Kolm aastat tagasi vedasin end tuttava pealekäimisel Tartu Tammeka jalgpallimängule. Oli september, hallivõitu ilm, tuul lõikas natuke. Vastast ei mäleta, skoori ammugi mitte (äkki oli viik?). Emotsioonid olid kahetised - justkui oli lõbus, vaheajamängud leidlikud, aga samas oli ka...veidi igav? Rahvast oli sajaviiekümne-kahesaja ringis. "Tammekal on tegelikult publikut päris palju," õigustas tuttav. "Sa mine vaata mõnda Levadia, Tallinna Kalevi või Ida-Virumaa klubi suvalist mängu näiteks Paide Linnameeskonna vastu. Täielik bullshit, kaksteist fänni (tuttavale meeldib liialdada - toim) skandeerivad: "Lje-va-di-ja!". Toksivad omaette tühjal staadionil.""

Käisin Levadia mängul. Oli vist kümme-kaksteist korda rohkem fänne kui tuttav kuulutas, aga lahkusin pärast poolaega. Olin eelmisel õhtul näinud Saksa jalgpalli meistriliiga Bundesliga mängu, mille kõrval Levadia mängu atraktiivsus kahvatus. Söödud ei jõudnud kohale õigeaegselt, mängijate tehnika ja nahaalsus ei pannud ahhetama. Šõud ka ei olnud, kui me ei arvesta ühe püroraketti õhku laskmist mängu alguses.

Nurinat tippspordi vaadatavuse osas võiks jätkata teistestki spordialadest rääkides: korvpalli, võrkpalli ja käsipalli pooltel liigamängudel on saal suuresti tühi. Kergejõustikuvõistlustel, kus pole Gerd Kanterit, Ksenija Baltat või Rasmus Mägi, koosneb publik rohkem treeneritest, nõuandjatest ja teistest sportlastest, kui tavavaatajatest. Otepääle saab talviti hotellitoa üsna soodsalt, sest Tehvandil toimuvaid võistlusi pole massidel enam põhjust jälgida. Tulemusi ju pole.

Hõredust spordivõistlustel murravadki piletimüügi ja meediakajastuse põhjal üksikud pallimängukoondiste ja -klubide matšid, paar rallivõistlust, mõned võitlusspordi sündmused, võib-olla lähitulevikus ka Kelly Sildaru, Anett Kontaveidi ja Ott Tänaku osalusega võistlused kodumaal.

Tippsport on eestlaste argielus üks elemente, mis suudab tekitada rahvas ühtekuuluvustunnet mitu korda rohkem kui mõni järjekordne lõimumisprogramm või presidendi kõne. Usun seda, sest mäletan, kuidas põhikooli muusikaõpetaja lõpetas tunni varem ära hümni valju laulmisega, et tähistada Andrus Veerpalu võitu Torino taliolümpial. Mäletan, kuidas Konstantin Vassiljevist sai "Meie Kostja". Kuidas Saku Suurhallis skandeerisid mitu tuhat fänni ühes vaimus Eesti-Valgevene kossumatši ajal: "Martin Müürsepp, Martin Müürsepp, tule koju tagasi!" (Müürsepp oli Valgevene koondise abitreener - toim). Tuligi.

Nüüd kuuleb spordikaugeid inimesi tippspordist rääkimas põhiliselt vaid siis, kui Sildaru, Tänak või Kontaveit midagi saavutavad. Või kui Ragnar Klavan teeb kõva mängu FC Liverpooli eest. Eestis toimuvad asjad huvitavad väheseid. Ka massipordiürituste hullus on tuure vähemaks võtnud, sest kalender on iga nädal pungil tippspordi-, liikumis- ja kultuuriüritustest, mis võistlevad üksteisega: igale poole kaasaelajaid ei mahu.

Mis tippspordiga juhtunud on, et mõne helge erandiga sellest hoolitakse aina vähem? Või on asi rohkem meis, pealtvaatajates?

Kui saad šampanja maitse suhu...

