President Toomas Hendrik Ilves on kuue ametis oldud aasta jooksul armu andnud vaid seitsmele kurjategijale. Armuandmine on juriidiline paranähtus, sest meie õigusnormidega ülereguleeritud ühiskonnas pole ühtegi kirjapandud seadusepügalat, mis reguleeriks, kuidas armuandmine käib ning mis asjaoludel president armuandmispalve rahuldab või rahuldamata jätab. See on sümboolne akt, millega president saab kehtestada end kolmeharulise riigivõimu ülese institutsioonina. Kuriteo raskus rolli ei mängi, aastate jooksul on püstist pöialt näidatud nii tapjatele, varastele kui ka narkoärikatele.

President Rüütel oli märksa lahkem – tema andis armu ühtekokku 26 kurjategijale. Näiteks eluaegse vangistusega nuheldud Mihhail Talõšanovi karistuse lühendas president armuandmise korras 20 aasta peale ning topeltmõrvar vabanes ja sõitis ära koju Kaliningradi maile. Vahest vastuolulisimad otsused Rüütli aegadest olid halastamine punkari tapnud politseinik Oleg Adamtšukile ning Tartus kaks noort naist surnuks sõitnud ärimehele.

Mõistagi ei saa presidendi otsust vaidlustada ega sobi seda arvustada. Muidugi juhul, kui puudub kahtlus, et presidenti võidi eksitada. Ent just selline kahtlus tekib ühe hiljutise armuandmisjuhtumi puhul.

"Lasen maja õhku!"

2011. aasta märtsis seisis Valgas kohtupingis 30aastane Kristian. Mees võttis omaks talle esitatud süüdistuse (üle 700 grammi lõhkeaine ammoniidi hoidmine ja edasitoimetamine), kahetses ja lubas ennast parandada. Ta kinnitas kohtunikule, et on nõus kokkuleppemenetluse käigus pakutud kaheaastase vanglakaristusega (mis on niisuguse kuriteo puhul miinimum). Samuti sellega, et täitmisele pööratakse varasem tingimisi karistus, mis mõisteti sarnase kuriteo eest 2009. aastal.

Nii sai karistuseks kokku kolm aastat, 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Kristian pidanuks vabanema alles 2014. aastal, kuid tal vedas. President andis talle armu ja muutis kristiani vangistuse tingimisi karistuseks.

Loe pikka lugu tasulisest versioonist!