Artikli kirjutamise hetkel jäi Põhja-Koreal mängida nii Portugali kui Elevandiluuranikuga, ning õigupoolest on keeruline ette kujutada veel raskemat alagruppi. Teisipäeva õhtul vennaga ekraani ees olles tõdesime, et kahju on neist korealastest. Ega nemad pole süüdi, et riik selline on. Meiega sarnaselt mõtlevaid inimesi on tuhandeid ja just seetõttu on Põhja-Korea meeskond juba niigi võitnud. Kurjuse teljelt pärit võistkonna visa, vastast austav ja “­sukeldumisvaba” mäng lihtsalt karjus sümpaatia järele. Jääb vaid loota, et selle ­liikmed ei kao areenilt sama äkki, kui nad sellele astusid. Brasiilia ­ajakirjanike seas tehti nalja, et koondise peatreener Dunga ei õppinud Põhja-Korea mängu tundma mitte DVD-lt, vaid videolindilt. Eelmisel nädalal märkis jalgpallivaatleja Andres Must, et teda huvitab väga see, kas mõnel ajakirjanikul õnnestub saada MMil eksklusiiv­intervjuu Põhja-Korea jalgpallurilt.

Seni, kuni seda intervjuud pole toimunud, jääb üle vaid ise Põhja-Korea jalgpallurite vastu empaatiat tekitav poolik mosaiik kokku panna.

Suur võit

Varem on Põhja-Korea jõudnud MM-finaalturniirile ühel korral. 1966. aastal üllatati Itaaliat 1 : 0 võiduga ja edeneti veerandfinaali. Seal mindi Portugali vastu juhtima 3 : 0, kuid Eusebio neli väravat aitasid Portugali 5 : 3 võiduni. Põhja-Korea peatreeneri Kim Jong-Huni (53) sõnul otsustas ta just siis oma elu jalgpallile pühendada, sest nägi, kuidas see mäng võib kodumaa inimesi inspireerida. Võib-olla ta ei tea, et rohkem kui suurepärane võit Itaalia üle läks kodumaa liidritele hinge “häbistav” kaotus Portugalile. Väidetavalt saadeti paljud toonase meeskonna liikmed maakolgastesse asumisele. Itaalia vastu võiduvärava löönud Pak Doo-Ikist tehti kümneks aastaks metsatööline.

Suur juht

Nagu kõiki teisigi asju Põhja-­Koreas, kontrollib ka jalgpalli riigis diktaator Kim Jong-il. Jalgpalliliidu peasekretäri sõnul on suur juht andnud üksikasjalikku nõu, kuidas maal mängu arendada. Treener Kim Jong- Hun väidab, et Kim Jong-il jagab talle isegi matšide ajal soovitusi mängutaktika osas. Huni sõnul suhtlevad nad silmale märkamatute mobiiltelefonide abil – tehnoloogia, mille töötas välja Kim isiklikult.

Läinud aastal levis jutt, et Kim keelas riigitelevisioonil MM-mängude näitamise reaalajas ja samuti need mängud, mille Põhja-Korea kaotab. Siiski nägid põhjakorealased oma meeskonna kaotust Brasiiliale, kuigi päevase hilinemisega.

Ettevalmistus

Peatreener Kim Jong-Hun pööras meeskonna treenimisel suurt tähelepanu füüsilisele ettevalmistusele, distsipliinile ning mängijate motiveerimisele. Ta on valinud meeskonnale ülikaitsva taktika, mis üldiselt tähendab mängus formatsiooni 4-5-1 või 5-4-1 kasutamist. Meeskond treenib Johannesburgi eeslinnas Makhulongi staadionil ja elab Johannesburgist põhjas neljatärnihotellis.

Väidetavalt tehti koondise füüsiline ettevalmistus rahapuuduse tõttu ühes Johannesburgi avalikult kasuta­tavas jõusaalis. Põhja-Korea koondis kannab MMil Itaalia spordiriiete tootja Legea võistlussärke, kes maksis selle eksklusiivse õiguse eest neli miljonit eurot. Kuhu see raha küll kadus?

Staar

Koondise suurim täht on Jaapani meistriliigas mängiv ründaja Jong Tae-Se (26). Nagoyas sündinud Jongi vanemad on Lõuna-Koreast, kuid hariduse omandas ta Jaapanis Põhja-Korea valitsuse rahastatud koolides. Sellest ka armastus riigi vastu.

Päevagi uuel kodumaal ­elamata on Jongile lubatud palju sellist, mida teistele riigi kodanikele pole. Ta sõidab hõbedase Hummeriga, peab ajaveebi, omab iPhone’i ja sülearvutit. Ühe eripärana jagab Jong ka intervjuusid. Neist on selgunud, et tema meeskonnakaaslased lahutavad meelt “Kivi, paber, käärid” mängimisega ja käivad hotellitoas tema uusi Nike’i tenniseid imetlemas.

“Fännid”

Mängus Brasiilia vastu ergutas Põhja-Korea meeskonda 50 punasesse riietunud fänni. Hiljem selgus, et tegemist oli hoopis Hiina näitlejatega, kes olid selle eest tasu saanud.

2002. aastal saatis valitsus 360 ime­ilusat Põhja-Korea tüdrukut Lõu­na-Koreas toimunud Aasia mängudele, et riigi mainet parandada. Hiljem kirjutasid Lõuna-Korea ajalehed, et tagasi koju minnes saadeti tütarlapsed ­koonduslaagrisse. Süü? Nad murdsid lubadust, et ei räägi kellelegi, mida nad Lõuna-Koreas nägid.