Palju ehteid, palju jõukust



Eesti eliidist kõneldes võime ajas kindlalt tagasi minna juba 1500 aastat. Arheoloog Marika Mägi avastas paari aasta eest Saaremaal Lepna katkuauguna tuntud kohast 5.–6. sajandi üliku hauakambri, kus oli panustena rohkesti hõbedat – ehete tükke. Just nimelt ehete, näitasid ju need isiku sotsiaalset staatust. Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, ehted kui uhkusesemed olid ülikkonna, eliidi tunnus. Mida kallimaid ja mida rohkem neid oli, seda jõukam ja mõjukam isik.


Rikkust sümboliseeris hõbe, parimad ehted olid hõbedast. Kullast ehteid on Eestist leitud väga vähe, mis kaugeltki ei tähenda, et kuld polnud siinsetele ülikutele taskukohane.


Rahaajaloolase Ivar ­Leimuse hinnangul tõi 9.–10. sajandil kaubavahetus Mesopotaamia ja eriti Kesk-Aasiaga Eestisse vähemalt 15 tonni hõbedat! Rikkust seega jagus.


Muinasajal kandsid jõukamad eestlased hõbeehteid, ent siiski mitte kõik polnud hõbedast.


Näiteks suurimaks ehteks muinasajal oli pronksketiridadest koosnev rinnakee, mis kinnitati rüü külge mõlema õla kohale ehtenõeltega. Keed olid alati pronksist, vähemasti hõbedast pole seni veel leitud. Jõukust võib aimata ketiridade arvust – neljast kuni isegi kuuest ketireast koosnev keerukas kee oli juba ülikute ehe.


Levinumad ülikute hõbeehted olid muinasajal kaelavõrud, ripatsitega keed, hoburaudsõled, käevõrud ja sõrmused. Muinasaja lõpul 12.–13. sajandi vahetusest alates muutusid hõbeehted suuremaks, samas kui nende hõbedasisaldus vähenes.


Edaspidi, pärast iseseisvuse kaotust, saigi oluliseks eeskätt ehte suurus. Hõbeplekist 14.–15. sajandil valmistatud laiade käevõrude ja suurte rinnalehtede materjal oli tihti nii kehv, et vaskne läige lõi läbi. Ka ehete tase langes märgatavalt. Põhjus oli mõistetav – maad laastanud sõjad olid kunagise rikkuse hävitanud. Need, kes olid elus ja paremal järjel, tahtsid ikkagi silma paista, kuigi oma eliidist me enam kõnelda ei saa.


40 rubla eest hõbedat kaelas


Ehted aga jäid sajandite jooksul, ka kõige raskematel aegadel, eestlase elu tähtsaks osaks.


Endiselt sümboliseerisid nad jõukust, neid lihtsalt pidi omama. Nii näiteks pani 18. sajandi viimasel veerandil August Wilhelm Hupel eestlaste kohta kirja, et “mõned kannavad rohkem kui 40 rubla eest hõbedat omal kaelas ja rinnal, mis eriti Põltsa- ja Viljandimaal läheb väga kaugele”. 40 hõberubla aga oli siis arvestatav varandus.


Kuhiksõle kui 19. sajandi keskse rinnaehte suurus sai Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. “Mida suurem sõlg, seda rikkam inimene,” öeldi Rõngus. Eriti järgisid seda põhimõtet setu naised, kel ehete r ohkus võrdus kandja rikkusega. “Isa müüs kas või lehma laudast, et tütrele hõbeehteid saada,” kõneleb pärimus. Setu sõlg võis olla ligi 30sentimeetrise läbimõõduga ja kaaluda üle poole kilo. Muidugi maksid setud selle eest lõivu sõle kvaliteedile.


Nende tase ei ole võrreldav mitme Eesti muu piirkonna palju väiksemate, aga välimuselt hoopis kaunimate sõlgedega.


Ehete rohkus ja suurus oli oluline mujalgi, kuigi niisuguseid liialdusi suudeti vältida. “Kehvemad inimesed kandsid üksikuid rahasid, rikkamatel olid terved paatred,” üteldi Läänemaal Karuses.


Paater (tulenes palvekeest) tähendas 19. sajandil kaelakeed hulga rahadega. Alutaguses olevat rikkamatel naisterahvastel pidujuhtudel olnud laiad hõbesõrmused peaaegu igas sõrmes. Ansekülas aga kantud sõrmuseid mitu tükki samas sõrmes.


Tänapäeva eliidi ehe



Tänapäeval võiks eliidi ehe olla ajaülene. Eliit ei kuula arvamusi à la “moes on praegu suured ehted”, vaid küsib pigem “kuidas erineda teistest”. Hea maitse ja iseseisev mõtlemine on need, mis teevad valituist valitud. Eliidi ehted seega pole nagu Hugo Bossi ülikond või Konrad Mägi maal, et kui teistel on, peab minulgi olema. Noblesse oblige ehk seisus kohustab – nii peaks olema, aga ei ole.


Ehete järgi otsustades iseloomustab meie koorekihti õpitud või õpetatud abitus. Niisiis paljuski pole nad oma valikuis ise süüdi, sest erinevalt arenenud riikidest puuduvad Eestis nii tippklassi ehtegaleriid kui ka ehetest kirjutajad, kes teed näitaksid. Kui Evelin Ilvese ehteid arvustades ei osatud isegi nimetada nende autori nime, siis millest me räägime? Need hõbeehted tegi Anneli Tammik.


Aastapäeva vastuvõtu järgi otsustades on meie ehtekunstnik number üks Kaie Parts. On rõõmustav, et tegemist on vähemasti meie oma kunstnikuga. Aga olla erinev – juba seetõttu ei sobi Partsi ehted enam eliiti kaunistama, nad on kõik liiga äratuntavalt sarnased. Teiseks, kas eliidil ikka sobib kanda ehet, mis näeb välja nagu kullast, tegelikult seda aga pole?


Kullatud hõbeehted mõjuvad justkui tsirkoonidega kõrvarõngad briljantide asemel.


Ometi on meil ehtekunstnikke, kes on maailmas nime teinud, kelle töid on eksponeeritud kõige mainekamatel näitustel ja kelle ehteid on ostetud prestiižikatesse kogudesse. Nendeks on Kadri Mälk ja tema õpilased Piret Hirv, Kristiina ­Laurits, Eve Margus-Villems, Tanel Veenre jt. Niisamuti vanemad tipptegijad Rein Mets ja näiteks Helle Merile ehteid teinud Jaan Pärn. Ja muidugi Jüri Arrak, kelle uhket kaelaehet vastuvõtul abikaasa Ivi kaelas arvustajad lihtsalt ei märganud. Nii nagu ka Meri kõrvarõngaid mitte.


Aega järgmise aastapäevani on jäänud vähem kui aasta...