Planeeritud kodussünnitus kui naise teadlik valik
Nõukogude kord kohustas kõiki naisi sünnituseks haiglasse minema, kinnitades, et seal on ohutum, hügieenilisem ja parem. Enne seda sündis suurem osa lapsi kodus. Nüüdseks on haigla muutunud enesestmõistetavaks kohaks, justkui oleks see ainuke paik, kus üldse on võimalik last ohutult ilmale tuua, ning meditsiinilised protseduurid ainsaiks aktsepteeritud sünnitusrituaalideks.
Uue Vabariigi alguses tekkis Eestis aktiivsünnituse liikumine, mille algatajaks ja eestvedajaks oli Ülle Liivamägi. Sellest liikumisest kasvasid välja naised, kes (sageli peale eelmist aktiivset haiglasünnitust) tahtsid kodus sünnitada. Rasedus ja sünnitus on loomulikud protsessid. Kui rasedus on kulgenud suuremate probleemideta, naine on terve, pere on end sünnituseks põhjalikult ette valmistanud ning teadlik sünnituse protsessidest, siis kuulub naine madala riskiga sünnitajate hulka, kelle jaoks statistika kohaselt on võrdselt turvaline sünnitada nii haiglas kui kodus.
Kodus sünnitavad naised, kes soovivad ise aktiivselt osaleda sünnituse protsessis, tahavad mõista ja tunnetada seda, mis nende kehaga toimub ning langetada ise otsused, mis puudutavad teda ja last. Kui sünnitus ei edene nii nagu võiks, tekivad mingid probleemid või kui naine tunneb, et kodus ei ole enam turvaline, siis pöördutakse ka planeeritud kodusünnituse puhul loomulikult haiglasse. Eesmärk on turvaline ja pehme sünd.
Ideaalne oleks olukord, kus naine saab valida vastavalt oma soovile sünnituskoha ja kogenud abilised sünnituse juurde, kasutades ka ametlikult kvalifitseeritud ämmaemanda asjatundlikku abi ja toetust. Kahjuks ei vasta praegune olukord Eestis sellele ideaalile. Naisel on küll tulenevalt üldistest inimõigustest õigus kodus sünnitada, kuid ametlikule abile tal võimalust ei ole, sest ämmaemandate iseseisva töötamise osas on seadusandluses auk. Pered on küll end hästi ette valmistanud, kuid see ei asenda kogemustega ämmaemandat, kes oskab adekvaatselt hinnata sünnituse kulgu ja võimalikke tekkivaid probleeme. Õnneks on alati leidunud ämmaemandaid, kes kõigest hoolimata siiski peredele toeks tulevad, riskides nõnda tööandja pahameele ja töökoha kaotusega.
Lisaks probleemidele kvalifitseeritud abi osas on kodus sünnitanud peredel probleeme olnud lapsele isikukoodi saamisega. Kuigi see on reguleeritud 2005. aastal kinnitatud isikukoodide moodustamise, väljajagamise ja andmise korraga, ei ole perearstid ja haiglad sellest piisavalt teadlikud. Kõik kodus sündinud lapsed on küll lõpuks isikukoodi saanud, kuid sageli on see toimunud läbi asjaajamise vaevarikka kadalipu. Ideaalis ei peaks värske ema sel otstarbel koos lapsega kodust üldse lahkuma. Mõnel perel on see juba ka õnnestunud.
Meil ja mujal
Mujal maailmas sünnitab umbes 0,5-2% naistest kodus. Selgelt eristub Holland, kus riik soosib kodussünnitusi ja ligi 30-40% naistest sünnitavad kodus. Teise ja enama lapse puhul ämmaemandad lausa soovitavad kojujäämist, kui eelmine sünnitus on läinud ilusasti. Eestis on see protsent veel üsna väike, kuid pidevalt kasvav. Aastal 2003 oli Eestis planeeritud kodussünnitusi teadaolevalt 8, aastal 2006 juba 28. Iga aastaga suureneb ka nende naiste arv, kes otsustavad juba esimese lapse sünnitada kodus - aastal 2006 oli neid 5.
Mõtlemapanev on aga assisteerimata sünnituste osakaalu pidev kasv. Kui 2004. ja 2005. aasta l oli assisteerimata sünnitusi 6, siis 2006. aastal oli neid juba 18, mis on 64% kõikidest planeeritult kodus toimunud sünnitustest.
Kuivõrd enamikus Euroopa riikidest on kodussünnitus seadustega reguleeritud, vajab ka Eesti Euroopa Liidu liikmena hädasti ämmaemandate iseseisva töö ja kodussünnituse õiguslikku reguleerimist. Meil on küll aastal 2001 heaks kiidetud projekt kodussünnituse korraldamiseks Eesti vabariigis, kuid seletamatutel põhjustel ei ole see projekti staatusest kaugemale jõudnud.
Ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) toetab turvalist kodussünnitust.
Kahjuks ei leia need naised, kes on teinud otsuse kodus sünnitamise kasuks, ümbritsevatelt enamasti toetust. Pigem vastupidi. Pidevalt võib kuulda küsimust: „Mis siis saab, kui midagi juhtub?". Pidevalt antakse mõista, kui vastutustundetu otsus see on. See kõik paneb vähemalt korra mõtlema: „Kas ma olen siis tõesti isekas, kui soovin, et mu laps sünniks loomulikult ja pehmelt kõige turvalisemas kohas, mida ma tean - kodus?". Sünnitus ei ole meditsiiniline sündmus, vaid eelkõige pereelu tähtsündmus. Rahulik ja turvaline keskkond kodu näol on selleks suurepärane. „Ma ei ole ju haige, ma saan lapse!"
Pidevalt tõstatatakse ka vastutuse küsimus: „Kes võtab vastutuse, kui midagi peaks juhtuma?". Aga kui midagi haiglas juhtub, kes siis naise ja lapse eest vastutab? Juriidilist poolt välja jättes peab tekkinud tagajärgedega elama ikka pere ise, mitte tervishoiutöötajad. Ka haiglas saab vaid naine ise võtta vastutuse oma sünnituse eest. Sünnitusel ei ole kunagi garantiisid - ei haiglas ega kodus.
Kes korragi on kodus sünnitanud,
ei kujuta tõenäoliselt enam ette, et peaks nor-
maalselt
kulgeva sünnituse korral haiglasse minema. Väljaspool kodu on raske
saavutada tunnet, et ei pea sünnituse alates enam kuhugi minema -
võid lihtsalt olla ja toimuvaga kaasa minna, sind ümbritseb tuttav
ja turvaline ümbrus ning kallid armastatud-armastavad inimesed, sul on
vabadus järgida enda sisetunnet, olla sina ise, süüvida endasse
ja oma lapsesse ning aidata tal sellisel viisil pehmelt maailma tulla. See on
üdini loomulik, ühtpidi eufooriline ja samas rahulik. Lapse
sündides veereb elu omasoodu koduses rütmis edasi. Seda rahulolu
tunnet on raske sõnadesse panna... See kõik on väga oluline
ka lapsele, kuna sünnikogemus mõjutab kogu tema edasist elu.
Eesti Kodussünnituse Toetusühing
2000. aastal loodi Merje Luuk´i eestvedamisel Eesti Kodussünnituse Toetusühing (EKT), et koondada inimesi, kes on antud teemast huvitatud, ning pakkuda toetust naistele ja peredele, kes tahaksid oma lapse kodus ilmale tuua. Iga-aastaseks traditsiooniks on saanud suvised kokkutulekud, kus naised jagavad oma kogemusi ning arutletakse ka kodussünnituse tuleviku üle. EKT kodulehelt (www.kodussynnitus.ee) leiab palju huvitavat lugemist. Eriti väärivad märkimist naiste endi kirjutatud sünnituslood, mis on ääretult positiivsed ja toetavad - neid tasuks lugeda kõigil, kel see tähtis sündmus peagi lähenemas, isegi kui endal kodussünnitus kunagi mõtteis mõlkunudki pole.
Kui naine tunneb, et ta eelistaks sünnitada kodus, tasuks ühendust võtta naistega, kellel on sama kogemus ning kellega ta saab arutada kõiki tekkivaid küsimusi, muresid, hirme ja r&ot ilde;õme. Üks võimalus nende naistega kontakti saada on EKT kodulehe kaudu. Kindlasti tuleb palju lugeda ja tegeleda enda ning oma rasedusega. Hea oleks liituda ka aktiivsünnituseks ette valmistava grup iga.
Alati on ja jäävad naised, kes sünnitavad kodus. Kindlasti ei saa aga kodus sünnitamine olla kõigi naiste valik. On kahju, et Eesti vabariik ei suuda tagada neile õigust saada ametlikku meditsiinilist toetust, nii nagu see on enamikus Euroopa riikidest. Eestis sünnib niigi vähe lapsi ning riik võiks teha kõik selleks, et neil oleks turvaline sündida, olenemata sünnikohast.
------------------
1 Euroopa inimõiguste konventsioon, art 8. Samuti peaks see tulenema ka põhiseaduse § 26.
3 EKT statistika on koostatud naiste endi poolt teada antud informatsiooni põhjal
4 Assisteerimata sünnituseks loetakse sünnitust, kus ei osale väljaõppinud ämmaemand. Naine ja mees jäävad koju kahekesi, või on abiks sünnitoetaja, kes küll on õppinud naist sünnitusel toetama, on teadlik sünnituse protsessidest, kuid kel pole ämmaemanda väljaõpet.
