06.03.2009, 00:00
Pole ehteid, pole eliiti
Muinasajal olid ehted Eesti eliidi silmapaistev tunnus. Kuhu on kadunud ehted ja eliit praegu?
Muinasajal oli eestlastel kujunenud oma ülikkond, eliit. Vaat et enim
kõnelevad sellest hauapanustena kaasa pandud ehted. Sest ehetega ei
rõhutanud inimene üksnes oma isikupära, vaid ka kuuluvust
teatud sotsiaalsesse gruppi. Sellest kuldsest reeglist lähtudes eliit
meil praegu peaaegu puudub. Seda enam, et ehted pole eliidi puhul
teisejärgulised kilinad, vaid märgilise tähendusega. Vabariigi
aastapäeva vastuvõtul oli eliidile kohaseid ehteid vaid
üksikuid. Presidendiproua Evelin Ilvese sõnum oli kahtlemata
kõige selgem – tema käevõru ei
meenutanud “tapariista”, vaid pigem vaarao Ramses II laadis
võimusümbolit.
Palju ehteid, palju
jõukust
Eesti eliidist kõneldes võime
ajas kindlalt tagasi minna juba 1500 aastat. Arheoloog Marika Mägi avastas
paari aasta eest Saaremaal Lepna katkuauguna tuntud kohast 5.–6. sajandi
üliku hauakambri, kus oli panustena rohkesti hõbedat – ehete
tükke. Just nimelt ehete, näitasid ju need isiku sotsiaalset
staatust. Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, ehted kui uhkusesemed olid
ülikkonna, eliidi tunnus. Mida kallimaid ja mida rohkem neid oli, seda
jõukam ja mõjukam isik.
Rikkust sümboliseeris
hõbe, parimad ehted olid hõbedast. Kullast ehteid on Eestist
leitud väga vähe, mis kaugeltki ei tähenda, et kuld polnud
siinsetele ülikutele taskukohane.
Rahaajaloolase Ivar
Leimuse hinnangul tõi 9.–10. sajandil kaubavahetus
Mesopotaamia ja eriti Kesk-Aasiaga Eestisse vähemalt 15 tonni
hõbedat! Rikkust seega jagus.
Muinasajal kandsid
jõukamad eestlased hõbeehteid, ent siiski mitte kõik
polnud hõbedast.
Näiteks suurimaks ehteks muinasajal
oli pronksketiridadest koosnev rinnakee, mis kinnitati rüü külge
mõlema õla kohale ehtenõeltega. Keed olid alati pronksist,
vähemasti hõbedast pole seni veel leitud. Jõukust
võib aimata ketiridade arvust – neljast kuni isegi kuuest
ketireast koosnev keerukas kee oli juba ülikute ehe.
Levinumad
ülikute hõbeehted olid muinasajal kaelavõrud, ripatsitega
keed, hoburaudsõled, käevõrud ja sõrmused. Muinasaja
lõpul 12.–13. sajandi vahetusest alates muutusid hõbeehted
suuremaks, samas kui nende hõbedasisaldus vähenes.
Edaspidi, pärast iseseisvuse kaotust, saigi oluliseks eeskätt ehte
suurus. Hõbeplekist 14.–15. sajandil valmistatud laiade
käevõrude ja suurte rinnalehtede materjal oli tihti nii kehv, et
vaskne läige lõi läbi. Ka ehete tase langes märgatavalt.
Põhjus oli mõistetav – maad laastanud sõjad olid
kunagise rikkuse hävitanud. Need, kes olid elus ja paremal järjel,
tahtsid ikkagi silma paista, kuigi oma eliidist me enam kõnelda ei
saa.
40 rubla eest hõbedat kaelas
Ehted aga jäid sajandite jooksul, ka kõige raskematel aegadel,
eestlase elu tähtsaks osaks.
Endiselt sümboliseerisid nad
jõukust, neid lihtsalt pidi omama. Nii näiteks pani 18. sajandi
viimasel veerandil August Wilhelm Hupel eestlaste kohta kirja, et
“mõned kannavad rohkem kui 40 rubla eest hõbedat omal
kaelas ja rinnal, mis eriti Põltsa- ja Viljandimaal läheb väga
kaugele”. 40 hõberubla aga oli siis arvestatav varandus.