Kuu tagasi kirjutasin reportaaži korvpalli meistriliiga finaali kolmandast mängust. Veetsin päeva mitme Rapla ultrafänniga, kes kirjeldasid oma erilist sidet tiimiga. Ühe fänni pojalt küsisin, kes on ta lemmikkorvpallur, oodates millegipärast Rapla staarmängija Thomas van der Marsi nime. "LeBron James (NBA parim korvpallur - toim)!", kõlas helehäälne vastus. Kohe meenus kolm poissi Šnelli tiigi ääres, kes kandsid jalgpalli superstaaride Lionel Messi, Cristiano Ronaldo ja Arjen Robbeni spordisärke, arutades Meistrite Liiga poolfinaalide üle.

Tartu Ülikooli korvpallitiimi kommunikatsiooni- ja turundusspetsialistina tööd rüganud Ivo Hundi sõnul peavadki Eesti spordiklubid ja alaliidud arvestama tõsiasjaga, et eestlased on hakanud vaatama usinalt välismaa kõrgliigasid ja tippvõistlusi, kus tase on kõrgem kui Eestis. "See on üks globaliseerumise valusaid kohti klubijuhtidele ja ürituste korraldajatele: nõukaajal ei saanud vahtida NBA-d, Euroliigat, jalgpalli Meistrite Liigat või kergejõustiku tippvõistlusi nii vabalt. Nüüd jõuab iga mäng mõne veebiülekande kaudu kiiresti vaatajani - kusjuures sageli tasuta - ja selle kõrval näib kodumaine asi jama: mehed ei hüppa nii kõrgele ega jookse nii kiirelt. Paremad talendid liiguvad kiiresti välismaale, kui vähegi magus pakkumine tuleb. Aga tuleb leida mooduseid, et lahjemat taset võrreldes eliitkonkurentsiga kompenseerida."

Meelelahutust juurde panna?

"See on üks vajalik osa, jah. Ilma hea meelelahutuseta on raske publikut kohale tuua - Nõmme Kalju näiteks tabas meelelahutuse vajalikkuse jalkas kohe ära. Aga peab olema ka muid asju: oskus sihtauditooriumile matše põnevalt reklaamida; tuumikfännid, kes tõmbavad teised kaasa; meedia tähelepanu; tasavägisus või põhimõttelised duellid-rivaliteedid staadionil-saalis-rajal...Neid asju on hästi palju. Aga nad võtavad palju energiat, jaksu ja aega, mida väiksemate klubide töötajatel või alaliidu ülekoormatud ametnikel pahatihti pole," vaeb Hunt erinevaid motivaatoreid, mis rahva sporti vaatama kutsuvad.

VÕTI: Eestis toovad vaataja saali head esitused ja suured persoonid. PIldil Rapla eelmise hooaja korvpallur Thomas van der Mars fännile autogrammi andmas. Foto: Hendrik Osula

Hundi hinnanguga nõustub Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) pikaaegne avalike suhete juhataja Mihkel Uiboleht, kes raiub, et liit ei konkureeri mitte koduse korvpalli ega võrkpalliga, vaid mugava diivani ja internetiühendusega ekraaniga inimeste kodudes, millel vudistavad jalakesi ja käsi meelelahutusstaarid, aga ka Barcelona ja Bayerni mängijad.

"Me üritame aidata iga meistriliiga klubi - ja vastavalt võimalustele ka esiliiga-madalamate liigade klubisid - turunduslike nõuannete ja muude nõuannetega. Kasutame sellest aastast tsentraalset turunduskontseptsiooni: mängud peavad olema võimalikult sarnased korralduslikult, väljanägemiselt, igal mängude voorul on oma narratiiv ja sõnum, mida reklaamime mitmes kanalis. Igal meistriliiga mängul on ka üks alaliidu töötaja, kes vaatab, et korralduslik pool oleks tasemel," pajatab Uiboleht pikas telefonikõnes.

"Teil on muidugi palju inimesi alaliidus tööl, üle paarikümne. Mõne väiksema alaliiduga vist ei jõuaks nii palju teha," pareerin vastu.

"No...Oleks raskem, jah. Aga ega meiegi töötajad käivad mängudel abistamas ja nõu andmas puhtalt armastusest, fanatismist jalgpalli vastu. Katame sõidu- ja toidukulud, aga tasu selle eest ei saa; naljaga pooleks öeldes üks vabatahtlik lisakohustus rohkem. Fänluse ja vaadatavuse kasvatamine Eestis algabki meie väiksust silmas pidades fanaatikutest ja kindlast visioonist."

