Ja seda hoolimata asjaolust, et rabame tööd teha praktiliselt sama
palju kui kolleegid rikastes riikides.
Eestlaste tootlikkus on
masendavalt madal. Veel hullem on tõsiasi, et kui me oma majandust
ümber ei korralda, siis ei püüa Eesti unelmate Läänt
kinni kunagi.
Kui vaadata näiteks jääktulu ühe
töötaja kohta, siis rõivatööstuses oli see 2005.
aastal vaid 9000 krooni, keemiatööstuses aga 231 000 krooni.
Vahe oli 25 korda keemiatööstuse kasuks, kuid
rõivatööstuses töötas üle 3 korra rohkem
inimesi.
Eesti majandus kipub “kreekastuma”, mitte
“luksemburgistuma”. See tähendab, et meil valdavad ehitus ja
madala tootlikkusega kaubandus-hotellindus, mitte tööstus ning
kõrge tootlikkusega äriteenused ja finantsvahendus.
Need
vastikud tõsiasjad tulevad välja sel kolmapäeval esitletud
uurimusest, mille koostas Tartu ülikooli töörühm eesotsas
professorite Urmas Varblase ja Raul Eametsaga. Nad uurisid Eesti
majanduskasvu võimalusi 5–10 aasta perspektiivis.
Töö “Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja
tulevikuväljavaated” tellis riiklik Arengufond. Mullu kevadel fondi
nõukogu esimeheks valitud Indrek Neivelt küsis kohe, millistes
majandusharudes kipuvad Eestist ära minema töötajad ja millistes
töökohad. See teadmine annaks võimaluse otsustada, milliseid
majandusharusid tasub siinkandis arendada.
Tohutu
mahajäämus innovatsiooniabis ja hariduskuludes
Neivelt ütleb, et Tartu
teadlaste töö näitab olukorda “realistlikult”.
Arengufondis töötav Heido Vitsur märgib uuringu tulemusi
kommenteerides: “Me oleme viimastel aastatel üht suurt tarbimispidu
pidanud ja nüüd on see pidu läbi saanud. Kuid pole mõtet
hakata eestlaslikult süüdlasi otsima. Kui tahame kunagi uut pidu
pidada, siis peame hakkama praegu selleks ettevalmistusi tegema.”
Heritage Foundationi majandusvabaduse indeksis saavutas Eesti mullu 12.
koha. Maailmapanga ettevõtlusega tegelemise lihtsuse pingereas olime 17.
kohal. Rahvusvahelise juhtimisinstituudi IMD konkurentsivõime
edetabelis pälvisime 22. positsiooni.
Need on vähetuntud
väikeriigi kohta päris head näitajad. Paraku esinevad siin
mõned “agad”...
Näiteks ettevõtluse
keerukuselt oleme alles 37. kohal ja finantsturgude arengult 39. kohal.
Kõige suurem mahajäämus esineb riigilt innovatsiooniabi
saanud firmade osas. Eesti jääb Euroopa Liidu viiest paremast riigist
maha ainult – 77 korda! Nendes riikides saab abi vähemalt iga viies
firma, meil aga vaid 0,3 protsenti ettevõtetest.
Uurimis- ja
arendustöö kulutused inimese kohta jäävad Eestis parematele
vennasriikidele alla ligi 13 korda.
Avaliku sektori hariduskulud
inimese kohta olid Eestis 517 dollarit võrreldes rikaste riikide 3213
dollariga.
Eesti äriteenuste kõrge tase on
pelgalt müüt
Konjunktuuriinstituudi värske
väljaanne näitab, et Eesti on rahvusvahelises konkurentsivõime
edetabelis esikohal inseneride palga poolest. Eesti insenerid on head odavad,
töötavad vaid 15 100 dollari eest aastas.
Kuid kas
see on ikka asi, mille üle tasub rõõmustada? Šveitsi
insenerid teenivad aastas 136 400 dollarit, &am
p;am
p;ld
quo;aga nemad teevad ka Šveitsi kellasid”, ütleb Vitsur.
Tegelikult kummitab Eestit haritud inseneride põud.
Aga
läheme tagasi Tartus tehtud uuringu juurde. See näitab, et Eesti
häda peitub madalas tootlikkuses. Liidu tippriikide hulka
jõudmiseks peab Eesti tootlikkus lõpptoodangu valmistamisel
kasvama üle kahe korra.
“Äriteenuste valdkonnas on
tootlikkus 21 protsenti Iirimaa ja Taani ning 30 protsenti Soome tasemest, mis
lükkab ümber arvamuse, nagu oleks Eesti äriteenuste valdkonnas
juba jõudnud järele EL arenenumatele riikidele,” märgib
Urmas Varblase töörühm.
Kõige hullem
lõhe tootlikkuses haigutab töötlevas ja hankivas
tööstuses, energeetikas ja ehituses, kus see moodustab vaid
7–18 protsenti Euroopa Liidu rikaste riikide tasemest.
“Töötleva tööstuse tootlikkuse senine kasvutempo ei
taga tootlikkuse konvergeerumist Euroopa Liidu 15 vana liikme keskmise tasemega
lähemate kümnendite jooksul,” hoiatab uurimistöö.
