Põlvamaa metsa imelised kommid

Ekspress käis kurval ja raskel ajal õppimas, kuidas Lõuna-Eestis paksu metsa sees valmib edukas imetoode: tervisele kasulik komm!

Pisike tootmisköök Põlvamaal Kõlles­tes Kure-Vaese talus. Ümberringi puha mets – nii et mõnikord ­pimedas ei leia Imre Sokk (37) ise ka õiget teeotsa üles.

“Ajalehe tellisin ka sellepärast, et postiljon käib hommikul džiibiga ja...”

Sokk songerdab šokolaadi täis alumiiniumkausis, käed paljad ja triiksärgi nööbid poolde rinda lahti.

“...käib ja laseb talvel roopad ette! Mul kohe teine asi sõita!”

Imre Sokul on huvitav suujoon – peaaegu kunagi pole see päris sirge. Ikka kisuvad suunurgad ülespoole.

“Nii. Siin on sulle kindad!”

Hakkame komme tegema. Sikutan lateksist sõrmikud kätte, Imre Sokk mökerdab endiselt ilma.

“Ma ütlen selle kohta nii: meil on käsitöö – järelikult tuleb teha käte, mitte kinnastega!”

Sokk on üldse rutiinivabade lahenduste mees. Paari aasta eest jättis ta katki metsa- ja kinnisvaraäri ja lükkas koos ammuse kamraadi Heinar Väljakuga käima Kõlleste Kommimeistrid.

Töökoja, kus kuueliikmeline naiskond paneb kommide ja šokolaadi sisse muuhulgas õietolmu ja taruvaiku. Selle tagajärjel on:

1. tervislikud šokolaadid seni tagasi lükanud ainult kaks apteeki;
2. hirmsa kilohinnaga komme müüdud eduka nišikaubana nii Soomes kui ka Lätis; sihiks on võetud ka Vene turg;
3. Kõllestesse aeg-ajalt helistanud pianist Ralf Taal, näitleja Katrin Karisma või sportlik laulumees Erich Krieger isiklikult – kõik küsivad kommi;
4. meistrid ise sättimas töökorda uut ja suuremat tootmiskööki Võrus ning
5. Imre Sokul enesel kaelas ainult autoliising!

Ainuke spetsiifiline tööriist Kommimeistrite köögis on tempereerimisvann – suur ja kandiline, selleks, et šokolaad parajalt ära sulatada.

Aga ka selle asemel saab edukalt kasutada ehituspoest ostetud fööni.

“Ma ei kujuta ette – palju näiteks Kalevil see uus liin maksis...”

Sokk õõtsutab rohekassinist puhurit aeglaselt kausi kohal edasi-tagasi. Kohvikoorega segatud šokolaadigraanulid (peen ja kallis Belgia kraam) sulavad.

“...Aga see ongi majanduskriisi põhjus. Ülelaiendamine! Ettevõtetes osteti seadmeid, millega saaks rohkem toota – ja praegu töötavad need 10protsendilise jõudlusega.”

Kommimeistritel endil on lugu lihtne: püsikulud on madalad, laene pole ning kui häda käes, tõmbab Sokk tootmise alla. Tulemuseks on lihtsalt väiksem kasum.

(Siiski, seda Sokk ei salga, et tema eesmärk on tervisliku šokolaadiga ikkagi raha teha. “Ma arvan, et see hakkab teenima päris hästi.” Suujoon kisub jälle kumeraks. “Ütleme nii: suurusjärk on lõpmatus!”)

“Nii. Mida me paneme?” Sokk piidleb suurte värviliste purkidega maitseaineriiulit. “Kadakamarjad!

Läheb sisse!”

Lisaks meetoodetele on Kõllestes šokolaadi sisse pandud ka muud looduslikku kraami: küüslauku, sibulat, katsetatud on isegi seapekiga. Ideede genereerimise ainus teaduslik meetod on inspiratiivsed jalutuskäigud suurte kaupluste maitseaineleti ette.

