Sydney ja Melbourne’i vahel laiuvad Austraalia Alpid. Lõputud mäed ja orud, paksud eukalüptimetsad.


Mäekõrguselt alla orgu vaadates tunned mõnusat värsket ja hapukat eukalüptilõhna, puude üle paistab sinakas õlivine. Nii õli täis on need puud. Rikkalik toidulaud koaaladele. Mägede keskel hubane väikelinna idüll.


Panin küünla hukkunutele, kuigi tuld ei taha nähagi. Jah, olen minagi vihane süütaja peale. Hakkab kergem, kui saab mõttes kedagi süüdistada. Samas… üks süütaja kinni võetud, on ju teada, et mõne aja pärast ilmub järgmine. On see nii ettearvamatu? Alati ilmub keegi, kelle isiklik elu on hetkel tulvil valu ning tahtmist kõike lõpetada. Kas ma ei ole ise puberteedivanuses tundnud, et nüüd on k õ i k lõppenud, et kui nüüd maailma kokkuvarisemist ei järgne, pole õiglust olemaski. Jah, loomulikult tuleb ka järgmine süütaja.


Paljud Austraalia tulekahjud tekitab välk (26%), suur hulk – 15 protsenti – tekib põllumajanduslikult (säde masinast), sageli on süüdi ka korralikult kustutamata jäänud suitsuots. Kuivas kuumas kliimas on metsapõlengud isegi looduse loomulik osa. Öeldakse, et eukalüptide paljunemine on seotud tulega – seemnetele tuleb kasvama hakkamisel kasuks põlengu kuumus.


Ent... tuli voolab jõena üle maa, lendab tuulena läbi puude latvade. Evakueerimiseks antakse aega kolm tundi – aga maja põleb juba 20 minutit hiljem. Sellise ulatusega tulekahjud nagu Austraalias võivad olla täiesti ettearvamatud. 1939. aastal põles maha 2 miljonit hektarit, 1983. aastal hävitas suur põleng Victoria osariigis 2000 elumaja 210 000 hektaril. Hilisemateks suurteks tulekahjuaastateks on olnud 1994, 1997, 1998, 2002, 2003, 2005, 2006, 2007 ja 2009...


Ilm on kuum, kuiv ja tuuline, kuumalainet lubatakse mitmeks päevaks. Eukalüptilõhnasel saunalaval olla on värskendav ning tervendav; vihmajärgses eukalüptimetsas jalutada on puhas ime. Täna aga läheneb kraadiklaas neljakümnele, õhuniiskus väheneb…


Inimesed muutuvad rahutuks.