Nagu tuhanded mustanahalised noored, tahtis Mali kodanik Adama Sidibé Euroopas oma õnne leida. Nagu tuhanded teised, lootis ta rajada karjääri oma jalgpalliande abil.

Kuid Adama ei osanud ujuda ning nii, paanikas ja pimeduses ta 14. augustil 2014 Piusa jõkke uppuski – selja taga tulistamas Vene piirivalvurid, eespool sõbrad juba Eesti võpsikusse kadumas.

Tänavu kevadeks on Adama puhanud Värska kalmistu nimetus hauas juba kolmandat aastat.

TEISEL POOL VETT: „Õpingud ei ole Malis võimalikud, kui oled vaene,“ ütleb Moussa. „Sellepärast pean ma saama jalgpalluriks.“

Nüüd tahab Adama Sidibé noorem vend Moussa (16) teha seda, mis vanemal vennal ei õnnestunud – tulla Euroopasse ja saada siin jalgpalluriks. „Meie perekond on väga vaene,“ selgitab kuueaastasest peale palli mänginud Moussa inglise keeles. Minnes vahepeal, küllap tõlkemootori abil, üle eesti keelele: „Ma saadan teile video, kui soovite mind aidata, ma tean, mängitakse jalgpalli, kuid siis on tõend. Ära lase mind maha ma vajan teie abi teinud mu suur vend.“

Moussale võib eesti keel olla sama võõras kui meile see, miks Aafrika pojad ülepea Euroopasse ihkavad (võimalik, et psühholoogilisi tagamaid avab veidi tulijate endi poolt kasutatav eufemistlik „seiklus“ või „reis“), kuid igatahes on jalgpallil illegaalselt Euroopasse tulijate tulevikuplaanides sageli oluline koht. „Aafrikast saabub Euroopa klubidele päevas sadu kirju, igaüks lubab siia saata suurema talendi, kui seda on Lionel Messi või Cristiano Ronaldo,“ märgib JK Tabasalu juhatuse liige Riho Saksus (kontakteerusime lugu tehes juhusvalimi alusel mõnekümne jalgpalliklubiga). Ilmar Põhjala JK Piraajast kinnitab samuti, et soovikirju saabub „iganädalaselt“ , kuid „järjest rohkem ja rohkem“ on ka reaalselt kohaletulijaid.

ELAMATA ELU EUROOPAS: Adama Sidibé unistus paremast elust lõppes traagiliselt Piusa jões.

Ent Eesti jalgpallisüsteem on loodud ennekõike kohalikele. „Neid, kes, nagu see poiss Aafrikast, tahaks proovida, kas tiivad kannavad profijalgpallurina, on siingi väga palju,“ märgib Jalgpalliliidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht. Et mingigi šanss tekkiks, peaks olema kohalikest noortest vähemalt nõksu parem.

Moussa on oma talendis igatahes kindel. „Ma mängin koos oma kahe jala, minu tugev jalg on sirge,“ kirjutab ta. „Mängin sama postituse Cristiano Ronaldo, nad kutsuvad mind ronaldo ja see on teda unes.“

Intermeediumiks üks mälupildike Bamakost mullu detsembris. Olime Adama sugulasi ja sõpru otsides teel kohalikule jalgpallistaadionile; pöörates asfalteeritud magistraalilt ära punasest kinnitambitud savist tänavakesele, mis sukeldus otsustavalt alla kuivanud jõeorgu. Vasakut kätt kerkis taevasse prügimägi, mille lõhn kohemaid ka autokabiini puges, kuid naised, kes sealsamas kuivatatud pudelkõrvitsatest nõusid, riideid ja maitseaineid müütasid, talusid rämpsulao naabrust stoilise leplikkusega.

Auto hüples ja kargles teeaukudes nagu kolmejalgne kits; pahaendeliselt jändrikena varjutasid korraks taevast pudelja baobabi oksad. Jalgpalliväljak ilmus murenevseinsete hüttide vahelt nähtavale täiesti viimasel hetkel, kui juba tagasi pöörduda mõtlesime.

