alla tahtis linn rajada kuuekorruselise parkla.
3. Vahepeal jõudis sündida ja valmiski saada hoone noorem õde, Gehryle maailmakuulsuse toonud Bilbao kunstimuuseum.
4. Koos hoonega renoveeriti selle ümbruses linnaruum, loodi ligipääsud ja jalutamisrajad.
5. Hoones on erakordne akustika, spetsiaalselt välja töötatud ja arhitekti kujundatud orel ning lisaks võimalused nüüdisaegsele meediale.
6. Maja püüti teha publikule võimalikult kättesaadavaks, luues sinna võimalused aja veetmiseks mitmel viisil.
Stalini vari Los Angeleses!
Pronksiöö Tallinnas näitas, et;Eesti ei saa kuidagi välja Stalini hiiglaslikust varjust. Hea on;siiski teada, et meie ja idanaaber pole ainsad, kes tema ajaloolist;pärandit mäletavad. Selgus, et Los Angelese Filharmoonia korraldab sel;aastal oma kodus ehk Walt Disney kontserthallis festivali “Stalini;vari” (Shadow of Stalin), mis esitleb tolle aja muusikat, filmi ja;kunsti ning kus mängitakse palju näiteks Prokofjevit ja Šostakovitšit.;Festivali suur eesmärk on uurida põhjalikult toimet, kuidas valitsuse;tasandil tehtavad otsused mõjutavad loomingulisust.
Festival algas;juba aprilli lõpus Vene tippfilmide linastustega. Tavapäraste;kammermuusikakontsertide vahele on planeeritud vägagi pretsedendituid;kontserte: pealkirja all “Russian Chanson” esitab Denveris tegutsev;ansambel DeVotchka underground’i ehk vene anti-folkmuusikat (24. mail),;mille juured on rahulolematuses vene eluga. 26. mail järgneb;multimeediasündmus nime all “Pravda”, mis uurib Stalini-aegset heli,;pilti ja filosoofiat.
Vene muusikat esitavad ka kohalikud noored,;27. mail on sarjas kontsert, kus esinevad läänekalda noored;organisatsioonist YMF (Young Musicians Foundation). Sean Newhouse’i;juhtimisel saadab nende debüütorkester California viiuldajat Jennifer;Frautschit. Kavas on teoseid mõlemalt nimetatud vene heliloojalt.
Kontserdiseeria;hõlmab sümpoosione ja muidki sündmusi, näiteks arutletakse selle üle,;kuidas võis vene geeniuste ja visionääride muusikaloomet mõjutada see,;kui kompartei ametlik häälekandja Pravda avalikult nende muusikat;materdas, nimetades seda formalismiks ja sugugi mitte kohaseks;nõukogude inimese kõrvadele.
On tõeliselt veider, et see kõik;sünnib seal, mitte siin. Ja tegelikult peaks selline asi hoopis;Moskvas toimuma… Los Angeleses kuulub see kontsertsari suurema;programmi “Sounds About Town” koosseisu, kaugemaks eesmärgiks olla;toeks homsetele interpreetidele, toita noort muusikat, pakkudes neile;võimalust panna end proovile ja esineda uues suurepärases saalis.
Pronksiöö Tallinnas näitas, et;Eesti ei saa kuidagi välja Stalini hiiglaslikust varjust. Hea on;siiski teada, et meie ja idanaaber pole ainsad, kes tema ajaloolist;pärandit mäletavad. Selgus, et Los Angelese Filharmoonia korraldab sel;aastal oma kodus ehk Walt Disney kontserthallis festivali “Stalini;vari” (Shadow of Stalin), mis esitleb tolle aja muusikat, filmi ja;kunsti ning kus mängitakse palju näiteks Prokofjevit ja Šostakovitšit.;Festivali suur eesmärk on uurida põhjalikult toimet, kuidas valitsuse;tasandil tehtavad otsused mõjutavad loomingulisust.
Festival algas;juba aprilli lõpus Vene tippfilmide linastustega. Tavapäraste;kammermuusikakontsertide vahele on planeeritud vägagi pretsedendituid;kontserte: pealkirja all “Russian Chanson” esitab Denveris tegutsev;ansambel DeVotchka underground’i ehk vene anti-folkmuusikat (24. mail),;mille juured on rahulolematuses vene eluga. 26. mail järgneb;multimeediasündmus nime all “Pravda”, mis uurib Stalini-aegset heli,;pilti ja filosoofiat.
Vene muusikat esitavad ka kohalikud noored,;27. mail on sarjas kontsert, kus esinevad läänekalda noored;organisatsioonist YMF (Young Musicians Foundation). Sean Newhouse’i;juhtimisel saadab nende debüütorkester California viiuldajat Jennifer;Frautschit. Kavas on teoseid mõlemalt nimetatud vene heliloojalt.
Kontserdiseeria;hõlmab sümpoosione ja muidki sündmusi, näiteks arutletakse selle üle,;kuidas võis vene geeniuste ja visionääride muusikaloomet mõjutada see,;kui kompartei ametlik häälekandja Pravda avalikult nende muusikat;materdas, nimetades seda formalismiks ja sugugi mitte kohaseks;nõukogude inimese kõrvadele.
On tõeliselt veider, et see kõik;sünnib seal, mitte siin. Ja tegelikult peaks selline asi hoopis;Moskvas toimuma… Los Angeleses kuulub see kontsertsari suurema;programmi “Sounds About Town” koosseisu, kaugemaks eesmärgiks olla;toeks homsetele interpreetidele, toita noort muusikat, pakkudes neile;võimalust panna end proovile ja esineda uues suurepärases saalis.
