Popp sport kahel rattal

Jalgratturite liidu tegevjuht Urmas Karlson on veendunud, et selle suvega saab rattasõidust Eestis kõige enam harrastatav spordiala.

Päikeselisel laupäeval saab Pirita tee ja Tallinna lahe vahele jääval promenaadil kohe selgeks, et jalgrattasõit on popp. Kümned, võib olla isegi sajad inimesed vuhisevad kahel rattal mööda.
Maastikurattad, maanteesõidurattad, trikirattad ning tavalised “meestekad” ja “naistekad”. Ratastel on välja tulnud perekond - isa, ema ja laps - igaühel sõiduriist istumise all.
Kaks sportlikku venelast nõjatuvad ratastele ning vestlevad piigadega. Üks vanur loksub mööda ammuunustatud veneaegse “kokukaga”. Isa veab pakiraamil pisipoega ning üks neiu veeretab elegantselt vanamoodsa disainiga “naistekat” lihtsalt käekõrval…
Eesti jalgratturite liidu peasekretär Urmas Karlson on veendunud, et rattaspordist saab juba sel aastal populaarseim ala Eestis. “Aastas ostetaks umbes 60-65 000 uut ratast,” toob ta välja kõneka fakti ning lisab: “Võistlustel, rattamaratonidel ja -matkadel oli mullu kokku umbes 19 000 osalejat. ”See on tema sõnul arvestatav kandepind, mille järgi ala populaarsust võib hinnata. Kindel on see, et tänavu kasvab aktiivsete rattahuviliste arv veelgi.
Esiteks on jalgrattasõit Eestis väga pikkade traditsioonidega – 116 aastat. Meil on läbi aegade olnud piisavalt säravaid tippe – näiteks Ants Väravas, Avo Pikkuus ja Jaan Kirsipuu. Igal aastal kasvatavad siinsed treenerid vähemalt 1-2 perspektiivikat juuniorit.
Teisalt on inimesed üha rohkem hakanud hoolitsema oma kehalise vormi eest. Tegeldakse varasemast enam tervisespordiga. Jalgrattasõit  on Karlsoni hinnangul selleks mugavaim viis. “Kui oled pisut ülekaaluline, on raske kohe sörkjooksuga asja parandama asuda – põlved ei pruugi koormusele vastu pidada ja hakkavad valutama. Jalgrattaga on lihtne, istud sadulasse ja sõidad. Üks tund rattasõitu päevas on tervisesportlasele täiesti piisav koormus.”

Mölakad autojuhid
Russalka ja TOP-i vahelisel promenaadil on mõnus. “Jah, siin ja Meriväljale ning Kakumäele viivatel teedel on ohutu. Mujal mitte. Kesklinnas on sisuliselt võimatu sõita,” tunnistab noorhärra, kes oma ratta umbes kaks nädalat tagasi välja ajas ja paaril korral nädalas vähemalt 50 kilomeetrise ringi teeb.
“Kesklinnas on põhimõtteliselt võimatu normaalselt rattaga sõita,” ütleb ta.
Pärast Prantsusmaal raskesse avariisse sattumist Eestisse taastuma tulnud profirattur Jaan Kirsipuu märgib siinsete autojuhtide jalgratturitesse suhtumisest rääkides, et Eestis pole liikluskultuuri ollagi. “Autojuhid on äärmiselt häbematud,” ütles Eesti edukaim rattur hiljutises intervjuus SL Õhtulehele. Paljud juhid ei viitsi tema sõnul ratturit nähes trajektoori muuta ka siis, kui teist autot vastu tulemas pole.
Fotograaf Vallo räägib, et hiljuti rammiti teetammist alla tema sõber. BMW juht, kes selle sigadusega hakkama sai, näitas kraavisõidetud ratturile läbi katuseluugi ühemõtteliselt ülbet žesti ja kadus.
Ilusate kevadilmade saabudes on vähe päevi, mil politseikroonika ei teata järjekordsest ratturiga juhtunud õnnetusest.
Noormees, kes kahel korral nädalas sõitu teeb, ütleb, et sõidab ohutuse pärast omad kilomeetrid üldjuhul Meriväljale või Kakumäele viival teel. Seal on rahulik liiklus ning maha joonistatud korralik jalgratturi jaoks eraldatud teeriba.
Urmas Karlson möönab, et selliseid spetsiaalselt ratturitele ettenähtud teid on Tallinnas vähe. Kes vähegi tõsisemalt tahab treenida, peab paratamatult tavalistel tänavatel ja suurtel maanteedel sõitma. Aga seal on autojuhtide ja jalgratturite konflikt paratamatu.
Panna autojuhti jalgratturisse viisakamalt suhtuma on pikem protsess. “Lahendus oleks siin vaid see, kui autojuht vahel ise rattaga sõitu teeb ja autodest tulenevat ohtu tunnetab,” usub Karlson.

Ligi 70 võistlust
Kahel korral nädalas rattasadulas pikemaid otsi sõitev noormees ütleb, et käib aeg-ajalt ka võistlemas. Rohkem vahelduse pärast, mitte kõrget kohta püüdmas.
Karlsoni sõnul toimub tänavusel rattahooajal Eestis umbes 67-68 võistlust maastiku- ja maanteesõidu rataste klassis.
Peaaegu kõik need võistlused on avatud ka harrastajatele. “Varem korraldati meil millegipärast võistlusi vaid tippudele. See oli nõukogude ajast pärinev komme ja mõttelaad. Nüüd on võistluste korraldajad üha rohkem mõistnud, et pole mõtet piiranguid seada. "Üldjuhul, välja arvatud mõned tippvõistlused, lubatakse starti kõik soovijad,” ütleb Karlson.