See on klassikaline lugu tsaarist-rahvasõbrast, milliseid sageli levitatakse ainuvalitsejate kohta. Peeter I pole siin erand ning kui neid lugusid uskuda, võiks mitte ainult Narva, vaid igasse Eesti linna tsaari kuju püstitada. Ajalugu siiski kõneleb selle "hea tsaari" kohta sootuks muud.

Küüditaja ja põletaja

Eestlaste ellu ilmus Peeter I aastal 1700, kui ta 19. augustil 1700 Rootsile sõja kuulutas. Kuu aega hiljem oli tsaar oma vägedega juba Narva all, rünnates kolm korda Jaanilinna. Tormijooksud ebaõnnestusid ja raevus Peeter I käskis iga kümnenda rünnakus osalenu üles puua. Peagi said ka Eesti elanikud tunda tsaari julmust. Vene väesalgad tungisid Eestisse ja asusid laastama Ida-Virumaad. Kirikud, külad ja mõisad põletati maha, kättesaadud sakslased ja rootslased võeti vangi, eestlastest talupojad tapeti.

19. novembril 1700 aga andsid rootslased venelastele Narva all hävitava löögi. Venelaste kaotus oli kohutav, 8000-9000 surnut ja haavatut, vangi langes kogu Vene kõrgem väejuhatus ühes kümne kindraliga. Kuid see jäi ka rootslaste esimeseks ja viimaseks suureks võiduks. Järgnesid kaotused Räpina, Erastvere ja Hummuli lahinguis 1701-02.

Rootslaste katastroof saabus 1704. aastal. Pärast piiramist ja rünnakuid alistus 13. juulil Tartu. Vähem kui kuu hiljem, 9. augustil, tegid Peeter I väed ootamatu ja eduka rünnaku Narvale. Pärast vallutamist anti linn kaheks päevaks Vene sõduritele rüüstata, siiski käsuga kohalikke elanikke mitte tappa. Kusjuures Peeter I isiklikult juhendas, kuidas talitada kokkuriisutud varaga.

Edasi oli kõik juba aja küsimus, sest rootslased ei suutnud enam osutada venelastele tõsist vastupanu. Augustis 1710 kapituleerus Pärnu, septembris Kuressaare kindlus ja veel sama kuu lõpul Tallinn. Eesti oli langenud Venemaa võimu alla. 30. augustil 1721 loovutas Rootsi Uusikaupunki rahulepinguga Eesti ka ametlikult - ja seda "igaveseks ajaks" - Venemaale.

Eesti sai Peeter I vallapäästetud Põhjasõjas rängalt kannatada, mida iseloomustab kujukalt rahvaütlus: Vastseliinast Põltsamaani pole kostnud peni haukumist. Nii see tõepoolest ka oli, sest Eestis rakendati tsaari käsul põletatud maa taktikat.

1703. aastal tegid venelased Ida- ja Lõuna-Eestisse esimese suure rüüsteretke. Venelasi juhtinud Boriss Šeremetjev sai Peeter I käest käsu kõik hävitada, ning seda tehti äärmise põhjalikkusega. "Mu isand, ei ole enam midagi hävitada! Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa, samuti hobuseid ja veiseid. Keda kaasa ei saadud võtta, pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaast on nii tühi, et kohad on veel ainult kaardil olemas," kandis Šeremetjev tsaarile ette. Viis aastat hiljem, kevadel 1708, laastasid venelased Lõuna-Eesti teist korda. 

Eriti julmalt kohtles Peeter I Tartut. Mais 1707 küüditati Venemaale Tartusse veel jäänud Rootsi ohvitserid ühes perekondadega ning 50 käsitöölist ja 6 kaupmeest koos peredega, ühtekokku 279 inimest. Veebruaris 1708 toimus uus küüditamine Venemaale - nüüd aga saadeti tsaari korraldusel välja kogu Tartu kodanikkond, nende seas ka eestlased. Vologdasse ja Kaasanisse küüditati kokku 824 tartlast.