Visoonist, mida kipub nappima. Uiboleht möönab, et Eesti spordimaastikul on väga palju projektipõhisust. "Kahjuks oleme sellisel turul, kus enamik spordiklubisid ei saa mõelda kauem kui aasta kuni kolm ette, mis mõjutab ka võimalust mõelda publiku meelitamisele. Sponsorite toest sõltub väga palju, alaliidu toest, meediakangelastest ja üldisest huvist spordiala vastu. Paljud klubid ei olegi tegelikkuses väga huvitatud publiku kohale toomisest, see on kolmandajärguline prioriteet klubi iga-aastase elushoidmise taustal."

Rapla korvpallimeka ehitamine võttis aega, loobumismõtteid ja ränka vaeva

Eesti Võrkpalli Liidu turundus- ja kommunikatsioonijuht Toomas Vara on üritanud korduvalt klubisid panna üles kirjutama, kui palju rahvast käib nende mängudel. See võimaldaks luua näiteks auhinnasüsteemi, kus enim keskmist külastatavust kasvatanud tiim saab preemia(id). Aga klubid ei võta momendil vedu, ei aita siin piits ega präänik.

VÕIB RAHUL OLLA: Võrkpallikoondise tase on kõrge. Seda näitab ka mänge vaatama kogunenud rahva arvukus Kalevi spordihallis. Foto: Madis Veltman

"Teeb meele mõruks küll, kui kuuled, et teleülekannet vaatas mitu tuhat inimest, aga saalis on inimesi ehk kahesaja kandis, " räägib Vara Ekspressile juunikuu alguses. "Võrkpall ei ole küll lihtne mäng, mida jälgida, aga vaatemängulisust on seal ikka ja Eesti poisid mängivad kõrgel tasemel. Play-off'iks veatakse end kohale, aga tavamäng nähtavasti ei paku piisavalt pinget, et kohale tulla."

Eesti Käsipalliliidul on sarnane olukord, ehkki Põlvas asuv Mesikäpa spordihall on kohaliku käsipalliklubi Serviti hiilgeajal olnud puupüsti täis; ka Kehras-Viljandis oli vahepeal ajutine vaadatavuse buum. "Publik on seal, kus kodutiim järjest võidab tugeva konkurentsi vastu, Põlva oli ka eurosarjas südikas," lahkab käsipalliliidu peasekretär Pirje Orasson käsipalli vaadatavuse edu valemit.

HEAD AJAD: Eelmise kümnendi keskel tõid Põlva Serviti südikad esitused eurosarjas Mesikäpa halli rahvast täis. Foto: Joosep Martinson

Pirje lausel on tõepõhi all. Rapla korvpallimeeskonna fännikoordinaator ja videospetsialist Rain Oksaar on jälginud Rapla korvpallimeeskonna kulgemist kodusel korvpallimaastikul. Üritas "Rapla asja" ehk tugevat fännikultuuri käima saada viis aastat tagasi, aga peaaegu loobus, sest rahvas ei tahtnud kaasa tulla. Alles siis, kui Rapla meeste esindustiimi tase tõusis koduses meistriliigas nelja parima hulka, hakkas saal mühinal täituma.

Oksaar meenutab: "Iga kuu mõtlesin, et mida ma siis valesti teen. Et kuidas ma ei suuda leida üles neid tuumikfänne, kellega hakata ehitama traditsioone, laiemat võrgustikku ja nii-öelda suminat mängude ümber. Ja siis, lihtsustatult öeldes ühel juhuslikul momendil, olid nad järsku olemas, tekkisid peaaegu iseenesest. Tegin ühe fänniürituse kolm aastat tagasi, kuhu saabus kokku punt inimesi, kes klappisid omavahel ja nende abiga oli juba oluliselt lihtsam meelitada tavavaatajat saali. Aga ma ei hakka salgama, et praegune täissaal on tingitud paljuski sellest, et mänedžer Jaak Karp ja peatreener Aivar Kuusmaa on tõstnud meeskonna taset ja investeerinud meelelahutusse pea igal aastal. Ilma medalile heitlemiseta oleks rahvast saalis vähem, pole kahtlustki. Kogukonnatunne viib ainult teatud tähiseni saali rahvaga täitmises."

