Meil on suhteliselt üksmeelselt korrutatud, et riik peab olema õhuke. Aga tulemus on ebaproportsionaalne: sealt, kus ta võiks olla õhuke, on ta paks, ja õhuke sealt, kus võiks olla paks. Paksu riigini viib liigne politiseeritus: et poliitika on me igapäevaelus haaranud arutult suure osa, tuleb poliitikuid kuidagi üleval pidada ja nii tehakse aina uusi nõukogusid ja komisjone.

Inimesega võrreldes on riik nagu vastik paks vanamees, kes ei ulatu oma tagumikku pühkima ja keeldub abist. Kui iseloomust rääkida, siis ega see tal hea ei ole: abipalujad jätab ta hätta ja abipakkujad, erinevad kodanikualgatused, saadab minema, või siis võtab ainult näiliselt vastu, pakub natuke süüa ja siis palub oma mõtted koondada viie punkti alla.

Milline see riik, see inimene olla võiks?

Parema iseloomuga, särava silmaga, lahkema loomuga, ja oma kehaga võiks ta ka tegeleda. Kõik taandub sellele, et me pole sõnastanud sihti, kuhu teel oleme. Mis on selle riigi mõte, kus me elame? Eesmärk saab olla ainult üks – et siin elaksid õnnelikud ja terved inimesed. Naljakas, et keegi pole seda otse välja öelnud – seada sihiks õnnelik riik, märksõnad nagu headus, väärikus, usaldus. Niipea kui selle eesmärgi sõnastad, omandab kõik täiesti teise varjundi. Isegi poliitilises väitluses võiks loota, et õõnsaks muutunud terminid täituksid uue sisuga, kui diskussiooni tekib inimlik mõõde.

On selge, et õnn ei tule meie õuele hoobilt, käsukorras ja järgmise valimisneliaastaku jooksul. Võib-olla ei tulegi kunagi, võib-olla polegi meile antud oskust õnnelik olla. Ent minu arvates oleksime me äärmiselt rumalad, kui me inimlikku õnne isegi eesmärgina näha ei taha.

Kuidas seda õnnelikku riiki saavutada?

Nagu kolleeg Mari-Liis Lill Rootsi kirjanikku Anna Wahlgreni tsiteerides riigikogu ees hästi sõnastas: et inimene tunneks, et ta on vajalik, et see, mida ta teeb, läheb kellelegi korda. Lootusetus ja käegalöömine tulenevad sageli sellest, et sinu arvamus või isegi olemasolu pole kellelegi oluline. Kujutan ette vastuväidet, et sellega saab tegeleda siis, kui on raha, mida jagada. Ei ole nii. Võid olla õnnelik ja lootusrikas olukorras, kus n-ö antused ei ole kõige paremad.

Miks te just praegu, TEDx konverentsil peetud kõnes sellega välja tulite?

Mulle tundub, et elame üleminekuperioodil, kus paljud senised arusaamad ja tõekspidamised ei kehti. Turumajanduse usu liitev narratiiv on kadunud. Selle ilmavaate alustalad on hakanud kõikuma, kuni rahanduseni välja.

Mida olete enda juhitud kultuurikojaga õnneliku Eesti jaoks teinud?

Arstide liiduga on meil plaan, mis on seotud rahva tervisega. Prioriteedid tuleks paika panna. Veel kevade jooksul tahame korraldada väikese arupidamise. Loodetavasti osaleb seal ka Rooma klubi. Tahaks jõuda aasta lõpuks selleni, et meil on sõnadesse pandud ettekujutus, kuhu meie riik tahab jõuda.

Milliseid muutusi ühiskond vajaks?

Kas või see, mispidi ühiskond on korraldatud. Meil on nii, et a priori oled riigile andnud volitused ja riik annab neid jupphaaval tagasi. Võiks olla teistpidi: mingi osa otsustusõigusest annad ära kohalikule omavalitsusele; siis on mingid asjad, millega see üksi hakkama ei saa, ja annad volitused piirkonna tasandil, ning lõpuks jõuame riigi tasandini välja. Kujutaks ette, et alustame nullist. Võib-olla meil polegi vaja sellist instantsi nagu riigikogu?

Kas pooldate otsedemokraatiat?

Sildistada on lihtne. Küsimus ei ole niipidi, et otse- või esindusdemokraatia, nagu ka erakondi ei peaks vaatama vasak- või parempoolsuse skaalal. Elemente mõlemast on kõigis. Erakondade kujul on tänapäeval tegemist pigem huvigruppidega. Ilmavaatelist konflikti pole neil juba ammu.

Kas kavatsete poliitikasse tagasi tulla? Parteisse astuda?

Ei ole sellist kavatsust. Liiga vähe on möödas eelmisest korrast (oli erakonna Rohelised asutaja ja eestkõneleja, lahkus sisekonfliktide tõttu 2010 kevadel – EE), liiga värskelt on meeles unistused ja tegelikkus.

Pikemalt loe Ekspressi digilehest