Eesti 2008: kraanade kokkupakkimise ja Rootsi rahaallikate kuivamise taustal tunduvad vähesed asjad nii in kui põllumajandus. Veised kolivad moodsatesse suurfarmidesse. Tarbijaid mitte, aga tootjaid-töötlejaid rõõmustavad üha kallimad põllumajandussaadused. Mitmed Eesti piimatööstused raporteerivad suurt kasumikasvu. Olustvere lossi saal on pungil, kui seal põllumeeste seminari peetakse.


Mis siis vahepeal on muutunud? Kahtlemata andis ELiga ühinemine hoogu tervele Eesti majandusele ning eriti põllumajandussektorile, kuhu hakkas voolama euro­toetusi. Mullu võtsid järsu suuna üles põllumajandustoodete maailmaturuhinnad – põhjuseks üldine tooraine buum (nafta, kulla jm kallinemine), kasvav nõudlus kiirelt arenevates Aasia riikides ning teravilja puhul biokütuste tähtsuse suurenemine.


FAO andmetel kasvasid toiduainehinnad 2007. aastal maailmas ligi 40 protsenti, sest seitsmele miljardile ­lähenev maakera rahvastik vajab üha rohkem süüa. Põllumajanduse arengut terves maailmas tõukab tagant põllumajandustoodete nõudluse pidev kasv, mis omakorda johtub elanikkonna kasvust, elatustaseme tõusust mitmes maailma piirkonnas ning linnastumisest.


Riisi hind on aasta algusega võrreldes kahekordistunud ning maailma viljavarud on viimase 34 aasta madalaimal tasemel. Käibel on uus mõiste food riot – juba 33 riigis nähakse toidumässu ohtu.


Muide, kui lahtiste silmadega ringi vaadata, siis tulenevad maailma hädad suuresti rikaste riikide põllumajandussaaduste turu “suletusest” kolmanda maailma odavamale ja paremale toodangule. Veiseliha on parim Lõuna-Ameerikas ja banaan Aafrikas, mitte vastupidi.


Põllundus on raudkindel sektor, sest natuke kulunud riidega kannatab veel käia, kuid süüa-juua tahame iga päev. Ja mida kõrgem on elatustase, seda rohkem süüakse kvaliteetselt: hakatakse kulutama valke sisaldavatele saadustele ehk liha- ja piimatoodetele.


Eestis ning lähinaabruses on selles vallas suure potentsiaaliga turg – kui elatustase tõuseb, on palju võimalusi eriti piimaäri edendamiseks, sest erinevalt teistest põllumajandussaadustest on piimatootmine suhteliselt lokaal­ne tegevus – värske piim “ei reisi hästi”. Teisalt saab piimapulbrit ja võid (Eesti 30ndate ekspordihitt!) ka kaugemale vedada.


Leedus korraldas GILD Bankers Balti riikide tänavuse esimese IPO, millega tuli Vilniuse börsile endisi kolhoose tuuniv Agorwill. Suurtel börsidel on tänavu häid tulemusi teinud mitmed Ida-Euroopa juurtega põllumajandusfirmad: Stockholmis Black Earth Farming ja Trigon Agri ning Frankfurdis KTG Agrar.


EBRD ja FAO on veendunud, et Ida-Euroopas ning endise N Liidu aladel on ohtralt kasutamata põllumajandusliku tootmise potentsiaali, eriti Kasahstanis, Venemaal ja Ukrainas. Neis riikides on viimastel aastatel jäänud sööti tervelt 23 miljonit hektarit maad, millest 13 miljonit saaks uuesti tootma panna, ilma et see keskkonda täiendavalt koormaks. Vaatame ringi, kasutamata maad on ohtralt ka Eestis.


Meie laiuskraadidel on põllumajandust peetud perspektiivituks alaks. Kas maailm on meid ringiga Tammsaare “Tõe ja õiguse” aega tagasi toonud? Või siis Lutsu “Suvesse” – kogukonna popim mees oli võõrtöölise ks käinud ning siis koduvagusid kündma hakanud Toots. Paradoksaalselt on tõesti nii. Küla kõige kõvem poiss pole enam see, kes palgirahaga hangitud müraka džiibiga ringi kärutab, vaid see, kel uus traktor istumise all.