Mitte post-, vaid emergency rock.
Sugugi ei oska öelda, mida Cougari plaadile kleebitud termin emergency rock tähendab. Kõigepealt muidugi, et see pole sama mis ammu juurdunud umbmäärane nimetaja post-rock. Post-rock’i tunnustatud definitsiooni põhilisus on pulbitsevaks rokkimiseks kasutatavate instrumentide nihestatud otstarve, elektrikidra mahakeeramine ja elektroonilise saundi juurdekeeramine. (Tosin aastat tagasi parema rock’iga nii üldiselt tehtigi.) Rokenrolli puritaanidele tähendab see kahjuks juuste mahaajamist või hullemal juhul suisa kastratsiooni (jällegi tosin aastat tagasi). Kuna see nn post-rock on praeguseks, ilma suurema kaotusvaluta, sussid püsti visanud, siis võib Wisconsini kuttidest aru saada, et vaadake, me pole mingid scene’i nekrofiilid (pardon!), ja pobisevadki nina ette emegrency rock.
Nüüd ametlikumat võrdlust kasutades: Cougar on raudselt Tortoise’i laps. Õigemini, Tortoise’i igavamate päevade laps. Ühesõnaga, John McEntire on Cougari isa (mixed by John McEntire). Ja sellest piisab.
Ma ei saa tegelikult aru, miks on vaja teha isetut muusikat. Isetust võib õigustada ainult ebamaine ilu ja kuulsus. Cougar ei ole ebamaiselt ilus ja kuulus.
Kas muusika ei peaks olema egotripp 180kraadi? 5
Aleksander T. Yostafa
Erinevad esitajad
"Alternating Current
2"
(Tiskotown)
Saaremaa kingitused Eesti tantsuelektroonikale.
Kus tahes maailmanurgast niisugune tantsumuusika kogumik nagu "Alternating Current 2" ka välja ei hüppaks, tuleks koostise mitmekesisust, aga samas selget sihti ja taseme hoidmist tervitada. Et see kogumik on kokku pandud Saaremaa elektroonikute ja paari-kolme harjumaalase muusikast, tervitaks selle ilmumist lausa mütsi õhkuviskamisega.
Eks tallinlase ettekujutuses on Saaremaa üks muusikast ära lõigatud koht, kuid Raul Saaremetsa "Vibratsioone" ja "Öögruuve" on seal aastakümneid kuulatud. Ning nii pole imestada, et kaalukas osa Saaremaa saundist ei häbene oma ihalussuhteid Detroiti tumeda tantsumuusikaga. Theo Parrish, Moodymann, UR on Kuressaares kõvad sõnad, aga neid ei matkita katse-eksitus-häbi-meetodil, vaid hoole ja armastusega ning püüuga asi enda omaks keerata (Alexus 3.0, R-Bo, Rüki "Rabbithole", mandripoiss Kaupo üks paladest kannab isegi nime "Detroit kutsub"). Ja nii nagu Detroit on lummatud Kraftwerkist, nii ka Kuressaare (kuula Auru lugusid). Mängus teevad kaasa veel 80ndad, post-kammerlik inditroonika, pilvine Balearic, elektro-break-veidrused ning – pöial püsti! – lauluga tantsumuusika. Mida Eestis julgevad teha vähesed. Aga tulevikulootus Sander on Tiskotownile viinud selliseid isegi kaks – nu-jazz’ilik "Remarque" ja potentsiaalne crossover hitt jungle-pop "Lahkumine".
Rock on, Tiskotown! Ja kui soovilugusid ka saab, siis paluks ühte korraliku R-Bo kogumikku. 7
Siim Nestor
The Rimestones
"Holy Nights"
(Lejal Genes)
Nutikas kitarripop. Kodumaine.
