POOLT JA VASTU: Kas mere põhja tuleks arendamiseks täita?
Mere täitmine: utoopia või arendajate helge tulevik?
Erna Sepp, geoloogia-mineraloogia kandidaat
Eestimaa looderannik oma mõnesajameetrise tsementeerunud liivakividest koosneva kuni ühe meetri sügavusel oleva lavamaaga on loonud unikaalse võimaluse maismaa juurdekasvatamiseks. Kuna rannikuala looduskaitse alla võtmine olukorda ilmselt ei päästa, on ehk tulnud ka meil aeg hakata võitlema maismaa suurendamise eest mere arvel.
Lainemurrud, muulid ja tammid - need on need ehitised, mis tagavad ettevõtmise edukuse. Suurem probleem oleks kaldaosa täitepinnas. Igatahes hea tahtmise juures ei jäägi muud üle kui soovitada arendajatel eksklusiivsete maatükkide saamise nimel hakata tulevikus innukamalt selle teemaga tegelema. Seda enam, et tööpõli on suur - piisab ainult ette võtta üks sõit Viimsist Rohuneeme suunas ning võhikulegi on näha, et madalast kividega mererannikust on võimalik saada inimeste mõnus puhke- ja turismiteenuste osutamisepaik. Et see on teostatav näitab mitmerealine kaasaegne kiirtee, mis ehitati vene ajal olümpiamängude tarvis kitsukesest Pirita teest.
Juriidiliste kaasuste kõrval - vastava seadusandluse kohendamine, kellele hakkab kuuluma merest võidetud maa - on eeskätt vajalik läbi viia vastavad geoloogilised uuringuid, sealhulgas seire jälgimaks merehoovuste ning põhjaveevoolude kulgu mereakvatooriumis. Muide, teoreetiliselt ei saa välistada meresetete all magedaveekogumi olemasolu. Uuringute tulemusel saadud lähteandmed annaksid aluse mitte ainult ehitusgeoloogiliste sõlmprobleemide lahkamiseks, vaid annaksid vastuse, kas Tallinna lahes liivapinnaste väljapumpamine, nagu terminalide puhul tehakse, kujutab Kambrium-Vendi põhjaveekogumi eksisteerimisele ohtu.
Selles tegevuses pole meie, teadagi, kaugelt mitte pioneerid. Tegeletakse ju üsna edukalt maismaa „kasvatamisega" näiteks Vahemeremaades, Jaapanis, Araabia Ühendemiraatides ja mujal. Ka Hollandis ei lakka võitlus maade päästmise eest mere pealetungist. Neid näiteid on ilmselt rohkem. Kuid ka Eestis on juba mõningad kogemused sadamate ja terminaalide rajamise näol olemas.
Järvemuusika analoog mere äärde
Teiseks. Võib välja pakkuda veel ühe äriidee. Juba mõne aja eest olen üritanud pöörata tähelepanu Tabasalu panga alla viiva treppi läheduses olevale unikaalsele kohale, kus rannikuala geomorfoloogilise ja geoloogilise ehituse eripära tõttu oleks võimalik kujundada midagi mereteatritaolist.
Loodus ise on nagu pakkunud selle võimaluse. Pisut fantaasiat ja me näeme, et pankrannikust allapoole olevast teisest astangust saab kujundada mere suunas laskuva amfiteatri. Madal laht võimaldaks eriliste raskusteta rajada lava jaoks platvormi. Võidaks mitte ainult Tabasalu Looduspark, kes on selle omanik, vaid eeskätt inimesed, kellest võivad kujuneda potentsiaalsed meremuusika kuulajad.
Neid lahendeid võib olla teisigi - laske ainult fantaasia lendu! Üks on aga selge - pankrannikuga on vaja tegeleda.
Looduskeskkond on meie võimaluste ja sotsiaalse heaolu tagatise allikas. Inimene saab seda hoida, kasutada mõistuspäraselt või reostada. Milline saab ühes või teises küsimuses olema otsus, oleneb paljudest teguritest - strateegilistest eesmärkidest, otsustajate kompetentsusest, aga juhtub sedagi, et poliitilistest suunitlustest või koguni korruptiivsetest huvidest. Millise rubriigi alla kanda otsuse langetamine Kakumäe küsimuses, jääb lugejal otsustada.
