Üks nägu, kaks tegu 

Õieti ehitati 307 baasil koguni kaks universaali. 307 Break (see sõna märgibki Prantsusmaal universaali) on nii-öelda tavaline universaal. Seevastu 307 SW (Station Wagon?) püüab olla pigem mahtuniversaal. Pildi pealt on äärmiselt raske aru saada, kumb on kumb. Vabas looduses tõenäoliselt kah, kuigi ma pole neid autosid kõrvu seismas näinud. Ent üks detail lubab SW koha ära tunda – see on suur (1,33 m2) katuseaken. Justnimelt aken, ja mitte luuk, sest lahti ta ei käi.

Autos sees istudes valdas mind esialgu imelik, kuidagi õhuline tunne. Peaaegu nagu kasvuhoones. Aga vähemalt juhikohal läheb see üsna kiiresti üle. Muidugi on katuseaken kõvasti toonitud ja ka õhukonditsioneer põhivarustuses, muidu oleks üliohtralt klaasitud (kokku 5 ruutmeetrit) masina suvel päikesepaistelise ilmaga äärmiselt inimvaenulik koht. Tõsi, elektriliselt liigutatav aknakate on olemas ja kui see suletud, tundub 307 SW nagu iga teinegi sõiduk.

Tegelikult on SWl ja Breakil veel erinevusi, mis esimesel pilgul välja ei paista. SWl kui mahtuniversaalil on tagaosas olemas kohad kolmanda isetmerea kinnitamiseks, mis teeb tast tõelise seitsmeistmelise mahtuniversaali. Kõik kolm teise rea istet on ükshaaval edasi-tagasi liigutatavad või kokkupandavad. Sõitjate seisukohalt mõnus, aga kui istmeid tõepoolest pakiruumi maksimaalse mahu saavutamiseks tuleb kokku klappida, siis on see üsna tüütu.

Ka viimistlus ja varustus on tal pisut parem, väliseks märgiks on näiteks alumiiniumikarva ukselingid ja katusereeling. Ei saa salata – kahvaturohelisele proovisõiduautole sobisid need ideaalselt.

Nagu elutoas 

Eriti meeldis mulle aga SW kabiin. Midagi väga rabavat seal ei leidu, aga üsna lihtsate vahenditega on saavutatud mõnus, lausa koduse elutoa õhkkond. Proovisõiduautokabiini polster polnud nimelt tavapäraselt mitmes erinevas toonis hall, vaid julgelt rohelisega garneeritud. Õigemini on roheline põhitoon ja siin-seal vilksatavad ka mõned hallid detailid. Ning istmeid kattev plüüžilaadne tekstiil mõjub tõeliselt soliidsena. No tõesõna, täpselt nagu korralik pehme mööbli komplekt elutoas. Tootja oleks võinud siiski pisut veel pingutada ja autosse ka rohelised turvavööd installeerida. Pealegi, märksa odavamates PSA autodes on seda võtet kasutatud.

Paraku jäid silma – ja eriti kõrva – ka mõned asjad, mis üleüldise soliidsuse ja lõpetatusega sugugi kokku ei klapi. Ukse sulgemisel tekkiv heli ei ole iseenesest mingi näitaja, kuid Peugeot’ ukse vahelt kostev plärtsatus eriti usalduväärselt ei mõju. Raadio sound kõlab nagu odav plastmassist korea neegrikohver. Pakiruumi kate annab oma olemasolust valju plärinaga teada juba mõõdukatel ebatasasustel. Vihmaandur reguleerib “kojameeste” kiirust peaaegu täiuslikult, kuid automaatikale jääb täielikult arusaamatuks, millal vihm algab.

Poleksi nagu prantslane 

Seevastu sõiduomaduste poolest tuleb Peugeot’d ainult kiita. Viimasest sõidust 307ga oli möödunud juba üle aasta ja mul ei olnud meeles, mismoodi ta teel käitub. Millegipärast ootasin  prantslastele tavapärast pehmet ja veidi vedelat olekut. Kuid juba esimesed sadakond meetrit roolis tuletasid mulle meelde, et isegi sakslased hindavad 307 juhitavust ja teelpüsivust väga heaks. Mis tähendab, et auto on parajalt jäik ja teeb täpselt seda, mida juht rooli pööramisega soovib. Eks omajagu aitasid kaasa ka proovisõiduauto suuremad rattad (17 tolli tavalise 15 asemel). Teisalt polnud ka kehvematel teedel põhjust kurta liigse raputamise üle.

Kaheliitrine mootor on tavatarbijale muidugi luksuskaup, aga 136 hobujõudu panevad isegi suure ja raske (üle 1400 kilo) sõiduki vilkalt liikuma. Roolis olles ei tekkinud mul kordagi tunnet, et juhin mahtuniversaali, kõik oli nii mõnusalt sõiduautopärane.