Rakvere plaadifirma Lejal Genes on välja andnud kiidetud indie-bändi The Rimestones nelja looga EP. Plaadi esimeses pooles kuuleb korralikku ja stiilset kitarripoppi. Esimeses loos on läbiv klaverikäik esiplaanil, teine lugu meenutab melanhoolsemat Pulpi, eelkõige vokaali poolest. Tõsiselt hästi valmistatud poplood, kuigi natuke liiga poleeritud. Huvitavaks läheb aga EP teises osas, kus on valitsev väga tugev modrock’i hõng. "Try" rõõmustab eelkõige üleva refrääniga, kuid sama põnev on ka meeleolu muutumine totakalt psühhedeelseks loo teises pooles. Plaadi tipp on aga viimane lugu – "Beauty of the World". Väga tugeva modi fiilinguga loo ülimonotoonne rütm koos huvitavate meloodiatega tekitab nipsaka gruuvi. Kohati meenutab ka eesti indie klassikat, see kosmosepopilik sündikäik on kui Boraxilt laenatud. Üldiselt on tegu hea popmuusikaga, mis võib kohati olla igav, kuid parimatel hetkedel paneb jalad rokkima. 6
Martin Jõela
Sparks
"Hello Young Lovers"
(Gut)
Nagu teeksid Juur ja Kivirähk Philip Glassiga gläm-bändi, featuring Giuseppe Verdi ja DJ Steve Reich…
Pärast varast glämmiharrastust ja moroderliku sündipopi pikki aastaid on pigem Inglismaal kuulsate Los Angelesest pärit vendade Maelide iga aja jaoks natuke liiga naljakas ja ekstsentriline projekt Sparks nüüd läinud kaugemale kui eales, samas ikka endaks jäädes. Eelmine album "Lil’ Beethoven" oma minimalistlike orkestritaustade, lõputu korrutamise ja hullumeelsete absurditekstidega ehmatas juba paljusid piisavalt, uus, arvult kahekümnes, läheb sealt veelgi edasi. Ja tagasi ka, glämm on jälle pardale võetud. Pompöössus läheb minimalistlikust süvamuusikast ja glämmist lähtumisele vaatamata üle igasuguste piiride, tavalise poplaulu struktuure lõhutakse ja jäetakse tükke vahelt ära või aetakse asi vastupidi arutult keeruliseks. Queeni "Bohemian Rhapsody" pole enam oma arhiiviriiulil üksi. Siit ei puudu kirikuorelid, halleluuja-hüüded, keeruline mitmehäälsus, klavessiinid, peaaegu räppimine ja Faith No More’i ekskitarrist Dean Menta keevitamine.
Ja muidugi tekstid. Lugu beibest, kes ei võia end lõhnaõliga ja on seeläbi eluaegse armastuse ära teeninud. Religioossete tunnete, isiklike tungide ja erootika miksimine. Erootika ja poliitika miksimine. Üliaeglane ooperlik laul armukadedusest ja vägivaldsusest. Lugu tuletõrjujast, kes peab puu otsast alla tooma kõigepealt kassikese ja seejärel tiigri, taustaks erutatud naissoost loomaomanikud. Lugu sellest, et tulnukaid pole olemas, aga miks küll, kurat! Inimsuhete banaalsus läbi totaalse iroonia. Vabadusetunne. Kunst. 9
Tõnu Kaalep
Mest
"Photographs"
(Maverick)
Üks tüdrukute meelitamine kõik...
Kui ma kümme aastat noorem olin, oli pilt selge. Olid poistebändid ja olid rock’ibändid. Nüüd ei võta enam keegi kinni, kus piir jookseb. Kõik vehivad ühtemoodi reipalt kitarridega.
Karga-kaasa meloodiad ning süda-rebeneb-pisarateks tekstid toimivad teatud vanuses alati ühtemoodi lollikindlalt. Kontrollitud. Isegi siis, kui nad on lootusetult ümmargusteks produtseeritud. Ega vahet pole. Põhiline, et võtaks jala tatsuma ja kerge pisara silmanurka. Kuigi jah - otsestesse maitsetustesse Mest ei lasku. Siin plaadil pole ühtegi lugu, vahekohta, kasvatust ega üleminekut, mis on vägisi kuhugi poogitud, sest nii "peab" ja nii on "äge", kuigi maitsetu. Kaugel sellest. Kõik lood on vägagi korralikult läbi mõeldud, iga trummilöök ja kitarririff mikroskoobiga paika sõelutud. Kui power-popile igiomane indlev vokaal, millest ka siin kuidagi üle ega ümber ei saa, välja arvata ning siia-sinna mõned täiendavad sündipartiid juurde mõelda, võiks tõmmata paar julgemat paralleeli näiteks The Soundsiga. Disko, noh. Aga mida ei ole, seda ei ole. Mingist piir tuleb ette ja sellest Mest üle ei astu. Paraku. 5
Mart Niineste
Amadou & Mariam
"Dimanche à
Bamako"
(WEA)
Enamik, mida pead teadma moodsast Mali muusikast.
Pime abielupaar Amadou & Mariam (Alain Mikli päikeseprillide reklaammodellid!) on kodumaal Malis kuulsad juba aastaid, see on nende läbilöögiplaat muus maailmas. Ja milline! Ühtpidi väga nüüdisaegne, prantsuse etnopopmehe Manu Chao produtseeritud, teisalt sügavalt aafrikalik See on selline linnastuva Aafrika popmuusika, sound’ilt kitarrikeskne, eri stiile endasse imendav ja globaalselt funky, samas siiski arhailiste juurtega, millegi poolest siiski erinev meile omasest muusikast. Kui ma õieti mäletan, siis sellise Aafrika elemente importisid mainstream’i Talking Headsi "Remain In Light" ja King Crimsoni "Discipline". Keeleoskus ei luba tekstini pääseda, kuid väidetavalt on laulud sõnumilt teravad.
Nagu tuleks päike välja, kui plaat pakaseilmaga peale panna. Isegi kui soojemaks ei lähe, lõbusam on ikka. 8
Tõnu Kaalep
The Notorious B.I.G
"Duets: The Final Chapter"
(Bad
Boy)
Surnud mehe duetid elavate ja surnutega.