Ning seal, sügavas slummis, koltunud rohuga spordiväljakul, õnnestus korraga kätelda Salif ­Keïta Traorét; kümnete noorte mängu jälginud värvilises kuues väärikat vanahärrat, kes valiti 1970. aastal Aafrika parimaks jalgpalluriks. Tõlk vangutas tükk aega pead, et ma superlegendilt autogrammi ei palunud ega vähemasti koos pilti ei teinud, kuid meenutuse mõte on mujal. „Keegi saab täna õnnelikuks,“ ütlesid noored jalgpallurid meie lähenemist nähes, pidades saabujaid mõne Euroopa klubi talendijahtijateks.

Moussa Sidibé demonstreerib oma jalgpallioskusi, lootes, et keegi soovib teda värvata.

Unistus Euroopasse pääsemisest on Aafrika jalgpallis sedavõrd valdav.

„Kuidagimoodi on Aafrikas loodud kujutelm, et Euroopa klubid neid mängijaid väga ootavad,“ nendib Mihkel Uiboleht, võttes appi 2013. aastal esilinastunud (ja osaliselt Tallinnas üles võetud) filmi „Mustad teemandid“. See on hoiatav lugu inimkaubitsejate poolt jalka­staarideks saamise lootusega Euroopasse meelitatud malilastest Amadoust ja Moussast, nende unistustest ja pettumustest. „Kuna sageli tullakse perekonna viimase rahaga enda saatust muutma, ei julge nad enam ka tagasi minna, sest siis põlataks nad kodus ära,“ kirjeldab Uiboleht hoiatavalt. „Euroopas on selliseid klubisid küll, kes kutsuvad kümme talendikat noort kohale ja viskavad üheksa neist tänavale – elage kus tahes!“

„FIFA reeglite järgi on jalgpallis üleminek väga keeruline, kui mängija on alla 18 aasta vana, ja üleminek on võimalik ainult juhul, kui noormängija vanemad kolivad Eestisse.” FC Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson
FC Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson

Kas mõni Eesti jalgpalliklubi võiks Moussale pakkuda ohutumat alternatiivi, eriti arvestades seda, mis löögid tema perekonda juba tabanud on?

„Ta oskab mängida küll ja on talendikas,“ nendib Kervin Kull jalgpalliklubist Jõgeva Wolves. „Hea meelega võtaks ta klubisse ja kasvataks tast hea mängija, aga see ei ole ju kuidagi võimalik.“

„Ükskõik kui väga me Moussat aidata ei sooviks ja tema loole kaasa ei tunneks, pole meil temaga siin midagi peale hakata,“ leiab ka Riho Saksus. „Kahjuks ei ootaks teda midagi muud kui Harku asüülikeskus vms. Kurb lugu, aga kahjuks peame esmalt hoolitsema oma laste eest.“

FC Levadia tegevjuht Sergei ­Hohlov-Simson võtab vähemasti mõtteaja. „Moussaga on muidugi põhiline probleem tema vanus. FIFA reeglite järgi on jalgpallis üleminek väga keeruline, kui mängija on alla 18 aasta vana, ja üleminek on võimalik ainult juhul, kui noormängija vanemad kolivad Eestisse. Moussa puhul on see ilmselt võimatu. Isegi kui poiss tuleb Eestisse testimisele ja tema oskused on piisavad, ei saa me teda registreerida ega taotleda talle tööluba. Mul on väga kahju, kuid hetkel me millegagi aidata ei saa. Proovile võib teda kutsuda juba varem, kui ta on 17 ja pool.“

Moussa on aga juba mõelnud välja varuplaani: minna läbi kõrbe Alžeeriasse ja töötada seal seni, kuni raha koos. Siis end üle Vahemere Itaaliasse smugeldada ja seal mõnes jalgpalliklubis oma anne avastada lasta. Emale-isale see plaan ei meeldi, kuid Moussa arvab, et läheb ikka, kui Eestisse tulemine ei õnnestu.

Our family needs help ­wished your help, Adama was our only hope,“ kirjutab ta.