“Põrgu Wärk”, välk ja pauk
Tuntud rahvakirjaniku lauset kopeerides võiks öelda, et kui Ekspress teisipäeva lõuna paiku Viinistusse jõuab, on Eduard Wiiralti teemalise näidendi “Põrgu Wärk” lavastuse hommikune proov läbi. Lavastaja Hendrik Toompere juunior annab Päevalehele intervjuud. Kunstnik Ervin Õunapuu vaatab mõtlikult merele. Näidendi autor Kivastik ehk Kiva, nagu teda kutsutakse, on aga just seljankasupi ning õlle ette võtnud. Miljonär Manitski rajatud kunstimuuseumist kõlab fooniks poistekoori hääleharjutus(Hirvo Surva poisid, nagu selgub, aga see ei puutu tegelikult asjasse). Ilus on suviti Viinistus! Või nagu venelased tavatsevad öelda – eh, krasivo letom na derevnje!
“Põrgu Wärk” esietendub laupäeval. Tõenäoliselt saab sellest hea tükk. Samasugune menuk nagu mullu Viinistus välja toodud “Külmetava kunstniku portree”. Või tegelikult nagu kõik Kivastiku sulest tulnud draamatükid, mis meie teatrite lavadele on jõudnud. Tundub, et rahvas armastab Kivastikku.
Kirjamees ennast publikumagnetiks ei pea. “Minu nimega ei müü midagi maha,” ütleb ta. Rahvas tuleb tema hinnangul vaatama kuulsate kunstnike lugu, tuleb vaatama lavastust, näitlejaid…
“Möödunud aastal oli nii, et pärast etendust tuldi küsima – no kus see Kivirähk siis ise on,” muigab Kivastik.
Aga ikkagi, “Peeter ja Tõnu” (originaalis “Peeter ja Eerik”) meeldis ju kõigile. Kivastik mäletab, et tegelikult oli nii, et seda lugu esialgu väga palju vaatamas ei käidudki. Vahest pärast kahekümnendat etendust hakkas lavastus tööle ja rahvas tuli. “Ei teagi, miks täpselt just siis.”
"Õnne, Leena" läks väga menukalt. Mängiti ühtaegu Ugalas ja Vanemuises. Publik käis ning kriitikud olid rahul. “Teener” oli kuramuse hea. “Savonarola tuleriit” Draamateatris näis kriitikuile üldiselt meeldivat, aga autori sõnul see tükk publikule eriti ei meeldi. “Ei tea, miks. Võibolla tundub, et me naerame kuidagi nende kuradi ristiusklike üle. Tegelikult see pole nii,” mõmiseb Kivastik. “Kes ikka vähegi on kiriku ajalugu vaadanud, no see saab aru – see oli ikka… need mehed olid ikka kuradi sead. Uskumatu. Neid pole võimalik solvata.”
Olgu öeldud, et “Savonarola tuleriit” on lugu Paavst Aleksander IV ehk Rodrigo Borgia ja paduusumehe Girolamo Savonarola vahekorrast 15. sajandi lõpul Firenzes. “Ma arvan, et tegelikult on meil ikkagi kaks tõeliselt menukat autorit – seesama Kivirähk ja Tätte,” ütleb Kivastik. “Enda menust ei arva ma midagi.”
Mingil hetkel jätab Kivastik seljanka ja õlle pooleli ning viib vasakule ära. Kätte ilmub piip.
Alates keskkooli lõpuklassidest kuni mullu oktoobrini oli Kivastik pehmelt öeldes tõsine suitsumees. “No ikka kaks-kolm pakki päevas tegin julgelt. Kohe, kui ärkasin, panin voodis suitsu ette. Siis teise, kolmanda, neljanda… Vahel läks pool pakki, enne kui voodist välja sain.”