Mere täitmine Eestis võrdub enda juukseidpidi ülestõstmisega
Urmas Sõgel, Kakumäe Seltsi juhatuse esimees, PhD (ajalookandidaat)
Kui Erna Sepp, geoloogia-mineraloogia kandidaat, kirjutab teemadel - põhjavesi, joogivesi, Tallinna vesi - püüdega lahendada meie veevarustus põhjavee baasil, saan ma kirjutiste eesmärkidest aru ega püüa kui võhik joogivee alal alustada vähimatki diskussiooni. Kui aga lugupeetav autor suundub talle mitte sobivale, kuigi veega seotud, mängumaale, tahaks paar mõtet ikka välja öelda.
Mere õigustatud täitmine eesmärgiga võita maad juurde on tõesti olnud möödapääsmatu kõrge asustustihedusega, praktiliselt metsavabades ning väikese pindalaga riikides. Ning ka eesmärgid, milleks seda täidetuna saadud maad kasutatakse, on seotud avalike huvidega (põllumajandus, infrastruktuur, isegi lennundus jne).
Meil Eestis on aga asustustiheduse ning metsaga lood täiesti vastupidised ning mere täitmine mõjude poolest uurimata, seega ka õigustamata. Kuid miskipärast on just kallite mereäärsete kruntide puhul omanike-arendajate poolt pihta hakatud nn heategevusega - mere täitmisega ning a la valimiseelsete utoopiliste lubadustega (kindlustame ranniku, teeme promenaadi jne). Nii et kui mujal on mere täitmisega seotud avalikud huvid, siis meil erahuvid, mida püütakse looritada ja segada muu soustiga. Eesmärk on aga üks - saada mere arvelt maad juurde ning saada sinna ehitusluba kaksik/ridaelamute ehitamiseks. Ning saadud luba tuleb kiirelt heausksele ostjale ehk tõesti rumalale inimesele maha müüa, kes ei oskagi saabuvaid ohtusid ette näha ning reeglina vaid kordab - a hozjain zhe skazal, sto zdesj mozhno stroitj! Ja tühjad pihud jäävad kokkuvõttes sellele hulga raha välja käinud viimasele õnnetule.
Üks huvitav ettepanek oli lugupeetud autoril ka Tabasalu Looduspargile (selle MTÜ juhatuses on ka Armin Karu jpt) muuta mereäärne ala amfiteatriks. Arvan, et see mõte oleks leidnud konkreetse väljundi, kui Erna Sepp oli sama looduspargi juhatuses. Nüüd otsitakse oma mõtete levitamiseks ilmselt uut vahendit. Aga mis puutub siia mere täitmine? Seda võtet on samas lahes Rannamõisa pool juba kasutatud.
Kahe viimase lõiguga tuleb igati nõus olla. Pankrannikuga on vaja tõesti tegelda. Aga miks ei peaks seda tegema riik, kellele minu meelest kuulub ka rannikut lõhkuv meri. Et kaitsta oma elanikke, tuleks igal pool, ilma eranditeta, järgida ehituskeeluvööndi laiust või kehtestada looduskaitseala. Kui meri aga lõhub rannikut, tuleb seda kindlustada, aga mitte hakata merd täitma...
Eraomanikul tasuks aga mõelda, kas võtta tagasi mereäärsed maaribad või mitte. Reeglina on need ju tagastatud sotsmaana. Suure tõenäosusega loodeti see teha suht lihtsalt elamumaaks, saada keskkonnaministrilt luba vööndi vähendamiseks, arendada aktiivset lobbytööd jpm. Reeglina on need käigud ju toonud edu - peale mõne erandi (Kakumäel). Aga viimane pidi kinnitama reeglit.
Seepärast - ega omanikuks ei pea, vaid ainult võib hakata. Ning arendajate kasutatavad loosungid eraomandi pühadusest võivad osadel juhtudel mõjuda lihtsalt naeruväärsena. Sellisena mõjusid ka valimiseelsed loosungid. Seega - härrased arendajad! Valimised on läbi, lubadused enam ei tööta! Mere ulatuslik täitmine Eestis oleks võrdne enda juukseidpidi ülestõstmisega. Kui teil see ka õnnestukski, andke alles pärast seda teistele teada. Muidu mõned jäävadki teid uskuma....