Aastal 1714 naasis 183 küüditatud perekonnast Tartusse vaid 86. Kui elanikkond oli välja saadetud, käskis Peeter I juulis 1708 Tartu maa pealt pühkida. Linnamüürid õhiti, kirikud ja majad pandi põlema. Tartlased polnud ainsad küüditamise ohvrid. Venemaale viidi sunniviisiliselt ka Aluliina, Valga ja Narva elanikke. 

Lisaks küüditamistele ja tapmistele räsis Eestit ka katk. Tagajärg oli see, et Põhjasõja eel siin elanud 450 000 inimesest jäi alles vaid 170 000. 

Kadrioru rajaja

Peeter I on olnud Eestiga seotud tihedamini kui vaat et ükski teine Vene tsaar. Ja mitte seetõttu, et Põhjasõda peeti ka Eesti pinnal. Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa nimetab oma raamatus "Peeter I ja Katariina I Tallinnas", et Peeter I käis ainuüksi Tallinnas üheksal korral. Ja nagu näha, hakkas tsaarile pärast maa "puhastamist" siin meeldima.

Esimest korda tuli Peeter I Tallinna detsembris 1711. Linn ootas tsaari hirmuga, saatis ju teda Tartu-hävitaja kuulsus. "Kõigi kohalike suureks kergenduseks ilmnes, et "barbaarne türann" osutus üsna lahedaks hiiglaseks (kasv kaks meetrit ja neli sentimeetrit), kes ilma tõlgi abita hollandihõngulist "plattdeutschi" rääkis ega võõristanud ei ülemaid ega alamaid," kirjeldab Kuuskemaa.

Tsaar soovis jätkata rootslaste alustatud bastionisüsteemi väljaarendamist ning tundis huvi, kuidas kohandada Tallinna sadam Vene sõjalaevastikule. Et Peeter I kavatses edaspidigi Tallinnas käia, andis ta korralduse: "Ostetagu mulle Tallinnas vanaaegse arhitektuuriga maja vaatega merele." Maja ostetigi, Laiale tänavale.

Jaanuari lõpul 1714 oli Peeter I taas Tallinnas, käivitades siin 2. veebruaril sadama ehituse. Järgmisel päeval sõitis tsaar ühes oma abikaasa Katariinaga Pärnusse ja sealt edasi Riiga. Kuid juba 11. juunil oli tsaar Tallinnas tagasi, ühe põhjusena soov näha kevadel Inglismaalt ostetud sõjalaeva Laferme.

Järgmisel suvel viibis Peeter I Tallinnas kahel korral, juulis ja augustis. Ta otsis kohta uuele sõjasadamale ning 23. juulil 1715 otsustas selle rajada Paldiskisse. Augustis 1716 sõitsid välisreisilt naasvad Peeter I ja Katariina koju Riia, Tartu ja Narva kaudu.

Kui aastal 1717 peatus Peeter I Tallinnas vaid mõne päeva oktoobris, siis suvel 1718 oli ta siin ligi kaks nädalat. See käik läheb ajalukku kui Kadrioru lossi ja pargi algus. Kuuskemaa raamatust loeme, et 22. juulil "oli valitseja oma linnataguses majas, mõõtis kohta lossi vundamendile ning pargile". Kõigest kolm päeva hiljem ehitustööd juba algasid. Järgmisel suvel saabus Peeter I kontrollima, kuidas lossi ja Paldiski sadama ehitamine edeneb, viibides Eestis rohkem kui kuu aega. Kontrollimas käis ta ka 1721. aasta mais-juunis. Sel reisil peeti Kadriorus 30. mail ühtlasi tsaari sünnipäeva.

Viimast korda külastas Peeter I Tallinna 1723. aasta juulis. Taas käis tsaar Paldiskis ja Kadrioru lossi ehitusel, andes üksikasjalikke juhiseid isegi aianduse valdkonnas.

Eestlaste vaenlane

Peeter I lasi küll ehitada Kadrio ru lossi ja käis tihti Eestis, kuid kõik see läks eestlastest mööda. Eestlaste mällu on raiutud hoopis teine pilt, mida iseloomustavad põletatud külad ja tapetud inimesed. Kas selline Peeter I väärib ausammast?

