Põlva kõige tulisem baaridaam
Põlva ööklubis Life laulab Jüri Homenja. Lilleliste geelküünte ja sätendavate ripsmetega Tiiu Tobreluts tõttab põlvi nõksutades fuajeesse ja keerab seestpoolt lahti lukustatud välisukse.
"Tiiu!" Musta lendurijopega noorhärra on väljas passides ukseklaasi uduseks hinganud. Ta keksleb sisse ja paitab Tiiut õlgadest. "Ma ei saanud sind jätta niimoodi. Ma pidin tulema tagasi!!!"
Siis saabuvad kaks tüdrukut, kellega kallistatakse nii, et luud ragisevad. Siis poisid, kes lõbusalt lärmates ("Tulid vennad Koplid, kes on täitsa soklis!") koridorinurgas Tiiule selga vajuvad ja teda musitada proovivad.
Lõpuks tuleb häbelike silmadega piimahabe, kes poetab: "Ma järgmine kord maksan, Tiiu, praegu ei..."
Poiss pääseb sisse embuse ja poole piletiga (25 krooni). Siis keerab Tiiu ukse uuesti lukku.
Põlva ööklubis Life on kaks turvameest. Aga uksehoidjaks Tiiu Tobreluts - klubi omanik - kedagi peale iseenda naljalt ei jäta. Kui teda postil ei ole, siis ongi klubi uks lihtsalt lukus. (Kollase jullaga võti on ainult Tiiul, rõngaga ümber vasaku käe pisikese sõrme.)
"Ma pean teadma, kes sisse ja välja käivad... Ma roniks kusagil mujal küüntega mööda lage, kui ei teaks, mis siin toimub!" ütleb Tiiu. Ta nimetab ennast kole närviliseks inimeseks. Nädalavahetuseti Tiiu enne kuut-seitset hommikul magama ei saa.
Maffia kukub Tiiut kägistama. Baarides ja restoranides on Tiiu töötanud 1970ndatest saati. Vanast ajast räägib ta põhiliselt seda, kuidas tuli ümberkaudset "maffiat" kantseldada.
Näiteks: 80ndate lõpul pidas Tiiu Põlva esimest eraalgatuslikku restorani-puhvetit. Ise passis uksel, elukaaslane Rünno ja poeg Rain olid leti taga.
Kord tuli istuma kohalik külamaffia ja nõudis Rainilt: "Tassid meile kasti õlut auto peale!"
"Nalja teete või," kargas Tiiu ukse juurest vahele. "Ise tassite!"
Kuidagi sai õlu autosse - aga pärast seda asusid maffiapoisid Tiiut kõrist sikutama. Karistuseks ei saanud nad tükk aega üldse baari sisse.
Tiiu on maffiaga konkreetne. Eesti aja hakul ehitasid Rünno ja Tiiu ööklubi kõrvale trahteri, sest neil äpardus paberipuiduga kauplemine ja palke polnud kusagile panna.
Trahteris kogunesid Põlva ja Tartu mafioosod, Toivo Berg ja teised. Hommikuti tõmbasid, rindkere paljas, vastava lati küljes lõuga. Päeval pidasid koosolekuid, sõid šaslõkki ja mängisid kummuli keeratud prügikastidel trummi. Õhtul kaklesid.
"Kogu aeg oli kellelgi nina verine!" mäletab Tiiu.
Tema ise hoidis alati taskus puust nuiakesega võtit. "Kui midagi oli - kohe panin nähvaka ära! Nendega tuli olla väga konkreetne!"
Tiiut pidasid mõlemad kambad oma sõbraks ja pakkusid talle kordamööda katust.
Maffia kohkub ära. Ükskord olnud trahteris jälle mafioosode kokkutulek. Tiiu poeg läks peldikusse, pani tule põlema ja - läbi õhu vihises kuul.
Tiiu: "Kuul! Püssikuul!"
Ehmunud mafioosod putkasid ehitusjärgus klubihoonesse peitu - ja panid kohe autodega ajama. Pärast selgus, et üks kohalik talumees olnud niisama ajaviiteks põlluserval püssilaskmist harjutanud.
Tiiu rõõmustab Lennart Merit. Põlva raadiomees Jaak Madismäe ütleb, et Tiiu teeninduskultuur oli juba 80ndatel omaette klassist: muudkui kummardused ette ja taha!
Kui Põlva restorani sattusid väljasõitu tegevad ENSV loomeinimesed, hiilis iga kord taharuumi Lennart Meri: "Tiiu! Kalla mulle kähku üks naps!" Tiiu valas sada grammi välja ja Lennart Meri läks tagasi sööma. "Meie ajal öeldi nii: ei ole marki, mida klient ei peaks saama!" arutab Tiiu.
Kirjanikud ja kunstnikud mangusid, et Tiiu neile võro keelt räägiks ja lubasid tasuks Põlvasse püstitada tema ausamba.
Tiiu kasutab võimalusi. Eesti aja algul tõi Tiiu Venemaalt ZIL-157 kastis bensiini, natuke ka salasuitsu ja -viina. Kuni kütusega piiril vahele jäi.
"Noh. Aeg oli selline! Raha oli vaja ja... kõik on ära proovitud!" mõtiskleb Tiiu.
Kui taasiseseisvumise aegu Põlva piirile ööklubi ehitama hakati, tuli kohalikult külamehelt kätte saada tarvilik maalapp. Tiiu pakkus kaubaks pudeli konjakit.
