Sügavikku jätsid suure tõenäosusega elu abielupaar Tarmo ja Jane Riga ning Allan Valge.

Tarmo ja Jane


Tarmo Riga igapäevatööks lennujuhina oli riskide hindamine. Tema ja Jane teadsid alati, mis võib mägedes juhtuda. Paaril oli lasteaiaealine tütar Mirell, kelle tuleviku pärast nad kõige enam muretsesid. Iga suurema mägimatka eel tegi abielupaar testamendi, et oleks selge, kellele õnnetuse korral laps jääma peaks.'

Tarmo ja Jane hakkasid alati pool aastat varem lapsele selgitama, et emme-issi lähevad varsti mägedesse ja tulevad siis jälle tagasi. Mirell jäi sel juhul tavaliselt kuuks ajaks Jane sõbranna hoolde. Veel kolm päeva enne seekordset Peruu-reisi oli plaan laps samuti Eestisse hoidjatädi juurde jätta. Miks nad siiski ümber mõtlesid ja lapse kaasa võtsid, on hetkel teadmata. Õnnetuse ajal ootas tütar neid mäejalamil asunud külas koos Jane kaasareisinud sõbrannaga.

Samas olid Tarmo ja Jane alati üliettevaatlikud – kui tegu oli tõsiselt ohtliku mäega, jäi Jane pigem kuhugi madalamale külasse.

“Abikaasa riskis samal ajal mäel eluga ja oli oma naisele väga tänulik, et ta polnud kunagi hakanud mehel alpinismiga tegelemist piirama. Tarmo oli seltskonnas muidu kinnine inimene, töö tõttu ei tohtinud ta napsigi võtta ja peomagnetina teda hinnata ei saa, aga kui keegi midagi tema matkade kohta küsis, siis ta võis neist pikemalt rääkida. Mägironimine oli tema kirg,” räägib peretuttav.

Jane oli küll alalhoidlikum, kuid temagi üritas ühendada oma elus argipäevi ja mägedeihalust.

“Homme hommikul kell 5 lendame Peruusse.” Selline lause seisis Jane 26. mai hilisõhtul saadetud kirjas GO reisiajakirja toimetajale Stina Eilsenile. Jane oli just kirjutanud ajakirja uudise, kuidas eestlased Andras Kaasik ja Tanel Tuuleveski üritavad alpinismis ajalugu teha ja sirutada käe mägironijate püha graali järele – vallutada maailma kõrguselt teise mäe K2.

“Mäed olid Jane kirg! Jane armastas mägede ilu ja enda proovilepanekut mägedes,” ütleb Eilsen. Lisaks leppisid nad kokku, et kindlasti kirjutab Jane ka nüüd Peruu-reisist ajakirjale loo.

“Jane oskas mägedest väga ilusti kirjutada,” lisab Eilsen.

Tocllaraju

Eelmisel aastal käisid Rigad Himaalajas ja baaslaagris hakkas Janel paha. Ei midagi sellist, mis merepinnal ohtlik oleks, kuid mägedes ei maksa riskida. Jane tuli alla ja sõitis koju. Abikaasa jäi mägedesse.

Või teine kord, mil roniti Vinsonile, Antarktika kõrgeimale mäetipule. Jane oli küll teinud kõvasti trepijooksu ja trenni, kuid kõrgmägedes võib surm tabada ka une pealt, kui organism pole kõrgusega harjunud. Tarmo ei julgenud terve öö magama jääda, vaid jälgis, et abikaasa ikka hingaks.

Tocllarajut ei loeta küll üliraskeks, aga siiski on see piisavalt raske. Kõik oleneb ilmaoludest – vahel võib giidi abil tippu tõusta ka väiksema ettevalmistusega turist.

Kõike seda arvestades ei saanud pühapäeva varahommikul teele asunud eestlased lugeda eesootavat rännakut kõige ohtlikumate sekka kuuluvaks. Ent vahel juhtub asju, mida ei saa vältida isegi parima ettevalmistusega. Seda enam, et rühmas olnud Allan Valget nimetatakse väga metoodiliseks ronijaks, kes plaanis kõik tegevused kindlalt ette.

Küll on Peruu Eesti mägironijatele üsna võõras kant. Tocllarajut ei loeta üliraskeks, aga siiski on see piisavalt raske, kindlasti oluliselt raskem kui näiteks Euroopa kõrgeim tipp Elbrus. Kõik oleneb seal ilmaoludest – vahel võib giidi abil tippu tõusta ka väiksema ettevalmistusega n-ö turist.

Allan


Tarmo Riga ja Allan Valge olid lennujuhtidena kolleegid.

“Nende igapäevatöö oli riske arvutada, mõlemad oli ääretult ratsionaalsed inimesed,” hindab Tarmot ja Allanit ühine tuttav.

Kõike seda peavad mägironijad ennatlikuks spekulatsiooniks või isegi “plämaks”.