Eitava vastuse annab juba meie rahvapärimus. Kuigi Kuuskemaa väidab oma raamatus, et eesti rahvapärimus suhtub "ühtviisi hästi nii Peeter Suurde kui Karl XII-sse", on tõde teistsugune. "Põhjasõja kohta käivates rahvapärimustes avalduv selge rootsimeelsus ei jäta kahtlust, kummale poole eestlased hoidsid. Ajaloopärimuse peategelane on Rootsi kuningas, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa, ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse," kirjutab professor Helmut Piirimäe koguteoses "Eesti ajalugu IV". Seevastu venelasi kujutatakse rahvapärimuses halastamatute tapjate ja riisujate pardiajajatena (tulnud väiksema Vene väeüksuse partei nimest).

Teise näitena Eesti rahva justkui võrdselt heast suhtumisest Peeter I-sse ja Karl XII-sse esitab Kuuskemaa selle, et "eesti etnograafiliste hõbeehete hulka kuuluvatel müntripatsitel on mehe portreega müntidest eelistatud vanu Rootsi hõbetaalreid Karl XII profiiliga ja Vene rublatükke Peeter I peaga". Paraku on see väide ekslik. Esiteks esineb ehetes, ja mitte vähem, ka teisi portreemünte. Teiseks oli Vene rublast tehtud ehte kandjale oluline hoopis mündi tagakülg sel kujutatud risti tõttu, mida peeti maagiliseks tõrjemärgiks. Portreele esiküljel ei pööratud suurt tähelepanu.

Niisiis ei mäleta Eesti rahvas tsaari hea sõnaga, mida kinnitab ka Tallinnas asunud Peeter I mälestussamba saatus. 1910. aastal tähistati Tallinna Vene võimu alla langemise 200. aastapäeva suure pidulikkusega. Sel puhul avati Heinaturul (Vabaduse plats) Peeter I mälestussammas, viie meetri kõrgune pronkskuju. See Leopold Bernstammi loodud kuju paigaldati 50tonnisele Soomest toodud graniitalusele. Pidulikul avamisel osales ka keisrikoja esindaja, suurvürst Konstantin Konstantinovitš.

Kuid Peeter I kujule ei antud pikka iga. Pärast Vabadussõda nõuti üha häälekamalt võõrvõimu sümboli kõrvaldamist linna keskelt. 1. märtsil 1922 otsustas komisjon, kuhu kuulusid ka tuntud kunstnikud Jaan Koort, August Jansen ja Johannes Greenberg, ausamba maha võtta. Ööl vastu 30. aprilli algas Peeter I lahkumine. Ta tõsteti aluselt lahti ning varahommikul veeti suure raudratastega vankriga Kadriorgu.

See oli selge hinnang tsaar Peeter I-le ja seda ei peaks praegu muutma. Küüditajale ja põletajale pole üldiselt kombeks mälestussambaid püstitada. Peeter I kui Kadrioru rajajat meenutab seal tema majamuuseum, millest on küllalt. Mälestussamba püstitamisega Narva aga jäädvustaksime Peeter I kui Eesti igavese liitja Venemaaga ning Narva elanike küüditaja mälestuse.

Peeter I

Sündis 30. mail 1672 tsaar Aleksei pojana.
Augustis 1689 sai troonile ühes poolvenna Ivaniga.
Aastast 1696 Venemaa ainuvalitseja. Tegi pika reisi Euroopasse, tutvumaks sealse tehnilise ja eriti sõjalise tasemega.
Jõudnud septembris 1698 tagasi Moskvasse, käskis bojaaridel habemed maha ajada. Sellega astus Venemaa reformide ajajärku, mille eesmärk oli Venemaa muutmine euroopalikumaks.
Alustas 1700 Põhjasõda, vallutades Rootsilt Eesti- ja Liivimaa.
1721. aastal, kui Rootsiga sõlmiti Uusikaupunki rahu, kuulutas Peeter I Venemaa impeeriumiks.
Peeter I suri 28. jaanuaril 1725.