Pimedate akende linn
Kergelt habetunud Bernd (58), seljas roheline särk ja traksidega püksid, istub kulunud pruunil diivanil ja näitab ametlikul blanketil kirja. Väga viisakas toonis kirja sõnum on ühemõtteline: eile kogunes töörühm ja otsustas, et maja, kus te elate, läheb aastal 2016 lammutamisele. Palun kolige välja. Uus korter teie jaoks on olemas. Kolimise maksame kinni.
Kirja saatis kinnisvarafirma, millele kuuluvas üürimajas Bernd elab. See firma on linna suurim kinnisvaraomanik ja firma omanik on omakorda linn. Eisenhüttenstadt. Ida-Saksa linn, mis on 20 aastaga kaotanud peaaegu poole elanikkonnast.
Bernd süütab sigareti. Neid keerab ta ise spetsiaalse masinaga. Tubakas sisse, paber ümber, filter otsa.
“Mõtlesin, et see maja ei lähe lammutamisele, meile öeldi algul, et see on muinsuskaitse all,” ütleb Bernd. Aga ei.
Berndi jaoks on see juba kolmas kodu, mis maha lammutatakse. Kõigepealt tehti maatasa Berndi vanematekodu, suur kortermaja. Neljatoalisest korterist, kus Bernd oli veetnud lapsepõlve, pidi ta lahkuma 35aastasena. Sealt kolis ta edasi järgmisse, 45ruutmeetrisesse korterisse. Ent seegi maja läks 2005. aastal lammutamisele. Berndi praegune kodu pole tüüpiline kõle Ida-Euroopa paneelmaja, vaid vana, ajalooline hoone, kus on vaid kaks korrust ja õu, kus istuda. Ka see maja lõhutakse maha, olgugi et kuulub linna vanimate sekka. Lammutada on siin lihtne, sest erinevalt Eestist kortereid ei erastatud, vaid jäeti need linna omandusse. Pole vaja kellegagi maid jagada, sundvõõrandada ega läbi rääkida. Töörühm otsustab. Praeguseks on linnas lammutatud tuhandeid kortereid, aastaks 2020 lammutatakse veel tuhatkond.
Eisenhüttenstadt on õpikunäide kahanevast linnast. Sellest, mis juhtub kohaga, kust inimesed lahkuvad. Pärast Saksamaa taasühinemist kolisid Eisenhüttenstadtist paljud läände. Aastal 1988 oli linnas 53 000 elanikku, 1995. aastal 47 000. Rahvaarv vähenes edasi, igal aastal ligi tuhande inimese võrra. 2011. aastaks oli elanikke vaid 30 000.
Paljud inimesed on siin vanemad kui majad. Kõnniteed on tühjad, vastu tulevad vana mees ja naine, kahekesi, käe alt kinni; siis vana naine üksi, kepp käes. Berliin jääb vaid 130 kilomeetri kaugusele, ent erinevalt pealinnast on Eisenhüttenstadti tänavad otsekui välja surnud – pole jalgrattureid ega tänavatel jalutajaid, väikesi poode ega kohvikuid, buss käib kord tunnis. See-eest on palju autopoode, -remonditöökodasid, -pesulaid, rehvivahetusi, kanali ääres on garaažiboksid. Õhtuti on siin rahulik ja vaikne. Ainult City Centeri nimelises ostukeskuses kihab elu, siin on apteek, C&A, kingapoed, Euronics ja türgi einelaud.
Bernd on terve elu elanud Eisenhüttenstadtis. Siin sündinud, siin koolis käinud. Ta õppis polütehnikumis ning temast sai kõrgepingele spetsialiseerunud elektrik. Toona, 1970. aastatel, oli see Eisenhüttenstadtis nõutud eriala.