“Teist nii sihikindlat ja fokuseeritud inimest ma ei tea,” ütleb Allanit tundnud Rainer Põldeots. “Ta oli väga askeetlik oma vajadustes ja ka vaimus – ta oli tugev vaimne eeskuju. Ainult üksikute inimeste jaoks oli ta avatud inimene, rahvamees ta polnud.”

Põldeots ja Valge tutvusid Tallinna ülikoolis kultuuriajalugu õppides ja huvi mägede vastu tekkis neil esimesel kursusel. Mõlemad hakkasid käima Jaan Künnapi õpperühmas, mis lõppes ühise reisiga Elbrusele.

31.MAI: Üle-eelmisel nädalal pidas reisiseltskond mägedes Allani 36. sünnipäeva.

“Tõusime Allaniga Elbruse tippu koos. Kui üles tippu jõuad, siis sa lihtsalt naudid seda, et oled elus. Mägedes käimine on isiklik tajukogemus,” kirjeldab Põldeots, kuidas nad tuulisel mäetipul umbes paarkümmend minutit vaadet nautisid ja hakkasid siis alla tulema.

Põldeotsale jäi see tipp viimaseks, sest mägironimine on kulukas hobi, kuid Valge jätkas.

Koplist Neeme tänavalt pärit Valget tundsid sõbrad meeletu filmifännina, kelle lõputöögi kirjeldas vendade Coenite pildikeelt. Kui kellelgi tekkis isu mõnd väärtfilmi vaadata, siis Valge käest sai seda ikka laenata. Kui filmifännist noormehest sai mägironimise entusiast, pani see mitmel tuttaval üllatusest kulmud kerkima.

Mägironijad tundsid Valget tõelise jääfanatina. Ta käis jääliustikel, talviti ronis kinnikülmunud koskedel. Kui Rigad tegelesid pigem tavalise mägironimisega, siis jäistes oludes oli Valge Eesti absoluutne tipp. Kolleegid pidasid Tarmo Rigat ja Allan Valget väga heaks duoks, kuna tehniliselt nad täiendasid teineteist.

Ka Valge oli kinnise iseloomuga, kes avanes lähemate sõprade juures. “Ta polnud seda tüüpi, et astub tuppa, viskab kümme nalja ja on kohe kõikide sõber,” rääkis üks kaasalpinist. “Mõtles, mida ütles, aga kui ütles, siis ütles briljantselt. Enne Peruusse minekut käis jääliustiku peal tehnikat lihvimas.”

HUASCARAN: Tarmo ja Jane Riga ning Allan Valge tegelikuks eesmärgiks oli Peruu kõrgeima tipu vallutamine.

Lisaks sellele olid mõlemad füüsiliselt ääretult tugevad, mis mägironijate keeles tähendab seda, et nad suutsid kõrgel kiiresti liikuda. Inimene, kes on tugev maapinnal, ei pruugi kõrgel ilmtingimata tugev olla, kuid nende kahe organism töötas väga hästi just suuremates kõrgustes.

SAATUSLIK KOHT: Tocllaraju (ketšua keeles Tuqllarahu, “lumega kaetud mägi”) on 6034 meetri kõrgune mäetipp Peruu Andides.

Reis


Rigade ja Valge eesmärgiks polnud Tocllaraju vallutamine. Nad kasutasid seda kõigest aklimatiseerumiseks ja harjutamiseks. Tõeline eesmärk oli Peruu kõrgeim mägi Hua­s­­caran – kahe tipuga hiiglane, mis asub Tocllarajust mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Reisiseltskond asus teele mai lõpus. Enne seda veedeti sõpradega aega Hannes Hanso juures Kübassaares. Lõkke ääres rääkisid Rigad eesootavast ekspeditsioonist, pajatasid varasemaid kogemusi. Reisil tekkis väike tõrge Brüsselis, kus lennuradari rikke tõttu terve lennujaama liiklus peatati. 31. mail teatas Jane Riga oma blogis, et lõpuks ollakse kohal. Blogi pidas ta just seepärast, et ei peaks alati sõpradele eraldi oma tegevustest teada andma, vaid kõik saaksid ise end kursis hoida.

Koos temaga pidas blogi ka naistearst Annemai Märtson, kes on esialgsetel andmeil ainus õnnetuses ellujäänu. Tunde lume sees veetnud naine lahkus Peruu meedia andmeil õnnetuskohalt küll omal jalal, ehkki murdis mitu roiet.

Aga mis täpselt juhtus, ei oska siiani keegi täpselt öelda. Kas mitmekesi sillal olles ei arvestatud selle tugevusega? Kas juhtus midagi muud? Kas oleks pidanud giid kaasas olema?

Kõike seda peavad mägironijad ennatlikuks spekulatsiooniks või isegi “plämaks”. Alates giidide jutust, et kindlasti oleks pidanud neid kaasama, kuni koduste ekspertide arutlusteni, mis täpsemalt juhtus. Kahjuks ei muuda see lõpptulemust – hoolimata üliettevaatlikkusest ja kõikide pisiasjade planeerimisest on mägironimine ala, kus võib kõike juhtuda.