"Maa kuulus siis alles riigile - aga Tiiu tegi juba eeltööd," muheleb kunagine suvine naaber Jelena Rootamm.
Külamees võttis pudeli, aga maad Tiiule ei andnud.
Tiiu vaatab 16 aastat aknast välja. Esialgu pidi ööklubi asemel tulema restoran. Aga rahahäda jättis ehituse venima. 16 aastat seisis ulmeline nurklik loss (arhitekt Peeter Merisalu) akende ja katuseta. Tiiu, kes elab sealsamas kõrval, piilus sügistuultega toast välja ja süda võbises: et nüüd jumala eest kusagilt midagi ära ei kuku!
"Ööklubi sellises kohas? Ei ole võimalik. Käivitad - ja sureb!" arvati pangast, kui Tiiu uue jutuga lagedale tuli.
Kohalikud ametnikud tüüdati poolsurnuks, aga PRIA turismirahaga said asjad liikuma. Edasi rakendati sama tehnoloogiat nagu trahteri ehitamisel: Rünno mõtles asju välja (Tiiu: "Tema on aju!"), pojad koos äiaga tegid ehitustöid.
Ja Tiiu korraldas kohale kõik, mida vaja.
Tiiu sätib välimust. Elukaaslane Rünno on Tiiust 12 aastat noorem. Jelena Rootamm ütleb selle peale, et Tiiul on palju "energeetilist potentsiaali". "Kui naine on nii energiline, siis vanad mehed kukuvad eest ära," arutab ta. "Mis mõtet on sellisel naisel mingi kännu kõrval vananeda?"
Tiiu ise ütleb, et vanaemalikult kodus sokki kududes läheks ta hulluks. "Muidugi, jah..." Ta nõksutab põlvi ja piilub roosasid lillekestega sõrmeküüsi. "Eks praeguses eas peab ennast juba natuke korrastama!"
Tiiu eelarvepoliitika. Detsembris saab ööklubi Life viieaastaseks. Tiiu juures käivad peol tema kunagiste resto-kundede lapsed.
Aga klubihoonel on koletu laen ning perekonnale kuuluv mets selle all pandis. Kasumlik tegevus see ei ole.
"Kui ma poleks ise ukse peal ja võtaks kõigilt võrdse pileti. Võib-olla siis jõuaks plussi," arutab Tiiu. "Aga - näiteks tibid. Ma ei saa ju tibide käest raha küsida! Ma ei oskagi seda teha!"
Tiiu sotsiaalpoliitika. Ükskord juhtus, et ööklubis torgati kääridega Eesti käsipallikoondise mängujuhti Mario Karuset. Teinekord askeldasid koolialguse peol stripparid - ja kui majja satuvad politseinikud, korjatakse ikka kaasa mõni alaealine.
Tiiul on alkomeeter ja ta kontrollib dokumente. Aga ülirangeks ta minna ei oska.
"Süda ei luba. Inimlikust seisukohast ma ei taha! On ta 17 ja pool või 18 - on seal siis nii suur vahe?!"
Tiiul on korraks kurvad, peaaegu abipaluvad silmad.
"Meil on ikkagi peaaegu maakoht - no kus noored siin käivad? Nad tahavad lihtsalt tantsida! Tulevad siin, särgid higised, et: näe, Tiiu, kui palju ma tantsisin..."
Tiiu ütleb, et selline vaatepilt on talle kõige suurem rõõm. Ning et kord volbriööl tõid noored talle isiklikult kolm suurt kõrvitsat.
Kell saab neli. Tunnikese pärast klubi suletakse. Jüri Homenja on kõlarites välja vahetanud Aivar Riisalu leebe jörin.
Välisuksele läheneb pikk lokkis peaga sell, jope seljas. Ja sätib oma pea Tiiu najale puhkama.
"Sa helista siis, kui kohale jõuad!" manitseb Tiiu. "Tšau siis!"
"Jaa, jaa!" rahustab poiss ja voolab uksest välja.
Tiiu keerab ukse lukku ja nõksutab köögi suunas, kolm sidruniviiluga tühja klaasi käes.
Kuidas teha nii, et kliendid pähe ei istu?
Tiiu Tobrelutsu aabitsatõed ei ole eriti keerulised.
1. Enamiku laamendajatega piisab rääkimisest või väikesest õlakoputusest. Tiiu: "Ma võtan neid nagu sõpra - eks siis nemad ka hoiavad mind!"
2. "Võõraid" tuleb esialgu eraldi jälgida. "Et kas ei ole ebamugav seltskond!"
3. Silmini purjus inimene jääb ukse taha.
4. Vehi rusikatega - ja Tiiu näpistab sind väga valusalt biitsepsist ning toimetab välja. "Või kutsun turvamehe!"
5. Tõsisem möll toob trahvi: kuu aega sisse ei saa. "Noh, nädala pärast tulevad nad ikkagi," räägib Tiiu. "Ma küsin: kas sa said aru oma veast? Kas sa õppisid? Kas sa parandasid ennast?" Kes ikka jupp aega sisse ei saa, need on ennast alati parandanud, õpetab Tiiu.
PS: Miks Tiiu kõiki kallistama kipub? "Kallistamine on armastuse avaldus. Aga nad ongi ju inimesed, kes on tulnud minu hoole alla. Mina kaitsen ja hoian neid. Tõesti, nad on siin nagu oma lapsed!"