Aga mullu hakkas Kivastikul tervis jupsima. Kui Tartus Toomemäest üles ronis, pidi pärast mõnda aega seisma ja hingeldama. “Arst ütles: “No jäta suitsetamine maha,”” matkib Kivastik arsti intonatsiooni. Nüüd popsib Kivastik piipu ja, nagu ütleb, “odavaid Itaalia sigareid”. “Tegelikult on ikka maru mõnus tunne, kuidas puhas õhk kopsudest läbi käib. Lähed Toomemäest üles ja ei pane nagu tähelegi.”
Aga miks kirjamees, kes seni väikeste inimeste sebimises elamise ilu ja mõtet otsis, nüüd äkki kunstiheeroste hingeelus sobrab?
“Raha pärast,” ütleb Kivastik. “Mõtlesime poolteist aastat tagasi Eelmaa Sassiga ja produtsent Märdiga, et kuidas endale suveks tööd teha. Vaatasime, et Viinistus oleks sünge midagi teha. Juhtus nii, et saime ka Manitskiga kokkuleppele. Kui juba Viinistu ja see kunstigalerii, siis tundus, et no las siis olla teemaks kunst.”
Sellest hetkest hakkas sündima lugu Konrad Mägist. “Muidugi, ega me ei teinud seda eesmärgiga müüa. Mõtlesime ikka, et endal võiks olla huvitav. Et oleks selline hariv ja isamaaline värk ikka,” ütleb Kivastik. “Aus värk ikka."
Tema hinnangul oli tüki menu rohkem kobina värk. Et just sel ajal räägiti Konrad Mägist palju ja kusagil müüdi tema pilt miljoni eest. Rahvast asi huvitas. Idee teha tänavu näidend Wiiraltist tuli peaaegu kohe pärast “Külmetava kunstniku portreed”.
“Eks nad ole ju sarnased – sellised väga üksikud, mornid, kurjad ja tunnustamata mehed, kes enda meelest midagi ei saavutanud,” märgib Kivastik.
Juhuslikult sattus olema nii, et kui Mägi suri, läks Wiiralt Pariisi. Tuli tema aeg.
Kui uskuda tuttavaid tartlasi, on Kivastik justkui proleintelligendi tüüp. Markantne juurikas. Jõrm mees, nagu kolleeg Madis Jürgen tavatseb sedasorti meeste kohta öelda.
Kui Kivastik paneb tina, siis laia kaarega. Kui ütleb, siis otse ja ilustamata. Kui talle mõne kriitiku arvamus ei meeldi, siis ütleb seda kriitikule suu sisse. Näiteks umbes nii: mida sa, m…, asjast üldse tead!
“Ei no kui kritiseeritakse nii, et ma aru saan, siis pole ju midagi. Aga mingi irin…”
Pikalt viha ei pea. Vihastab, ütleb ja unustab. “Ma ei viitsi kolm aastat järjest vihastada.”
Nagu selgub, on Kivastik kirjatööd tehes metoodiline nagu vanameister Mati Unt. Muidugi, laua taha ei istu ta kell neli-viis nagu vanem kolleeg. Tema alustab kell 11 ja paneb siis järjest kella kolmeni. Mingit hea vaimu tulekut ei oota. Ei mingeid harjutusi ega erilist sisseelamist. Lihtsalt istub ja kirjutab. “Minu vaim tuleb kell 11 ja lahkub kell kolm. Kauem pole mõtet. Väsin ära. Ja väsinud peaga tuleb mingi mõttetu mula,” kirjeldab ta.
Veel enne, kui Kivastik kirjutama hakkab, teeb ta koeraga jalutuskäigu Tartu linna vahel. Teeb tõsise tiiru. Tund aega umbes. “See on üks kindel värk, mida ma üritan mitte kunagi vahele jätta.”
Koer on mustavalgekirju pisike krants. Aga et peni on toodud Valgast, ütleb kirjamees, et koer on Valga tõugu. Nimeks Marcello, lühidalt Marcu.