“Pärast Saksamaa taasühinemist lootsin, et siia tuleb firmasid juurde, aga ei läinud nii,” ütleb Bernd. Taasühinemise järel hakkas tema karjäär hoopis alla käima: kõrgepingeelektrikust sai moosivabriku operaator, siis kooli majahaldur, seejärel töötu. Juba kümme aastat elab Bernd töötu abirahast. Riik maksab kinni ta korterikulud – 169 eurot korteriüüri ja 140 eurot kütte, vee ja elektri eest – ning lisaks saab Bernd 360 eurot elamisraha kuus. Ta käib kohalikus tööametis, saadab iga kuu kaks CVd, et tööd otsida, aga talle isegi ei vastata.
Bernd võtab riiulilt raamatu. See on fotoraamat Eisenhüttenstadti kõrgajast. Ta paneb prillid ette ja näitab fotosid. “Näete neid trummitüdrukud siin, seda, seda ja seda ma tundsin, nad kõik on ära kolinud.” Või foto ametikoolist: “See kutt oli minu grupis, ta ei ela enam ammu siin.”
Eisenhüttenstadt on Saksamaa noorim linn, mis tekkis 1950. aastate algul paari küla liitmisel (Berndi praegune kodumaja asus ühe kunagise küla südames) ja kandis nime Stalinstadt. Elanikke oli seal esiti vaid paar tuhat. Sellest pidi saama Saksa Demokraatliku Vabariigi esimene sotsialistlik linn. Linn, mis on rajatud plaani järgi. Siia rajati suur metallurgiatehas, mis andis kõrgajal tööd 13 000 inimesele (praegu on tehases 3000 töötajat), ja linn muudkui kasvas.
Kui Saksamaa taasühines, julgustasid poliitikud idasakslasi kodukanti jääma. “Uutest liidumaadest saavad õitsvad maastikud, kus tasub elada ja töötada,” lubas tollane liidukantsler Helmut Kohl. Berndi sõbrad seda ei uskunud ja kolisid ära. Aga Bernd jäi. “Tahtsin siia jääda, lootsin, et läheb paremaks,” ütleb ta.
Metallurgiatehas, linna olulisim tööandja, erastati ja töötajate arvu vähendati järsult. Leivakombinaat põles maha. Võimalusi jäi üha vähemaks. Ja korraga oli ka Berndi tervis liiga halb, et elule uus start anda.
Berndil pole perekonda ega lapsi. Naised, noored naised on Ida-Saksamaalt lahkunute seas ülekaalus. “Ma mõtlesin ka kunagi, et ükskord on mul perekond, lapsed, oma maja,” ütleb Bernd. Aga läks teisiti.
Õnneks on Berndil muusika. “Ilus plaadikogu, kas pole?” teatab ta uhkusega ja näitab vinüülplaate, mida hoiab lintmaki kõrval. Nõukogude Liidus välja antud Led Zeppelin. Venekeelses ümbrises Rolling Stones ja Jethro Tull. Queen. Nena. Bernd paneb mängima Status Quo ja lülitab tööle värvimuusika. Kollaste seinte ja pruuni sektsioonikapiga toas hakkavad vilkuma sinised tuled.
Bernd käib Berliinis kontsertidel. Ta maksis 68 eurot ja 25 senti, et istuda Status Quo ja Uriah Heepi kontserdil teises reas. Pärast sõitis rongiga koju, tagasi jõudis varahommikul kell neli. Õnneks on kodumaja kohe raudteejaama kõrval.
Berndi uus kodu hakkab aga olema kesklinnas. Rongijaamast kolmveerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kuidas siis öösel kontserdilt koju saab?
“Eks näis,” arvab Bernd. Ehkki kolimisteade teda algul ei rõõmustanud, teeb ta praegu selleks juba ettevalmistusi. Kinnisvarafirma remondib uut korterit, Bernd joonistab arvutil korteri plaani: paremale üks tugitool, vasakule teine, arvutilaud akna alla, rõdule toolid ja laud.
“Tegelikult mul läkski siin majas igavaks,” tunnistab Bernd. Maja lammutamine oli ilmselt ära otsustatud juba ammu enne seda, kui Bernd kinnisvarafirmalt kirja sai. Kui mõni naabritest suri või minema kolis, korterit uuesti üürile ei antud. Berndi trepikojas on neli korterit, aga praeguseks seisavad kolm tühjana. Viimati jäi üks korter tühjaks mullu suvel, kui Berndi eakas naaber suri. Naabri korteri ukse kõrval on seinale riputatud 2013. aasta kalender, kus iga möödunud nädal on maha tõmmatud. Nii kuni juunikuuni.