Eestlased ei oska välislaene tõhusalt
kasutada
Nõukogude Liidu lagunemisel lubasid eestlased
vabaduse nimel süüa kas või kartulikoori. Nüüd on
meil oma riik, aga vabad me pole. Ühiskond libiseb võlaorjusesse.
Eesti välisvõlg moodustas 1999. aastal 20 protsenti SKTst. Mullu
suvel oli sama näitaja kasvanud juba 108 protsendini.
Laenuraha
voolab küll Eestisse, kuid selle kasutamise tõhusus
kahaneb. 2000. aastal suudeti iga välislaenu krooni kohta luua 2,4
krooni ulatuses SKTd. 2007. aasta esimese poolaasta arvestuses oli sama
näitaja langenud viiekümne sendini ehk ligi viis korda.
Üha
rohkem laenurahast kulub lihtsalt tarbimisele.
“Eesti on seni
tarbinud rohkem, kui suutnud ise muule maailmale müüa,”
tõdevad uurimistöö autorid.
Tekkinud auku aitasid
aastate vältel kinni toppida välisinvesteeringud. Viimasel ajal on
aga hakanud raha välja voolama. Mullu kolmandas kvartalis ületasid
Eestisse tehtud otseinvesteeringud siit välja läinud
välisinvesteeringuid ainult 300 miljoni krooni võrra.
Palgatõus poleks probleem, kui tootlikkus
kasvaks
Viimaste
aastate laenubuum utsitas tagant majanduskasvu. Eesti rahvas sai kauaoodatud
võimaluse elada läänelikult. Soetada oma maja, osta uus auto,
ringi reisida ja lõbutseda.
Ühtäkki oli eestlastel
võimalik kulutada ja see tõik muutis siseturu atraktiivsemaks kui
välisturu. Kaupmehed nägid, et nõudlus Eesti sees muudkui
kasvab ning tõstsid hindu. Mispeale rahvas hakkas palka juurde
küsima.
Töögrupp märgib, et “palga kasv
iseenesest ei pruugi probleeme tekitada. Kõrge elatustasemega riigiks
jõudmine lausa eeldabki palkade taseme kasvu. Kui sellega kaasneb
tootlikkuse tõus ja kasumid ei vähene, siis konkurentsivõime
säilib ja ei teki survet töökohtade
väljaviimiseks.”
Paraku aga tõuseb Eesti
töötlevas tööstuses palk kiiremini kui tootlikkus.
35 000 eestlast koondamise ohus
Eesti
tööstusharudest on Euroliidu vanade liikmesriikide tootlikkuse
tasemele kõige lähemale jõudnud
ehitusmaterjalitööstus, täppisriistade valmistamine ja
autotarvikute tootmine (umbes kolmandik vanade EL riikide tasemest).
Eriti madal on aga tootlikkuse tase õmblustööstuses (umbes
11–13 protsenti Taani, Hollandi, Iirimaa, Suurbritannia tasemest) ja
mööblitööstuses (
14 protsenti Taani tasemest, 18 protsenti Saksamaa tasemest).
Madala tootlikkusega harudes (rõiva-, tekstiili-, naha- ja
jalatsitööstus) ei ole lisandväärtus töötaja
kohta viimastel aastatel ka oluliselt kasvanud. Küll aga palgad.
Neis tööstusharudes töötava ligi
35 000 inimese töökohad on ohus.
Hädas
on ka välisturule orienteeritud firmad, kes ei saa kergitada toodangu
hinda, küll aga peavad tõstma palkasid.
“Me ei
saa konkureerida, kui Eesti tööline saab 10 000 krooni kuus,
Hiina oma aga 3000 krooni ja Indias veel vähem,” ütleb
Vitsur.
Eesti palgad on võrdsustunud juba Tšehhi ning
Ungari tasemega ning jõudnud ette Slovakkiast, Poolast ning teistest
Balti riikidest.
Milliseid tööstusi tasub Eestis
arendada
Tartu teadlaste järeldus Eesti majanduse
ülesehituse kohta on karm. See “ei meenuta kuigivõrd
kaasaegset teadmispõhist majandust, vaid pigem on tegemist odavale
tööjõule üles ehitatud tööstuse ja teenuste
pakkumisega”.
Teadlased ütlevad, er “Eestil ei ole
võimalik ainult ettevõtete tehnoloogilist taset tõstes ja
nn tehnilist tootlikkust suurendades jõuda tootlikkuse tasemelt
järele arenenud tööstusriikidele”.
Kuid asi pole
lootusetu. Rikastele riikidele järelejõudmiseks peab Eesti muutma
majanduse ülesehitust.
Kindlasti ei aita meid rõhu
asetamine hotellinduse, toitlustuse ja kaubanduse arendamisele. Neid alasid on
Eestile küll vaja, kuid nende kõrval vajame
“äärmiselt kõrge tootlikkusega töötlevat
tööstust ja välisturgudele orienteeritud teadmusmahukaid
teenuseid pakkuvaid sektoreid”. Rohelist tuld tasub
nädata täppisriistade valmistamisele, meditsiinitehnikale,
keeruliste elektroonikakomponentide ja -seadmete valmistamisele jne.