“Mäletad, Imre, kuidas oli kõrvitsaseemnetega?”

See on müügijuht Leo Kütt, kes sekkub, punane dressipluus seljas ja hall vunts nina all.

Kütt:

“Sa vist tõid neid niisama nosimiseks. Ja samamoodi rukkileivaga – oli mingi sünnipäev ja...&am p;rd quo;

Sokk

: “Noh, leib vedeles laua peal, ma vaatasin, et hea küll, ära riivida ja läheb sisse.”

Kütt:

“On küsitud, et miks te ei tee tšillipiprast...”

Sokk:

“Aga see on juba olemas! Me ei kopeeri teisi. Ja tundub, et seni ka ei kopeerita meid. Selline viisakus on säilinud.”

Sokk mõtleb.

“Aga kurat. Proovisime sõiraga. Täiesti maitsetu läga! Ja teine asi on ingver – no mulle kohe üldse ei meeldi!”

Retseptid on Kõllestes ikka Imre Soku rida. Toodangu – nii 150 kilo päevas – vormivad valmis kuus naist.

Kindel tööjaotus neil puudub; küll on kujunenud nii, et täidised segab tavaliselt kokku punaste juuste ja suurte värvitud silmadega Maimu. Ja kui hommikuti üheskoos Põlvast tööle sõidetakse, on “juhtivtöötaja” – ehk roolis – Sirje.

“Oi! Mõnikord on nii libe. No ei saa tulla üle neljakümne.” Sirje naerab lõbusalt. “Aga – liivaämber on pagasnikus ja eks siis vahepeal naised lükkavad!”

Ja kui Sokul oli tarvis Võrus uut tootmishoonet korda sättida, tegid naised maalritöid, nii et polnud asigi.

Sirje: “Remonti on ikka kodus ise tehtud! Teate. Elus on kõike ette tulnud. Meie naised ei põlga ühtki tööd!”

Imre Sokk on sirgjooneline mees. Kui asjad ei toimi, siis nii ütlebki. Detsembris – kõige kibedamal tööajal – ei taha naistelt kuulda mingit kaeblemist. Otsesõnu kiitma ka ei kipu.

Viigi: “Ega ta, jah... Ei oska kiitust sõnadesse panna!”

Küll võib Imre naistele kala suitsutada. Ja jõuluks valmistada peene täidetud pardi.

“Üht asja ma ütlen. Ilma alkoholita...” Sokk seisab uuesti riiuli ees – seekord pilk värvilistel korgiga pudelitel.

“...On kommid prügimäekraam. Tahvlite puhul me seda muidugi ei kasuta. Aga siin on alkohol ülioluline!”

Ta kallab vedela šokolaadi sisse sortsu viskit. Alkohol ja šokolaad on ühtlasi ainsad komponendid, mille lisamine käib apteekri täpsusega.

“Päris kiviraiumist siin muidugi ei toimu.” Soku suujoon kisub jälle kumeraks. “Aga näiteks õietolmu protsendid šokolaaditahvlites – need on täiesti õhust võetud!”

Teistmoodi ei saagi: kes tahaks asja formaalsemaks ajada, see peaks ära tõestama ka õietolmu ja šokolaadi tervisliku koosmõju.

Seni tuleb meilgi rahulduda lihtlabase empiirikaga, mille kohaselt leidub perearste, kes on Kõlleste šokolaadi abiga lapse allergiast terveks ravinud. Ning et kommimeistritest ei mäleta keegi, mida tähendab külmetushaiguse eest saadud sinine leht.

Ikkagi – ei saa mööda asjaolust, et Kõlleste maiustused on võrdlemisi kallid.

Sokk:

“Muidugi. Suured ketid ajavad taga odavust. Meil on...”

Kütt

: “Käsitöö! See ajab hinna kõrgeks. Poed tahavad meie toodangut panna võrdseks Kalevi šokolaadiga...”