Seal, kus kunagi asus Berndi esimene kodumaja, kasvavad nüüd hein ja põõsad. Rahvaarvu vähenedes lammutatakse linnaäärtest järjest maju maha ja kolitakse inimesi üha enam kesklinna poole kokku. Tihedama asustuse korral on kulud küttele, kanalisatsioonile ja ühistranspordile väiksemad. Lammutatud majade asemele lastakse uuesti kasvada mets. Eisenhüttenstadt on nagu tubli piknikuline, kes pärast söögiaega koristab metsast oma jäljed.
Kuid see linn on ka eeskujuks. Paljud Euroopa linnad hakkavad kahanema, sest rahvastik vananeb ja rahvaarv väheneb. Kahanemine – see on miski, millega linnad veel hästi toime tulla ei oska, miski, mida tunnistadagi ei taheta.
Linn hämardub. Fotograaf üritab pildistada linnasüdames seisvat maja, mille akendes põleb vaid üks tuli. Enne kui ta nupule jõuab vajutada, kustub aga seegi.
Varem samal teemal: Ettepanek: Pooled tühjad või pooltühjad majad võiks lammutada ja inimesed kokku kolida. EPL 18.12
Kahanemine vaevab ka Eestit
Ehkki megalinnad üha kasvavad ning iga päev lisandub maailma 190 000 uut linnaelanikku, sigineb järjest juurde ka kahanevaid linnu. Teaduskirjanduses loetakse kahanevaks sellist linna, mis on “enamal kui kahel järjestikusel aastal kaotanud elanikke ning mis elab üle majanduslikke muutusi koos teatavate märkidega struktuursest kriisist”. Kuulsaim kahaneva linna näide on Detroit. USAs on ühtekokku 59 kahanevat linna, Suurbritannias 27, Saksamaal 26 ja Itaalias 23. Kahanevaid linnu leidub palju ka Venemaal, Ukrainas ja Kasahstanis.
Rahvaarvu kahanedes suurenevad kulud elaniku kohta, sest linna infrastruktuur – kanalisatsioon, küttesüsteem, veevärk – on ehitatud suuremat rahvaarvu silmas pidades. See paneb niigi majandusraskustes linna täiendavate probleemide ette. Paljud Ida-Saksa linnad on seepärast otsustanud äärelinna maju lammutada, et säilitada linnasüdames tihe asustus ning alandada infrastruktuuri kulusid elaniku kohta.
Viimase 20 aastaga on kahanenud ka enamiku Eesti linnade rahvaarv. Aastatel 2000–2011 kaotasid rahvaloenduse andmetel enim elanikke väikelinnad, nagu Kallaste, Mõisaküla (mõlemad 29%), Kiviõli (23%) ja Mustvee (22%). Suurematest linnadest kahanesid kõige rohkem Kohtla-Järve (22%), Viljandi (16%) ja Narva (15%). Jõgeva, Valga, Haapsalu, Paide, Tõrva ja Võru rahvaarv vähenes kümmekonna aastaga ligi 15 protsendi võrra. Tallinn kaotas 2000.–2011. aastal 1,8 protsenti elanikest, Tartu 3,5 protsenti.
Mullu sügisel korraldas DTZ Kinnisvaraekspert majandusministeeriumi tellimusel uuringu tühjadest ja pooltühjadest kortermajadest. Selgus, et Eestis on selliseid maju 476, aastaks 2030 lisandub veel 644 probleemset maja. Uuringus soovitatakse neist majadest pooled lammutada, teised aga renoveerida, et elanikud sinna kokku kolida. Uuringus tehakse ettepanek maksta pooltühjadest majadest välja kolivatele inimestele kompensatsiooni tuhat eurot korteri kohta.
