Piiririik udus ehk Mägi-Karbahh pärast sõdu
Kes mäletab, siis aserite ja armeenlaste vahel puhkes 1994 selle maalapi pärast sõda ja siiani on naabrite vahel - eriti piiri ääres - olukord pinev. Neis pilvedeni ulatuvates mägedes näeb siiani sõja jälgi: nukrate silmadega nägusid (külades) ja ühe jalaga mehi (linnades). Jah, see viimane pole sugugi haruldane vaatepilt, nagu ka jalaproteesid. Maamiinide eest hoiatatakse turiste ka praegu. Viimasel päeval laskume mägedest alla. Shoushi linna (suuruselt teine linn Mägi-Karabahhis; meie peatumispaik) servas asub surnuaed, mida oleme varem autoaknast märganud. Nüüd otsustame seda lähemalt vaadata. Ainult üks väike ristike kumab läbi paksu udu; kissitan silmi, aga kaugemale ei näe. Mingi teatav raskepärasus püsibki kohal terve meie Karabahhis viibimise aja. Nukrad udus tuksuvad linnad, kus alati jääb midagi varju. Ja ainult oligarhid ehitavad uusi koolimaju ja püstitavad uusi mälestusmärke. Ja ometi, raskepärasusele vaatamata - alles päris pilvede all saab aru, miks Mägi-Karabahhi kutsutakse Armeenia Šveitsiks...