28.06.2007, 00:00
Pipi Pikksukk oli kõva natsivastane
Stockholmis Astrid Lindgreni 100. sünniaastapäeva
puhul peetud Rootsi lastekirjanduse instituudi konverentsil keskenduti maailma
ühe tuntuima lastekirjaniku kuulsaimale kujule Pipi Pikksukale.
Ajalehe Helsinkin Sanomat andmetel avanes kongressi ettekannete põhjal pilt Pipist kui antifašistist, kes pilkab Rootsi riigi neutraliteedipoliitikat Teises maailmasõjas. Samuti on ta patsidest ja kleidikesest hoolimata täiesti sootu või koguni üleloomulik tegelane.
Carole Scott San Diego Ülikoolist arvas, et Pipi pole mingi üheksa-aastane tüdruk, vaid lapseks maskeeritud täiskasvanu, kes tõstab üles hobuse, kõnnib mööda katuseharja ja sööb mürgiseeni.
Karen Coats Illinoisist leidis, et Pipi on akadeemilise queer-käsitluse järgi tüüpiline normiderikkuja, mida tõestavad tema väited selle kohta, et Guetamalas magatakse jalad padjal, Argentina koolides on kodused ülesanded keelatud ning Brasiilias käiakse, munad juustes.
Hiljuti avaldatud “Pipi Pikksuka” algvariandis ehk “Ur-Pipis”, mille Lindgren kirjutas Teise maailmasõja päevil, on 1945 ilmunud esiktrükiga võrreldes mitmeid poliitilisi vihjeid. Näiteks sõnamäng Norra natsijuhi Vidkun Quislingi aadressil ning Pipi pilakõne, milles ta tõstab käe natsitervituseks. Küll on raamatusse alles jäänud Pipi kahevõitlus tsirkusemaadleja Kange Adolfiga, kellele kunstnik Ingrid Vang Nyman on andnud Hitleri näo ja vuntsid (vaata reprot).
Lisaks kõneleb tsirkusejuht koomilise saksa aktsendiga. (Tsirkusejuhi saksapärane kõnepruuk on ilmekalt edasi antud ka Vladimir Beekmani eestikeelses tõlkes, samuti leidub selles vastav illustratsioon - EE.)
Pipi on poliitiliste tõmbetuulte küüsi sattunud hiljemgi. Näiteks Hispaanias ja Portugalis võis
sõjaväelise diktatuuri ajal 1960ndail aastail ilmuda küll teine raamat Pipist, mitte aga esimene, sest selles tassib tüdruk kaks politseinikku vööst kinni hoides Segasumma suvilast tänavale.
Kongressil oli esindatud ka Eesti. Mare Müürsepp Tallinna Ülikoolist kõneles Ülo Vinteri 1960ndate lõpus loodud muusikalist “Pipi Pikksukk”. Selle lavateose üks laul, Enn Vetemaa sõnadele kirjutatud “Laul põhjamaast” kujunes populaarseks isamaalauluks, mida lauldakse koorides ja laulupeoprogrammis tänaseni.
Astrid Strumatz Amsterdamist leidis, et kuigi Pipit ei saa kuidagi rassistiks nimetada, on tõlkijad temagi suhtes üles näidanud karmi poliitilist korrektsust. Algvariandis sõidavad Pipi, Tommy ja Annika Pipi isa juurde, kes on Kurrunurruvutisaarel neegrikuningas.
Viimases USA tõlkes on neegritest tehtud “põliselanikud”. Teistes hilisemates tõlgetes on Eefraimist tehtud koguni “inimsööjate kuningas”. Viimane raskendab teksti mõistmist, sest lugejale jääb arusaamatuks, miks Tommy ja Annika ema oma lastel sihukese seltskonna juurde reisida lubab.
Ajalehe Helsinkin Sanomat andmetel avanes kongressi ettekannete põhjal pilt Pipist kui antifašistist, kes pilkab Rootsi riigi neutraliteedipoliitikat Teises maailmasõjas. Samuti on ta patsidest ja kleidikesest hoolimata täiesti sootu või koguni üleloomulik tegelane.
Carole Scott San Diego Ülikoolist arvas, et Pipi pole mingi üheksa-aastane tüdruk, vaid lapseks maskeeritud täiskasvanu, kes tõstab üles hobuse, kõnnib mööda katuseharja ja sööb mürgiseeni.
Karen Coats Illinoisist leidis, et Pipi on akadeemilise queer-käsitluse järgi tüüpiline normiderikkuja, mida tõestavad tema väited selle kohta, et Guetamalas magatakse jalad padjal, Argentina koolides on kodused ülesanded keelatud ning Brasiilias käiakse, munad juustes.
Hiljuti avaldatud “Pipi Pikksuka” algvariandis ehk “Ur-Pipis”, mille Lindgren kirjutas Teise maailmasõja päevil, on 1945 ilmunud esiktrükiga võrreldes mitmeid poliitilisi vihjeid. Näiteks sõnamäng Norra natsijuhi Vidkun Quislingi aadressil ning Pipi pilakõne, milles ta tõstab käe natsitervituseks. Küll on raamatusse alles jäänud Pipi kahevõitlus tsirkusemaadleja Kange Adolfiga, kellele kunstnik Ingrid Vang Nyman on andnud Hitleri näo ja vuntsid (vaata reprot).
Lisaks kõneleb tsirkusejuht koomilise saksa aktsendiga. (Tsirkusejuhi saksapärane kõnepruuk on ilmekalt edasi antud ka Vladimir Beekmani eestikeelses tõlkes, samuti leidub selles vastav illustratsioon - EE.)
Pipi on poliitiliste tõmbetuulte küüsi sattunud hiljemgi. Näiteks Hispaanias ja Portugalis võis
sõjaväelise diktatuuri ajal 1960ndail aastail ilmuda küll teine raamat Pipist, mitte aga esimene, sest selles tassib tüdruk kaks politseinikku vööst kinni hoides Segasumma suvilast tänavale.
Kongressil oli esindatud ka Eesti. Mare Müürsepp Tallinna Ülikoolist kõneles Ülo Vinteri 1960ndate lõpus loodud muusikalist “Pipi Pikksukk”. Selle lavateose üks laul, Enn Vetemaa sõnadele kirjutatud “Laul põhjamaast” kujunes populaarseks isamaalauluks, mida lauldakse koorides ja laulupeoprogrammis tänaseni.
Astrid Strumatz Amsterdamist leidis, et kuigi Pipit ei saa kuidagi rassistiks nimetada, on tõlkijad temagi suhtes üles näidanud karmi poliitilist korrektsust. Algvariandis sõidavad Pipi, Tommy ja Annika Pipi isa juurde, kes on Kurrunurruvutisaarel neegrikuningas.
Viimases USA tõlkes on neegritest tehtud “põliselanikud”. Teistes hilisemates tõlgetes on Eefraimist tehtud koguni “inimsööjate kuningas”. Viimane raskendab teksti mõistmist, sest lugejale jääb arusaamatuks, miks Tommy ja Annika ema oma lastel sihukese seltskonna juurde reisida lubab.