Põltsamaa päikeseline kingsepp
Tõenäoliselt kannavad paljud Eesti politseinikud, sõjavälased ja piirivalvurid oma relva ehtsast nahast kabuuris, mis on Abhaasiast tulnud kingsepa Murtazi Gogua (48) kätetöö.
Sel päeval, kui kogu maailm – kes põnevusest küüsi närides, kes varjamatu muigega näol – rääkis maailmalõpust, asetas vanem naine ühe Põltsamaa eramaja soojas köögis lauale liuad kaht sorti hatšapuri, isetehtud juustu ja baklažaanihoidisega. Just nagu päikeselises Gruusias.
Aga akna taga kõrgusid lumehanged ja kraadiklaas näitas kümmet külmakraadi. Kas lõunamaa inimestel flegmaatilises ja talvehämaras Eesti väikelinnas raske ei ole? “Eks talvel ole ikka raske. Ja ega ma siis suurt välja ei kipugi. Aga tead, see-eest on kõik me naabrid kuldsed inimesed,” jutustab vanainimene.
“Näed, see naaber – väga hea inimene,” viipab ta paremale poole. Ja siis kiidab üle tee elavat naabrit. “Aga teie – kušaite, kušaite!” See on Põltsamaal tuntud kingseppmeister Murtazi ema, kes nii hästi oma naabritest räägib.
“Noh, ja muidugi sõbrad. Midagi pole öelda, kõik me siinsed sõbrad on lihtsalt suurepärased,” lisab poeg Murtazi ning avab uhke plopsuga punaveinipudeli. “Te ikka joote Gruusia veini?”
Ikka joome! Majaperemees valab veini klaasidesse. Aga ise ta ei võta, sest pole suurem veinisõber. No ja õhtul on veel vaja sõita Tartusse.
Abhaasiast Eestisse
“Nii, härrased, mis teid huvitab?”
“Räägitakse, et täna pidi olema maailma lõpp,” ei saa millegipärast jätta nende päevade moeteemat mainimata, kui oleme pärast esimest toosti tubli veinilonksu võtnud. “Noh, paistab, et see asi, jumal tänatud, lükkus vist edasi,” muheleb majaperemees vastuseks.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Abhaasias, Suhhumi linnas sündinud ja kasvanud Murtazil, kes rahvuselt on megrel (mis on üks omaette keele ja kultuuriga rahvas Gruusias), on keset Põltsamaa linna Maxima poe majas väike kingsepatöökoda. Aga ta parandab ka muid nahkesemeid ning teeb võtmeid.
Seda tööd on ta Põltsamaal teinud mitukümmend aastat. Murtazit teavad linnas ilmselt kõik. Ja tema teab Põltsamaa inimesi. Kogu väikelinna elu oma rõõmude ja muredega voolab ta leti eest läbi. Tundub, et just Murtazil võiks olla omamoodi huvitav pilk meie elule. Just kingsepp, nähes, mis seisukorras jalavarje talle parandada tuuakse, teab üsna hästi, mis elu elatakse. Eks me ise võime oma hinnangutes kippuda liiga vinguvaks ja tuleviku suhtes tumedaks? Või hoopis liiga oma naba imetlevaks ja uhkeks? Seda enam, et legendi järgi pidid vilunud meistrid suutma kingakontsa kulumise kalde järgi hinnata kingakandja meeleolu ja tervislikku seisu.
See, mis puudutab kontsa kulumise järgi diagnoosi panemist, on Murtazi hinnangul pisut liialdatud arvamine. Aga mis puudutab üldist muljet, siis… “Kuidas sulle öeldagi,” alustab Murtazi ettevaatlikult. “Olen ju Eestis päris kaua elanud. Olen siin harjunud, mul ei ole enam mingit erilist kõvaltvaataja pilku. Aga kui sa juba mu arvamust küsisid, siis arvan, et viis aastat tagasi oli elu parem. Praegu on nii Põltsamaal kui ilmselt mujalgi väikestes kohtades paljudel üsna raske. Eriti vanematel inimestel on raske. Kui näen, kuidas inimene loeb oma vähest raha ning arutleb, kas ikka saab kingad lasta parandada või ostab toidukraami, siis on seda kurb vaadata.”
Kui Murtazi 1986. aastal noore mehena Eestisse saabus, ei osatud laastavat Gruusia-Abhaasia sõda ka kõige halvemas unenäos karta. Sestap ei saabunud tema siia sõjapõgenikuna, nagu paljud teised Eestis elavad varem Abhaasias elanud grusiinid. Toona oli kõik veel ilus. Murtazi tuli siia isa juurde, kes elas Eestis juba 70. aastate lõpust saati. Isa, kes on tänaseks siitilmast lahkunud, oli hinnatud kingsepp. Temalt Murtazi kõik vajalikud meistrioskused omandaski. Nagu ka vend, kes elab ja töötab praegu Tallinnas.
Tegelikult oli Murtazil ja ta sugulastel selline plaan, et teenivad siinmail raha ning lähevad kodukanti tagasi ja ehitavad uue uhke maja. Kruntki Suhhumis, Murtazi sõnul looduslikult imelises paigas, sai ostetud ja vajalikud ehitusmaterjalid varutud. Kuid puhkes Gruusia-Abhaasia sõda. Sajad tuhanded gruusia päritolu abhaasia elanikud kihutati maalt välja. Paljud tapeti, nende hulgas mitu Murtazi lähisugulast. “Olen päris kindel, et kui me oleks siis oma rahade ja materjalidega üritanud ikkagi Suhhumi minna, oleks me seal ka oma otsa leidnud,” mõtiskleb Murtazi.
Nii et pärast 1990. aastat pole mees oma sünnilinna enam sattunud. Ja, nagu ta arvab, vaevalt, et kunagi enam sattubki. Kui, siis vaid unes.
“See on huvitav, et kuigi ma olen siin ju nii pikalt elanud, ei näe ma unes mitte kunagi Eesti lumiseid metsi ega midagi, vaid ikka ja jälle päikeselist Abhaasiat.”
Palju pappi ja kunstnahka
Murtazi maja keldris on päris ehtne töökoda – kõikvõimalikud liistud ja riistad jalatsite valmistamiseks ja … puust püstolimulaažid. “Omal ajal sai siinsamas keldris kõiksugu sõjaväelastele, politseinikele ja piirivalvuritele kabuure tehtud. Mulaažid on selleks, et need täpselt õigesse mõõtu saada,” räägib meister. “Kuigi viimastel aastatel pole ma enam kabuure teinud, on päris paljud minu tehtud ikka kasutuses.”
Viimasel ajal parandab Murtazi kingi, mis tema tähelepanekute kohaselt on pahatihti juba liiga kehvas seisus.
See, ühest küljest, näitab, et jalavarjud kantakse viimseni ära. Aga võib-olla rohkemgi hoopis seda, et tänapäeval on jalanõud kaunikesti niru kvaliteediga. “Nahka kasutatakse minimaalselt, rohkem ikka pappi ja kunstnahka, mis ju kaua vastu ei pea. Varem kulusid kingadel ju tallad ära, aga nüüd, ma vaatan, pole tihtipeale tallad eriti kulunud, aga vooder ja pealsed täitsa purud.”