Kusjuures ega Raplal praegugi saal täis pole: üle poole hooajast on tribüünidel ikkagi ligi paarsada vaba kohta. Aga visioon on paigas ja töö käib, et taset säilitada, ehkki publiku nõudmised ajaga kasvavad ja meelelahutusele peab mõtlema hoolsamalt, arvab Oksaar. "Eestlane ei taha eriti kuiva seletamist, et kuidas mäng käib, mida tähendab pick-and-roll liikumine, miks on koss tore mäng. Ta tahab pauku, draamat ja tunnet, et "näe, meie poisid panevad ära!"."

Publikunumbreid ei juleta koguda?

Eesti tippspordis on keeruline analüüsida, kas sporti vaadatakse vähem kui varem või mitte. Sporti kui jälgitakse rohkem kõiksugu ülekannete kaudu, mis eelmise kümnendi alguses olid vähelevinud. Aga kohapealne vaadatavus - kes teab?

Alaliidu tasandil teevad (keskmise) publiku kokku lugemise tänuväärset tööd suuremate kandepindadega aladest vaid Eesti Jalgpalli Liit ja vähemal määral ka Eesti Korvpalliliit (Eesti Võrkpalli Liit oskab anda teleülekannete numbreid, kohapealse vaadatavuse numbreid nad klubidelt ei kogu ega ürita ka ise kirja panna).

Nemadki on piike murdnud meediaga ja omakeskis, et vaielda, kui palju inimesi tegelikult kohaliku meistriliiga mänge vaatamas käib. Kaks aastat tagasi nõelas Eesti Päevalehe ja Delfi ühendtoimetuse ajakirjanik Märt Roosna jalgpallipublikut arvamuslooga "Piinlik lugu Lillekülas ehk Eesti jalgpalli fännid, kas olete suhkrust tehtud?", mille peale Aivar Pohlak külastas korvpallimänge ja leidis, et korvpalliliit valetab ametlike protokollide vaadatavusstatistikaga, märkides vaatajate arvu paberil suuremaks kui see reaalsuses on. Praegu avaldab korvpalliliit vaadatavusnumbreid mõni aeg pärast mängu toimumist, aga Ekspressi valduses olnud tabel näitas, et siiani on mitmes mängus vastuolu "ametlikus" vaadatavusnumbris ja kontrollitud vaadatavusnumbris.

EDULUGU: Eesti jalgpallikoondise mängud võivad uhkeldada suurima publikuarvuga. Foto: Hendrik Osula

Aga vähemalt üritatakse jälgida publiku huvi aastate lõikes, hea seegi. Enamik alaliite või klubisid ei vaevu. Põhjuseid on palju - ei ole prioriteet/ei viitsita või ei osata ega suudeta lugeda rahvast kokku, kui tegu on suurema üritusega, kus publik sahmib ringi pidevalt, näiteks Tartu Maratoni või Kõrvemaa triatloni raja ääres. "Võib olla ka see faktor, et ei taheta endale või sponsoritele tunnistada, et inimeste huvi on madal," pakub Mihkel Uiboleht välja veel ühe põhjuse.

Hunt arvab, et tegelikult on kogu Eesti tippspordi vaadatavus taandatav põhiliselt "Hurraa!"-emotsioonile ehk suureks reklaamitud kangelastele. "Me oleme seda tüüpi turul ja seda tüüpi rahvas, et meile lähevad korda ennekõike suured edulood, mitte niivõrd kohalikud imelood. Eestis on ju lihtne tegijaks saada - ole vaid mees või naine ja tee ära - , aga kui välismaal hakatakse hambaid näitama, siis haibib meedia vähegi ägeda tiimi või indiviidi kõrgustesse ja tavavaataja hakkab ka mõtlema, et "oh, seda peaks vaatama". Mäletan, kuidas Baruto artiklid kogusid oma hiilgeajal eestlase jaoks tundmatu sumovõitlusega mitu tuhat kommentaari ja küllap ka mitukümmend tuhat vaatamist iga turniiriga."

Pallimängudel on oma probleemid - siin on roll ka aktiivsel reklaamil, rivaliteetidel ja hooaja laiali hajutatuses aasta peale. "Mitmed liigamängud on ju tööpäeva õhtuti, mil inimene tahab puhata kodus, mitte saalis või staadionil vaadata täiskasvanud mehi higistamas. Aga kõiki mänge ei saa reede või nädalavahetuse peale sihtida praeguse mängukalendri tingimustes," möönab Oksaar.