"'Pole kindel, et sealt veel midagi alla ei tule"'
See liist käis ikka kuradi äkki alla. Ta kukkus 20 meetri kõrguselt, vastu graniitplaati, lõi sellele prao sisse.
Kui keegi seal all oleks olnud... Sel õnnetul poleks olnud mingit lootust. Aga näed, vanajumal on mingil määral olemas.
Et samba ümber pärast liistu alla kukkumist piire pandi, on täiesti arukas. Pole ju kindel, et sealt veel midagi alla ei tule.
Aga miks see liist kukkus? Seda ma päris lõpuni öelda ei oska.
Võimalusi on mitu. Fakt on see, et liist oli kinnitatud kruviga ja kruvi ümber olev klaas läks katki. Pragu levis vähemalt helikiirusega.
Ehk oli see klaas algusest peale defektiga? Või sai transpordi käigus viga? Või keeras töömees selle kruvi klaasi külge liiga tugevalt?
Põhjuseks võib olla ka temperatuuri mäng. Te ju teate, et kui temperatuur tõuseb, siis materjalid paisuvad? Kui see liist on praegu minu laua peal, siis las ta mängib. Aga kui ta on kuskil tugede vahel kinni, siis tekivad temas pinged. Tahab paisuda, aga ei saa.
Vabadussammas on väga erilise lahendusega objekt. Kui me oleks võib-olla viis niukest sammast enne ära teind, ütleme näiteks irvitamisi, Lasnamäel mõne sirbi ja vasaraga, siis oleks need vead roninud välja. Ja meil oleks tänaseks olemas kogemused nendega toime tulemiseks.
Betoon peab vastu.
Kas mödi peab
vastu?
Kujutad ette, samba keskel on raudbetoonist sein paksusega 45 sentimeetrit. Metsik! Seal ei ole midagi imet, kui samba keskosa seisab sadagi aastat.
Sammast katva fassaadiga on teised jutud. Ei ole loogiline, et fassaad peab vastu sada aastat, nagu raudbetoon.
Tegemist ei ole mitte klaastahvlite, vaid spetsiaalsete komposiitelementidega. See tähendab, et kummalgi pool tahvlit on küll klaas, aga nende vahel on klaasitükkidest ja akrüülvaigust koosnev mödi.
Just see mödi loob kunstnike taotletud mulje, nagu oleks sammas tehtud jääst. Põhjamaine värk! Muide, seda on ilus vaadata, ikka kuradi huvitav!
Aga mina ei ole klaasispets. Ja ma kardan, et Eesti Vabariigiski ei ole sellist klaasispetsi, kes oskaks öelda, mis saab nendest komposiitelementidest tulevikus. 10 aasta pärast? 20 aasta pärast? Minu arust peaksime ühe klaasi alal kogenud väliseksperdi appi võtma.
Mõistlik on see, et kaitseministeerium teab, mis teda ees ootab. Millal ta peab need tahvlid välja vahetama. Kui see aeg ükskord tuleb, siis võivad olla olemas juba hoopis uued materjalid ja võimalused kui täna. Ja kui tellida uus fassaad näiteks Ameerikast, siis tulevad kõne alla hoopis uued firmad kui tšehhid.
Läänes on nii, et fassaadi tegija annab oma tööle garantii. Keegi peale nende ei teagi sellest jobist midagi, aga nemad tagavad, et kõik töötab nigu prillikivi.
Pakkusin kaitseministeeriumile mitu varianti, kuidas liistude kinnitust parandada. Kõige kardinaalsem variant oli, et kõik liistud võetakse maha ja konstrueeritakse need sõlmed ümber. Liiste on kaheksa tükki iga nurga peal, kokku 32. (Professori soovitusel võtsidki Tallinna saabunud tšehhid teisipäeval sambalt kõik nurgaliistud maha – EE.)
Mina soovitaks isegi seda, et võtaks peale liistude valikuliselt ka üks-kaks tahvlit lahti. Vaataks, kas ka nendega on mingi jama.
Samba otsa minek oli mulle lapsemäng
Keegi oli kuskil kirjutanud, oh kurat, vana mehe saadavad sinna ülesse, kas nooremaid insenere ei ole? Samba otsa minek oli nii pisike asi!
Mul olid siin paar aastat tagasi tuulegeneraatorite tornid Virtsu lähedal ja mujal, kuhu otsa minekuga oli ikka üksjagu janti. Ja kui omal ajal Tallinna teletorni ehitati, siis läks üleval olles rohkem aega allakukkumise vältimisele kui ringi vaatamisele.
Ma ütlen, sitem variant on see, kui ma oleks lasknud oma töölaua sinna üles tõsta ja oleks seda sammast seal siis uurinud. Aga praegu on mul need liistud siin laua peal ja ma saan neid põhjalikult uurida.
Nii et nii on need kuradi värgid.