Teadlased lisavad, et kriitilise tähtsusega on tootlikkuse kasv
töötlevas tööstuses. See võimaldab hiljem liikuda
teadmusmahukate teenuste pakkumisele.
Mõelge
suurelt!
Küsimus on, kas Eesti ettevõtjad on
valmis muutuma ja kas ühiskond toetab neid.
Tüüpiline
näide on Baltika, kes lõi aastal 2001 uue brändi ja rajas
rahvusvahelise jaeketi. Firma majandustulemused polnud tol ajal kiita ja
näiteks Äripäev nahutas Baltikat ja tema suuromanikku Meelis
Milderit nii kõvasti, et Baltika ja teda toetanud Hansapank kaalusid
vahepeal koguni roosa lehe avalikku boikottimist.
Praeguseks on
Baltika kasvanud kolm korda. Müüjate arv on ületanud
õmblejate arvu ning töötajad on omandanud uued oskused.
Äripäev esitleb Milderit igati edumeelse ettevõtjana.
Tartu ülikooli töörühm esitleb Baltikat eduka
ettevõttena, kes liikus vähem lisandväärtust loovast
õmblustööstusest jõuliselt jaekaubandusse. Kiita saavad
teisedki ettevõtted. Muuhulgas ka Regio, mis kasutab aktiivselt uusi
tehnoloogiaid ja on muutunud globaalseks teadmuspõhiseks
ettevõtteks.
Kuid Regio on siiski pigem erand.
“Globaalset ambitsioonikust on väga vähestel
ettevõtjatel,” kirjutavad teadlased ja märgivad, et see on
“kriitilise tähtsusega Eesti konkurentsivõime
tõstmisel”.
Tublid firmad tõstavad
tulusid, kehvemad kärbivad kulusid
Uuringust tuleb
välja tõsine veelahe Eesti ettevõtjate mõtteviisis.
Kõrgema tootlikkusega majandusharude ettevõtetes m&o
tild
e;eldakse peamiselt, kuidas tulusid suurendada.
Keskmise ning
madalama tootlikkusega majandusharude esindajad seevastu vaatavad
organisatsiooni toimimist rohkem kulude vähendamise kaudu. Nad soovivad
hakkama saada suhteliselt lihtsalt. Kas või olemasolevat kinnisvara
müües.
Edukates ettevõtetes mõistetakse, et
lisandväärtuse kasvatamine eeldab personali väärikat
tasustamist ja arendamist. Näiteks Tartu Majas räägiti
uurijatele: “Tahame minna osaliselt ka ajapalgale, see eeldab
atesteerimist, tasemete hindamist ja selle järgi maksmist.
Kompetentsem ja kvalifitseeritum tööjõud saab palka ka siis,
kui tükitööd nii palju pole.”
Stora Enso Timberis
seevastu kurdeti ülikooli töörühmale:
“Töötajad on liigselt keskendunud palgale. Seal, kus rohkem
makstakse, sinna ka minnakse, mis toob kaasa suure tööjõu
voolavuse. Kui Kesk-Euroopa analoogsetes ettevõtetes on
tööjõu voolavus paar protsenti, siis meil 20–30
protsenti aastas. Inimesed otsivad kogu aeg midagi paremat ning ka nende
koolitamine on seetõttu ebatõhus.”
Jalatsitootjad tahavad endiselt läbi ajada nadide palkadega ning
planeerivad kallimate eestlaste asemele töötajate toomist teistest
maadest. Mis sest, et Hiina kaupadega on raske konkureerida.
Pääseteena näevad jalatsitootjad isegi majanduslangust, mis
võimaldaks tööjõudu kergemini leida ja tooks ehk isegi
uusi investoreid, kes investeeriksid kinnivara asemel tööstusse.
Sellise mõtteviisiga ettevõtted Eestit rikaste majanduste sekka
ei aita.
Eesti vs Euroopa eduriigid: kas meil on põhjust uhkustada? |
võrreldes Euroopa Liidu sama valdkonna viie parema riigi keskmisega |
Aastane töötundide arv töötaja kohta | 96,7% |
Tööjõu osakaal elanikkonnast | 90,8% |
e-valmidus | 79,1% |
Kõrgharidusega 25-34aastase osakaal | 69,8% |
Elukvaliteet | 62,5% |
Kvalifitseeritud inseneride piisavus | 44,1% |
SKP inimese kohta | 22,2% |
Avaliku sektori hariduskulud inimese kohta | 16,1% |
Uurimis- ja arendustöö kulutused inimese kohta | 7,8% |
Riigilt innovatsiooniabi saanud firmade osakaal | 1,3% |
allikas: „Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated"
REFORMIERAKONNA EESTVEDAMISEL HELGESSE TULEVIKKU: Seda tabelit vaadates tasub meeles pidada peaminister Andrus Ansipit, kes lubas viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka. Huvitav, kas oleme ikka graafikus?