Teine tõsine laeng tuleb ratsutamisest. Üsna regulaarselt, nii paar-kolm korda nädalas, käib Kiva Luunja kandis oma musta kaheksa-aastase ristandiga, kel nimeks Paloma, sõitu tegemas.
Kirjatöö eel vajab Kivastik päris pikka aega valmistumiseks, mõtlemiseks. Aga kui õige nõks kuidas teha välja on mõeldud, siis läheb Kivastikul kirjutamine juba libedalt. “Wiiraltiga oli mingi pool aastat mõtlemist, valmistumist ja siis kaks kuud kirjutamist,” räägib ta. “Eks ma vahel ikka vaevlen, kahtlen, tõmban midagi maha, teen ümber… aga ega see lõputu vaevlemisega asja eriti paremaks ei tee.”
Teada-tuntud kunstnikest kirjutamine on omamoodi risk. Ikka on neid, kes teavad rohkem, või arvavad teadvat. Ikka leidub põhjust faktide osas nokkida. “Eks ma muidugi kartsin pisut,” tunnistab Kivastik, “aga samas, mis seal ikka pabistada.”
Konrad Mägi kohta küsis ta nii paljudelt kui võimalik. Rääkis kõigi nende Tartu kunstimuuseumi inimestega, kes midagi Mägist teda võisid. Et miljööd ja meeleolu paremini tajuda, pildistas Kivastik kõik Tartu Kunstimuuseumis leiduvad pildid üles ja riputas kodus oma töökoha ümber.
Wiiraltiga oli keerukam. Seda tunnistab kirjanik isegi. Kõik on tema pilte näinud, kõik justkui tunnevad Wiiraltit. “Eks mul endalgi võttis käe esialgu värisema. Aga samas pole ju mingit mõtet põnnata. Lõppude-lõpuks saame ikkagi teha mingit kujutlust. Et kuidas asi võis olla, mitte rohkem.”
Kõike Wiiralti loodut Kivastik koduseintele üles riputada ei saa, sest materjali on liiga palju. Aga albumid töötas läbi. Ning rääkis Eesti tuntuima Wiiralti uurija Mai Leviniga ja Mark Soosaarega, kes tegi kunagi kunstnikust filmi “Maised ihad”.
“Ilma nendega rääkimata poleks ma midagi julgenud ette võtta.”
Kui kõik hästi läheb, siis tulevaks suveks teeb Kivastik loo Elmar Kitsest. “Ma mõtlesin, et kolmas lugu võiks olla vähe lõbusam. Kahest mornist mehest on tehtud. Ja eks see (morn) hakkab pikapeale külge.”
Kitsest tuleks mõnus nõukaaja retrotükk. Siis kui see lavaküpseks saab, võiks kirjaniku arvates teha Viinistus ühe tõsise kolme kunstniku looga päeva või öö. “Järjest üheksa tundi teatrit, see oleks maru kihvt.”
Tulevikust üldisemalt rääkides märgib Kivastik, et talle meeldib üle kõige jutte kirjutada. “Jutte on endal mõnus kirjutada, aga ega neid keegi lugeda ei viitsi,” nendib ta kohe.
Ja filmi tahaks Kivastik teha. Lühifilme on tema novellidest tehtud, nüüd tahaks pikka filmi. Midagi umbes sellist nagu oli etendus “Peeter ja Tõnu”. “Tegelikult on need kunstnike lood tehtud ka selliselt, et üpris kerge vaevaga saaks neist ka filmi,” ütleb Kivastik lõpetuseks. Lahkub. Surva koor laulab kunstimuuseumis Tormist.
Kivastiku looming
* Teatrilavadel on mängitud seitset Kivastiku näidendit
* Novellidest on tehtud viis lühifilmi
* On ilmunud viis raamatut tema juttude ja näidenditega
* Pluss paar kogumikku, kus Kivastiku lood on ilmunud koos teiste autoritega
