Pokker Ukraina ümber
Venemaa eelmise presidendi ja praeguse peaministri Vladimir Putini kõikvõimalike vägitegude kõrval (Gruusia alistamise järel sikutab Ussuuri tiigrit vurrust) on tema valitsusaja kontos üks suur välispoliitiline läbikukkumine. Selle nimi on Ukraina. Venemaa naabruses asuva idaslaavi suurriigi väljalibisemine Moskva mõju alt on ilmselge geopoliitiline aps.
Ukraina tähtsuse mõistmiseks polegi vaja lugeda USA tuntud välispoliitikaeksperdi Zbigniew Brzezinski hitt-teost "Suur malelaud - Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused" (pole vaja ka väitlust, kas Jimmy Carteri kunagine nõunik on psühhopaat). Piisab teadmisest, et Brzezinski peab Ukrainat Vene impeeriumi tähtsaimaks osaks, milleta on võimatu seda impeeriumi alles hoida, ning et ta murrab selle arvamusega Moskva enda geostrateegide kabinettidesse lahtisest uksest sisse.
Need usuvad meelsasti, et USA eesmärk Ida-Euroopas on panna Ukrainale käpp peale. Põhjus? Kes valitseb Ukrainat, sellel on kerge vallutada Venemaa.
Miks on tänapäeval vaja kellelgi Venemaad sõjaliselt vallutada? Jumal teab. Napoleon ja Hitler proovisid seda 19. ja 20. sajandil, võib-olla tuleb ka 21. sajandil kellelegi selline idee pähe. Parem karta kui kahetseda.
Ukraina ning Musta mere sõjalis-strateegilist tähendust arutavad paljud Lääneski. Mõned eksperdid juhivad tähelepanu, et 19. sajandi keskel proovisid Prantsuse ja Inglise ekspeditsioonijõud Krimmi sõjas tungida Venemaa "pehme kõhualuse" kaudu Doni ja Volga suunas. Niisugune ettevõtmine olla mõttekam kui trügida Moskva peale otse läänest. Mis saigi Napoleonile ja Hitlerile saatuslikuks. Must meri pole sellistes strateegilistes mängudes puhvertsoon, vaid sissetungikoridor. Nii ongi, et Venemaa ei saa loobuda Krimmi sõjabaasidest, ei saa tagasi tõmbuda Mustalt merelt ega saa lubada talle vaenulike vägede saabumist Ukrainasse.
Rahvusvahelise elu üks põhipingutusi viimase viieteistkümne aasta kestel on olnud teha Kremli poliitikutele selgeks, et NATO ei ole vaenulik organisatsioon. See ei õnnestunud. Ning see on Lääne läbikukkumine. Tegelikult ka Eesti oma.
Ent tagasi Vladimir Putini põrumise juurde.
Esmalt mõningad faktid. 1997. aastal sõlmisid kaks idaslaavi suurt riiki nn Suure leppe (ametlikult oli selle nimi "Sõpruse, koostöö ja partnerluse lepe"), mida on nimetatud mõlemas pealinnas ka strateegilise partnerluse leppeks. Et Moskva nii mõtleski, näitab kas või seegi, et 2000. aastal läks Venemaa uus president juba enne oma inauguratsiooni Kiievisse riigivisiidile. Kaks slaavi venda käsikäes, ühise ajaloo ning saatuse märgi all... ja nii edasi.
Moskvas võidi nii mõelda, ent õigesti tegutseda ei suudetud. Partnerluse tunnet ei tekkinud kummalgi pool piiri. Kontseptsioon puudus. 2002. aasta mais teatati Kiievis esimest korda soovist ühineda NATOga. Kui 2004. aasta 21. jaanuaril olnuks põhjust tähistada mõlema maa ühinemise 350. aastapäeva, pidasid mõlemad pooled targemaks seda mitte teha. Oranžiks revolutsiooniks nimetatud sündmust, mis kohe järgnes, võib pidada Putini välispoliitika veelahkmeks.
Oranži revolutsiooni hindamisel olid Lääne ja Kremli hinnangud kardinaalselt erinevad. Lääne seisukohalt oli tegemist kodanikualgatuse võidu ning demokraatliku ärkamisega. Putin kui endine KGB spetsialist ei uskunud sellist seletust. Tema maailmavaate kohaselt seletas toimunut vaid välissekkumine ehk siis mingi kolmanda riigi luure aktiivmeetodite kasutamine. Lääs ei suutnud Kremlile selgeks teha, et see pole nii. 2004. aasta lõpus on Putin juba kindel, et Lääs püüab Venemaad sisse piirata. 2007. aastal pidas ta Münchenis oma kuulsa kõne, kus ütles need kahtlused otse välja: "Minu arvates on ilmselge, et NATO laienemisel pole eesmärki liidu moderniseerimiseks ega Euroopa julgeoleku suurendamiseks. Vastupidi, see on tõsine provokatsioon, mis vähendab vastastikust usaldust. Ja meil on õigus küsida: kelle vastu on see laienemine suunatud?"
