18.04.2008, 00:00
Põllumees põline rikas
Eesti 1995: miski ei tundu rohkem out kui põllumajandus. Piima- ja
lihavoorid enam Leningradi oblastisse ei käi, kunagiste
kolhooside-sovhooside laudauksed kääksuvad kurvalt tuules ning
maailmas reformaatorina tuntud poliitik Mart on saanud Eesti
põllumajanduse hävitaja tiitli.
Eesti 2008: kraanade
kokkupakkimise ja Rootsi rahaallikate kuivamise taustal tunduvad vähesed
asjad nii in kui põllumajandus. Veised kolivad moodsatesse
suurfarmidesse. Tarbijaid mitte, aga tootjaid-töötlejaid
rõõmustavad üha kallimad põllumajandussaadused.
Mitmed Eesti piimatööstused raporteerivad suurt kasumikasvu.
Olustvere lossi saal on pungil, kui seal põllumeeste seminari peetakse.
Mis siis vahepeal on muutunud? Kahtlemata andis ELiga
ühinemine hoogu tervele Eesti majandusele ning eriti
põllumajandussektorile, kuhu hakkas voolama eurotoetusi. Mullu
võtsid järsu suuna üles põllumajandustoodete
maailmaturuhinnad – põhjuseks üldine tooraine buum (nafta,
kulla jm kallinemine), kasvav nõudlus kiirelt arenevates Aasia riikides
ning teravilja puhul biokütuste tähtsuse suurenemine.
FAO
andmetel kasvasid toiduainehinnad 2007. aastal maailmas ligi 40 protsenti, sest
seitsmele miljardile lähenev maakera rahvastik vajab üha
rohkem süüa. Põllumajanduse arengut terves maailmas
tõukab tagant põllumajandustoodete nõudluse pidev kasv,
mis omakorda johtub elanikkonna kasvust, elatustaseme tõusust mitmes
maailma piirkonnas ning linnastumisest.
Riisi hind on aasta
algusega võrreldes kahekordistunud ning maailma viljavarud on viimase 34
aasta madalaimal tasemel. Käibel on uus mõiste food riot –
juba 33 riigis nähakse toidumässu ohtu.
Muide, kui
lahtiste silmadega ringi vaadata, siis tulenevad maailma
hädad suuresti rikaste riikide põllumajandussaaduste turu
“suletusest” kolmanda maailma odavamale ja paremale toodangule.
Veiseliha on parim Lõuna-Ameerikas ja banaan Aafrikas, mitte vastupidi.
Põllundus on raudkindel sektor, sest natuke kulunud riidega
kannatab veel käia, kuid süüa-juua tahame iga päev. Ja mida
kõrgem on elatustase, seda rohkem süüakse kvaliteetselt:
hakatakse kulutama valke sisaldavatele saadustele ehk liha- ja
piimatoodetele.
Eestis ning lähinaabruses on selles vallas
suure potentsiaaliga turg – kui elatustase tõuseb, on palju
võimalusi eriti piimaäri edendamiseks, sest erinevalt teistest
põllumajandussaadustest on piimatootmine suhteliselt lokaalne
tegevus – värske piim “ei reisi hästi”. Teisalt
saab piimapulbrit ja võid (Eesti 30ndate ekspordihitt!) ka kaugemale
vedada.
Leedus korraldas GILD Bankers Balti riikide tänavuse
esimese IPO, millega tuli Vilniuse börsile endisi kolhoose tuuniv
Agorwill. Suurtel börsidel on tänavu häid tulemusi teinud mitmed
Ida-Euroopa juurtega põllumajandusfirmad: Stockholmis Black Earth
Farming ja Trigon Agri ning Frankfurdis KTG Agrar.
EBRD ja FAO on
veendunud, et Ida-Euroopas ning endise N Liidu aladel on ohtralt kasutamata
põllumajandusliku tootmise potentsiaali, eriti Kasahstanis, Venemaal ja
Ukrainas. Neis riikides on viimastel aastatel jäänud sööti
tervelt 23 miljonit hektarit maad, millest 13 miljonit saaks uuesti tootma
panna, ilma et see keskkonda täiendavalt koormaks. Vaatame ringi,
kasutamata maad on ohtralt ka Eestis.
Meie laiuskraadidel on
põllumajandust peetud perspektiivituks alaks. Kas maailm on meid ringiga
Tammsaare “Tõe ja õiguse” aega tagasi toonud?
Või siis Lutsu “Suvesse” – kogukonna popim mees oli
võõrtöölise
ks käinud ning siis koduvagusid kündma hakanud
Toots. Paradoksaalselt on tõesti nii. Küla kõige
kõvem poiss pole enam see, kes palgirahaga hangitud müraka džiibiga
ringi kärutab, vaid see, kel uus traktor istumise all.