20.09.2007, 00:00
Pehmolt sotsiaalne
Esmaspäevast reedeni “Revidendid” 19.30 ja reedeti kell 20.05 “Vabariigi kodanikud” ETVs.
Seni on poliitdebatid Eesti Televisioonis toimunud peamiselt
ainult enne valimisi (neid aga on, jumal tänatud, meil üsna tihti)
ning mõnes pikemas probeemsaates à la “Osoon”,
“Puutepunkt” või “Prillitoos”. Sestap ootasin
kohati ehk liigagi ontlikult tasakaalustatud või lihtsalt pinnapealseks
jääma kippuvale Aktuaalsele Kaamerale kepsakamat täiendust
pakkuvaid otsesaateid väga.
Ilmselt tänu ajalisele piiratusele ning saatejuhtide – kes vastavalt nädalapäevale vahelduvad – kogemusele on “Revidendid” täitsa kenasti käima läinud.
Igas saates vesteldakse eri külalistega, lisaks on intervjuude sisse tipitud väikseid videolõike. Kõige parema mulje jättis mulle Kaja Kärner, kelle täpselt formuleeritud küsimused ning terav kullipilk ei lasknud vastastel jutumulli ümaraks puhuda. Ka olid esimeseks saateks valitud teemad – miks korraldatud jäätmevedu paljusid vihastab ning hüljatud ja vigastatud lemmikloomad linnatänaval, kelle mure – uudsed ning valusad.
Üllatas, et viimasel ajal üsna vähe kirjutav, kuid muidu intelligentse mulje jätnud Vallo Toomet mõjus ka selles formaadis piisavalt telegeeniliselt ning asjalikult. Näiteks energeetikatemaatikale ei oleks nii oskuslikult läheneda osanudki.
Minu suurimaks kergenduseks oli Gaute Kivistik Kivistik, mitte tema alter ego Rohke Debelakk, muidu oleks vist küll teleka kinni vajutanud. Tundub, et Kivistik esindab saates kõige enam “tavalist inimest” oma väikeste muredega. Taluturgude – kus ka kaameraga rõõmsalt ringi mütati – teema puhul jäi kahjuks liialt valdama linnaametnike seisukoht, mitte aga sealt oma igapäevast leiba ostvate ning teenivate kodanike arvamus.
Üsna analoogiline saade on tegelikult “Vabariigi kodanikud”, mille allikaks on kujutelm, et meil kõigil on õigus oma sõna öelda ning sekkuda. Saatesse võib saata küsimusi, samuti ühendatakse huvitavamate mõtetega helistajaid otse stuudiosse. Ka saatejuhiks on ju sotsiaalselt hästi tundlik ning ausameelne Aarne Rannamäe.
Esimeses saates oli jutuks haridus ning stuudios hulluarst, koolidirektor, paljulapseline ema ning kõrgkooli juht. Et emarolli kandis Kati Murutar, siis triivis jutt ettearvatult hoopis “kirjaniku erilise saatuse” radadele ning ka õppejõud Signe Kivi ei jätnud mainimata, et ta on väsinud lapsi niisama koju jätnud. Ka viideti aega telelõigus esinenud vene noorte eesti keele kiitmisele. Ja lõpuks nagu ei jõutudki midagi asjalikku öelda.
Ka teine saade läks halvasti valitud saatekülaliste nahka. Lisaks Kaarel Tarandile oli stuudiosse lastud Hardo Aasmäe ning Igor Gräzin. Kuigi teemaks oli rahulolematus riigikogu tööga, ei raatsinud väsimatud jutupaunikud kinkida minuteid Sirbi peatoimetajale ega Rannamäele. Seevastu kostitati televaatajaid juudi anekdootide ning muidu lõbusate heietustega. Üleliigseid kirgi jahutas Rein Taagepera telefonikõne, kus professor ütles, et Gräzin ajab pada.
Loodan, et edaspidi on saate autoreil piisavalt häid ideid kutsumaks saatesse üllatuslikumaid “kodanikuühiskonna” hääletorusid ning võib-olla võiks eetris esineda ka väiksema esinemiskogemusega arvamusliidrid, kes pole küll kuldsuud, kuid kelle jutus on ka sügavam mõte.
Ilmselt tänu ajalisele piiratusele ning saatejuhtide – kes vastavalt nädalapäevale vahelduvad – kogemusele on “Revidendid” täitsa kenasti käima läinud.
Igas saates vesteldakse eri külalistega, lisaks on intervjuude sisse tipitud väikseid videolõike. Kõige parema mulje jättis mulle Kaja Kärner, kelle täpselt formuleeritud küsimused ning terav kullipilk ei lasknud vastastel jutumulli ümaraks puhuda. Ka olid esimeseks saateks valitud teemad – miks korraldatud jäätmevedu paljusid vihastab ning hüljatud ja vigastatud lemmikloomad linnatänaval, kelle mure – uudsed ning valusad.
Üllatas, et viimasel ajal üsna vähe kirjutav, kuid muidu intelligentse mulje jätnud Vallo Toomet mõjus ka selles formaadis piisavalt telegeeniliselt ning asjalikult. Näiteks energeetikatemaatikale ei oleks nii oskuslikult läheneda osanudki.
Minu suurimaks kergenduseks oli Gaute Kivistik Kivistik, mitte tema alter ego Rohke Debelakk, muidu oleks vist küll teleka kinni vajutanud. Tundub, et Kivistik esindab saates kõige enam “tavalist inimest” oma väikeste muredega. Taluturgude – kus ka kaameraga rõõmsalt ringi mütati – teema puhul jäi kahjuks liialt valdama linnaametnike seisukoht, mitte aga sealt oma igapäevast leiba ostvate ning teenivate kodanike arvamus.
Üsna analoogiline saade on tegelikult “Vabariigi kodanikud”, mille allikaks on kujutelm, et meil kõigil on õigus oma sõna öelda ning sekkuda. Saatesse võib saata küsimusi, samuti ühendatakse huvitavamate mõtetega helistajaid otse stuudiosse. Ka saatejuhiks on ju sotsiaalselt hästi tundlik ning ausameelne Aarne Rannamäe.
Esimeses saates oli jutuks haridus ning stuudios hulluarst, koolidirektor, paljulapseline ema ning kõrgkooli juht. Et emarolli kandis Kati Murutar, siis triivis jutt ettearvatult hoopis “kirjaniku erilise saatuse” radadele ning ka õppejõud Signe Kivi ei jätnud mainimata, et ta on väsinud lapsi niisama koju jätnud. Ka viideti aega telelõigus esinenud vene noorte eesti keele kiitmisele. Ja lõpuks nagu ei jõutudki midagi asjalikku öelda.
Ka teine saade läks halvasti valitud saatekülaliste nahka. Lisaks Kaarel Tarandile oli stuudiosse lastud Hardo Aasmäe ning Igor Gräzin. Kuigi teemaks oli rahulolematus riigikogu tööga, ei raatsinud väsimatud jutupaunikud kinkida minuteid Sirbi peatoimetajale ega Rannamäele. Seevastu kostitati televaatajaid juudi anekdootide ning muidu lõbusate heietustega. Üleliigseid kirgi jahutas Rein Taagepera telefonikõne, kus professor ütles, et Gräzin ajab pada.
Loodan, et edaspidi on saate autoreil piisavalt häid ideid kutsumaks saatesse üllatuslikumaid “kodanikuühiskonna” hääletorusid ning võib-olla võiks eetris esineda ka väiksema esinemiskogemusega arvamusliidrid, kes pole küll kuldsuud, kuid kelle jutus on ka sügavam mõte.