Kuhiksõle kui 19. sajandi keskse rinnaehte suurus sai
Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. “Mida suurem
sõlg, seda rikkam inimene,” öeldi Rõngus. Eriti
järgisid seda põhimõtet setu naised, kel ehete r
ohkus võrdus kandja rikkusega. “Isa müüs kas või
lehma laudast, et tütrele hõbeehteid saada,” kõneleb
pärimus. Setu sõlg võis olla ligi 30sentimeetrise
läbimõõduga ja kaaluda üle poole kilo. Muidugi maksid
setud selle eest lõivu sõle kvaliteedile.
Nende tase ei ole võrreldav mitme Eesti muu piirkonna palju
väiksemate, aga välimuselt hoopis kaunimate sõlgedega.
Ehete rohkus ja suurus oli oluline mujalgi, kuigi niisuguseid liialdusi
suudeti vältida. “Kehvemad inimesed kandsid üksikuid rahasid,
rikkamatel olid terved paatred,” üteldi Läänemaal Karuses.
Paater (tulenes palvekeest) tähendas 19. sajandil kaelakeed
hulga rahadega. Alutaguses olevat rikkamatel naisterahvastel pidujuhtudel olnud
laiad hõbesõrmused peaaegu igas sõrmes. Ansekülas aga
kantud sõrmuseid mitu tükki samas sõrmes.
Tänapäeva eliidi ehe
Tänapäeval
võiks eliidi ehe olla ajaülene. Eliit ei kuula arvamusi à la
“moes on praegu suured ehted”, vaid küsib pigem “kuidas
erineda teistest”. Hea maitse ja iseseisev mõtlemine on need, mis
teevad valituist valitud. Eliidi ehted seega pole nagu Hugo Bossi ülikond
või Konrad Mägi maal, et kui teistel on, peab minulgi olema.
Noblesse oblige ehk seisus kohustab – nii peaks olema, aga ei ole.
Ehete järgi otsustades iseloomustab meie koorekihti õpitud
või õpetatud abitus. Niisiis paljuski pole nad oma valikuis ise
süüdi, sest erinevalt arenenud riikidest puuduvad Eestis nii
tippklassi ehtegaleriid kui ka ehetest kirjutajad, kes teed näitaksid. Kui
Evelin Ilvese ehteid arvustades ei osatud isegi nimetada nende autori nime,
siis millest me räägime? Need hõbeehted tegi Anneli Tammik.
Aastapäeva vastuvõtu järgi otsustades on meie
ehtekunstnik number üks Kaie Parts. On rõõmustav, et
tegemist on vähemasti meie oma kunstnikuga. Aga olla erinev – juba
seetõttu ei sobi Partsi ehted enam eliiti kaunistama, nad on kõik
liiga äratuntavalt sarnased. Teiseks, kas eliidil ikka sobib kanda ehet,
mis näeb välja nagu kullast, tegelikult seda aga pole?
Kullatud hõbeehted mõjuvad justkui tsirkoonidega
kõrvarõngad briljantide asemel.
Ometi on meil
ehtekunstnikke, kes on maailmas nime teinud, kelle töid on eksponeeritud
kõige mainekamatel näitustel ja kelle ehteid on ostetud
prestiižikatesse kogudesse. Nendeks on Kadri Mälk ja tema õpilased
Piret Hirv, Kristiina Laurits, Eve Margus-Villems, Tanel Veenre jt.
Niisamuti vanemad tipptegijad Rein Mets ja näiteks Helle Merile ehteid
teinud Jaan Pärn. Ja muidugi Jüri Arrak, kelle uhket kaelaehet
vastuvõtul abikaasa Ivi kaelas arvustajad lihtsalt ei märganud. Nii
nagu ka Meri kõrvarõngaid mitte.
Aega järgmise
aastapäevani on jäänud vähem kui aasta...