Muusika lubab erinevalt, noh, kirjandusest, surnud loojatega
omavolilisemalt käituda (loe: teha tsirkust). Ja
B.I.G plaadile
lähedasi kurioosseid teoseid on tehtud nii et tapab. Asi võib olla
ka milleski muus, kuid peamiselt sämplimise lihtsuses, lõika
näiteks Notorius B.I.G a cappellajupp ja pane enam-vähem
sobivalt suvalise põhjaga jooksma ja mingu keegi koputama, et "hei, hei
sellist asja pole olnud". See peale öeldakse: "No kuidas ei ole olnud, ma
ju oma kõrvaga kuulen, kuidas mees räpib." Justament, oma
kõrv on kuningas! Võiks arvestada ka, et mis siis, hip-hop ongi
sämplipõhine ja ta peabki uuesti ja uuesti muusikasahvris
maiustama. Tõsi, kuid siis peaks toda maiustamist ka vastavalt
serveerima.
Kui nüüd B.I.G kaheksa aastat pärast manalasse minekut, kuningakroon pea, duettide plaadiga välja tuleb, mis see siis on? See pole ei õigustatud sämplimine ega ka sünnis maiustamine, küll aga kindlapeale hullumeelsus ja kapitalisti karikatuurne õgimine. Kes veel peale P Diddy võiks panna ühele plaadile duette laulma B.I.Gi, Tupaci, Bob Marley ja kogu tänase hip-hopi hall of fame’i – Eminemist Jay Z-ni. Kokku annab see keskmiselt nõdrameelse pildi Notorious B.I.Gist kui paksust klounist. 3
Aleksander T. Yostafa
Richard Ashcroft
"Keys To The World"
(Parlophone)
Kitarrinukrutseja kurvad lood.
Hirmus kurb on. Ja kahjuks mitte sellepärast, et Ashcrofti depressiivsed jutustused aia taha läinud suhetest ning lootusetust linnaelust mulle hinge poeksid. Ei. Kurb on sellepärast, et Ashcrofti kunagisest tumedast särast pole enam palju alles jäänud. Juba kolmas sooloalbum ei suuda enam tõesti midagi uut pakkuda. Suure raha lõhnaga stuudioproduktsioon annab Ashcrofti akustilisele kitarrile sama kristallselge saundi nagu Kotkas-Laisaare gängi iga-aastasel eurojuustul. Külm, tüütu ja absoluutselt kujutlusvõimetu. Mees ise suudab kohati kõlada nagu Rod Stewart, kelle jalgpalliväljaku on UFOd oma rõngastega ära sonkinud ("Why Not Nothing"). Või siis "Music Is Power", millel puudub absoluutselt igasugune pauer ja kogu asi sarnaneb hirmuäratavalt palju Robbie Williamsiga. Öäk.
Aschrofti endisele bändile Verve omistati kunagi selline tore stiil nagu rock-soul. Ja Verve teenis selle ka auga välja. "Drugs Don’t Work" ei jätnud kahtlusevarjugi, et Ashcroft on ise kõigist üheksast põrguringist läbi käinud. Nüüd on aga sama süstal, mis veeni keemilist lahust lükkas, imenud järgmise tõmbega välja kogu endise indie-ikooni hinge. Kahju. 3
Lauri Tikerpe
Tape
"Rideau"
(Häpna)
Diskreetse stuudiomuusika eri.
Ollakse Rootsist, toetab Rootsi kultminn ja asi see siis kohaliku tuntud ambientsildi (plaadifirma) all plaat (nimetagem seda "Rideau") välja anda pole. Tegu on võimaliku kultusbändi Tape järjekordse albumiga. Võimalikuks muudab selle kultuse eelkõige tuntud muusikute (nt Stephan Mathieu) soosing, "ringkondade" huvi kohta puuduvad andmed. Tape on ikka silma paistnud rustikaalse lihtsusega, naturaalpillide lembuse ja vaiksevõitu helikeelega. "Rideau" on nagu üks hästi unine, piisavalt hea ja korduvalt kuuldud, etteaimatav lugu. (Korduvalt ollakse seda kuuldud küll ma ei tea kus, kuna ma ei oska neid otseselt kellegagi võrrelda. Võibolla nagu Thrill Jockey sildi artistide statistiliselt keskmine lugu, kui seda oleks võimalik kuulda.) Põhimõtteliselt on tegu mingi ebaturvalise keskteega kujuteldava stuudioplõnnimise ning selle tulemuse hilisema digitaalse töötlemise vahel. Ebaturvaline seetõttu, et see kedagi ei huvita, kesktee seetõttu, et plõnnimine on ühtaegu nii ebatavaliselt hea kui ka igav, kõlades omal diskreetsel moel siiski piisavalt usutavalt. 7
Erkki Luuk