Sokk:

“Mis on ka normaalne! Võtame Poola tomatid. Ma ise tahan ka tomatit osta viie, mitte viieteistkümne krooniga kilost.”

Kütt:

“...Aga meie eesmärk polegi Kaleviga konkureerida. Kalev teeb traditsioonilsi häid šokolaade. Meie teeme nišitooteid!”

Igal juhul vähemasti kommitöökoja naistele ei paku harilik taimerasvašokolaad ammu mingit huvi.

Aga tõe huvides olgu siiski öeldud, et ühispidudel on šokolaadi asemel peamine artikkel hoopis heeringas.

Nii. Mäkerdan oma “komme” – suuri ja talupoeglikult asümmeetrilisi plönne – šokolaadikastmes. Järgmine samm on lihtsalt panna need külmkappi tahenema.

“See ongi nagu mängimine!” seletab Sokk. Ja räägib, et tema esmane väljaõpe kestnud poolteist tundi.

Mul on tähtis, aga ettevaatlik küsimus. “Kas sa pole mõelnud, et – noh, suur mees, teeks parem midagi...”

Sokk:

“Noh. Nagu raadio hommikuprogrammis naerdi, et Tartu Rimis töötab meessoost kassapidaja. Kurat. Meil on siin ka nais­traktoriste ja...”

Ta võtab endale mõttepausi.

“Peaasi, et inimene leiab endale väljakutse! Ja palju meil on näiteks naissoost kokkasid, restoranides või televiisoris?”

Fotograaf Lauri torkab vahele: Lilian ­Kosenkranius.

“Jah...” Soku suu kisub jälle nurkadest ülespoole. Kergelt. “Ükskord ma isegi püüdsin teha tema järgi, aga minu meelest ei tulnud midagi välja.”

Säilitusaineid Kõllestes toodetav šokolaad ei sisalda. Aga mahe- ega ökotunnust kommimeistritel pole.

“Nojah, see ökohullus... Näiteks mina ei loe kunagi poes pakendeid! Mida ilusam ja värvilisem, seda parem. Ei tea mina, kas pärast hakkab laip helendama või...”

Sokk naerab ja mõtleb hetke.

“Muidugi on hea, kui su toodang on puhas. Aga selline liigne radikaalsus mulle ei meeldi.”

Ja ta räägib hiljuti nähtud telesaatest “Top Gear”, mille järgi rong kulutab rohkem kütust, kui kulutaksid reisijad autoga sõites. Ja kiirrong neelab veel rohkem kui lennuk.

“Järeldati, et auto on kõige ökonoomsem sõiduriist! Ökohullusega on samamoodi: mahepõllumees võib ju ka teatud kogustes väetiseid kasutada. Tähendab, see on ikka selline näiline.

Meil pole vahet, kas käivad kontrollid või mitte – ikka toimub kõik ühtmoodi.”

Suur ja lopergune kadakamarjadega pralineekompvek “Kohmakas Mart”

• Ajada keema 70 g kohvikoort.

• Sulatada sinna sisse 250 g piimašokolaadi – meil peen ja kallis Belgia kraam.

• Lasta segul jahtuda 30 kraadini ja lisada 40 g viskit (Sokk: “Kõige parem on just odav ­viski. Thompson!”)

• Lisada pool peotäit peeneks hakitud kadakamarju, 100 g hakitud kreeka pähkleid ja paksendamiseks kookoshelbeid. Korralikult segada – ja siis 10 minutiks külmkappi.

• Kui segu tundub mätsimiseks paras, pläkerdada sellest suured ja kohmakad tombud ja kasta šokolaadikastmesse (mis tuleb koorest ja piimašokolaadist eraldi juurde teha).

• Seejärel vabalt valitud garneering: arahhis, pähkel või tume šokolaad. Nii. Uuesti külma – ja kui ära tahenevad, ongi valmis (vaata pilti)!