Küsimus oli retooriline - Putin arvas vastust teadvat. NATO laienemine on suunatud Venemaa vastu. Muuseas, Moskvas räägitakse seniajani, et Varssavi pakti laialisaatmisel olevat neile lubatud, et NATO ei laiene endise N Liidu territooriumile. Putin osundas Müncheni kõnes NATO kunagist peasekretäri Manfred Wörnerit, kes ütles 1990. aasta 17. mail Brüsselis peetud kõnes: "Fakt, et me ei kavatse NATO vägesid paigutada Saksamaa territooriumist väljapoole, annab N Liidule kindla julgeolekugarantii." Putin küsis Münchenis, mis on sellest garantiist saanud.
(Oma viga, et Moskva ei koostanud vastavat paberit ega lasknud seda kinnitada Lääne tipp-poliitikute allkirjadega.)
Putin võttis õppetunni vastu, ja see kõlab: Lääs pole usaldatav.
Vahepeal selgus, et ei saa usaldada ka vennalikku Ukrainat. Pärast Oranži revolutsiooni (mille Moskva maha magas) hakkas seal toimuma arusaamatuid asju. Näiteks arutati 2005. aasta veebruaris mõlema maa ajakirjanduses laialdaselt president Viktor Juštšenko kingitust välisminister Boriss Tarasjukile. See oli plakat kirjaga "Ära usalda Venemaad mitte kunagi mitte milleski". Tarasjuk võttis seda ilmselt sõna-sõnalt, sest kogu 2005. aasta ja suurem osa 2006. aastast läks Ukraina ja Venemaa suhetes tülitsemise tähe all. Kiiev võttis ametlikult kursi NATOga liitumisele, organiseerides samal ajal SRÜs venevastase leeri. See koosneb Ukrainast, Gruusiast, Aserbaidžaanist ja Moldovast (osalejate nimedest moodustub akronüüm GUAM). Kaks esimest riiki selles loetelus kipuvad NATOsse, Aserbaidžaan aga omab suuri gaasi- ja naftavarusid Kaspia merel, olles teatud tingimustel valmis neid tarnima Lääne-Euroopale Venemaa vahenduseta.
Putini silmis oli see veel üks tõend Venemaa sissepiiramisest. Paradoksaalne, aga Läänes, ka Eestis, kõlasid samal ajal Venemaa ning Weimari vabariigi võrdlused - meil taheti selle võrdlusega öelda, et natsionaalsotsialismi-taolise režiimi kehtestumine Venemaal pole enam mägede taga, ehkki seda võrdlust võinuks tõlgendada ka nii, et Weimari vabariigiski tundsid kõik end vaenlastest sisse piiratuna.
Oranži revolutsiooni järgset Ukrainat ei saa nimetada poliitilises mõttes just kuigi stabiilseks riigiks. Moskvas hakati kurtma, et Kiievis vahetuvad meeleolud ja poliitikad nii kiiresti, et võimatu on aru saada, kes naabrite juures üldse midagi arvab ja mille eest ta vastutab (taas ajalooline paralleel: stabiilsust kõrgeimaks hüveks pidanud tsaar Aleksander III avaldas kunagi põlgust Prantsuse vabariigi suhtes, sest seal vahetusid valitsused iga seitsme kuu tagant, nii et tsaar keeldus lõpuks vabariigi saadikut vastu võtmast, nägemata sel vähimatki mõtet).
2007. aasta septembris toimunud järjekordsed erakorralised parlamendivalimised lõid viimase naela Ukraina-Venemaa suhete kirstu. 2008. aasta algas järekordse tüliga Krimmi sõjalaevastikurajatiste pärast, gaasitransiidi tariifide muutmise katsega, venelastele ei meeldinud ka hariduselu jätkuv "ukrainiseerimine". Jaanuaris saatsid Ukraina president, peaminister ja parlamendi spiiker NATO peasekretärile ühise kirja, kus avaldati soovi saada liidult MAP, liikmelisuse tegevuskava, mis eelneb täisliikmeks saamisele.
Mis juhtus edasi? Oli NATO kogunemine Bukarestis, liidu ebamäärased lubadused Ukrainale ja Gruusiale... ja siis algas Vene-Gruusia sõda.
Sõda kestis viis päeva, lõppedes Gruusia täieliku lüüsaamisega. Vene väed sõidavad Gruusias seniajani siia-sinna, ehkki Lääs on nõudnud nende lahkumist. Võimalik, et väed ei lahku Gruusiast enne, kui Lääne või täpsemalt NATO mark on täis tehtud. Kui Gruusia õppetund ei jõua Kiievis pärale, siis mis edasi? Viiekümnemiljonilist Ukrainat ei hakka Venemaa torkima. Nii hullumeelsed ei saa olla isegi Kremli pokkerimängijad. Küll aga on olemas tillukesed Läti ja Eesti, Lääne sõjalise liidu liikmed, kes on ninatargalt jutlustanud NATO leppe viienda artikli imelist tõrjeväge. Mis kodusõjataoliste olukordade eest ei kaitse absoluutselt.
