Prantsuse mäss
Eelmise nädala teisipäeval toimus Ameerika Ühendriikide kongressis kuulamine teemal “Transatlantiliste suhete tulevik”. Kapitooliumil istuvate seadusandjate ees esinesid neli nimekat eurooplast, kellel paluti vastata küsimusele, kui suur lõhe on USA ja (vana) Euroopa vahel tegelikult ning mis võiks olla suhete pingestumise põhjuseks.
Sakslase sõnavõtt oli ootuspäraselt ettevaatlik ning ridadevahelise sõnumiga (sakslased on selles osas sarnased eestlastega), ent prantslaste nimel rääkinud Justin Vaisse kasutas, ootuspäraselt siingi, väga otsest kõnet.
Vaisse selgitas kongressmenidele Prantsusmaa Iraagi-poliitika tagamaad, nimetas põhjused, miks oli Jacques Chirac sõja vastu (vähimagi kahjurõõmuta, ehkki prantslaste sõjaeelne hinnang on nüüdseks tõestust leidnud), ning ütles lõpuks välja, mis nimelt (vana)eurooplasi Washingtoni juhtimisstiili juures enam närvi ajab. “Washington otsustab ning Euroopa liitlastelt oodatakse kohandumist sellega, mõnikord isegi saamata vajalikku informatsiooni ning pidamata diskussiooni… Parimaks metafooriks uuele süsteemile oleks kuninga õukond, kus iga õukondlase tähendus ei tulene mitte tema võimekusest, vaid hoopis tema lähedusest kuninga isikule, mis omakorda põhineb tingimusteta lojaalsusel kuninga vastu”, iseloomustas Prantsuse politoloog uut rahvusvahelist läbikäimisstiili.
Chirac, c'est l'Europe
Arvestades, et Iraagi sõja vastu oli küsitluste järgi enamik eurooplasi, ükskõik kas nad olid “vanast”, “uuest”, tuuma - või ääre-Euroopast, ning seda hoolimata nende valitsuste seisukohast, siis Vaisse´ ehk isegi ei liialdanud, kui ta teatas ameerika kogresmenidele, et sõjavastase hoiaku võtnud Chirac “ei esindanud küll Euroopat, kuid kindlasti esindas ta eurooplasi, isegi enamikku ida-eurooplasi, keda ta oli jämedalt solvanud”. (Mäletatavasti ütles Chirac 17.veebruaril Iraagi küsimuses Washingtoni toetava hoiaku võtnud ida-eurooplastele “te ei kasutanud head võimalust pidada suu”; ehk võib nüüd tunnistada, et Chirac ei solvanud meid, ta solvas kõigest meie valitsusi).
Prantsusmaa ja Saksamaa välispoliitiliste sõnavõttude juures võib viimasel ajal täheldada kindlakskujunenud tööjaotust: kui Pariisi esindajad paiskavad auditooriumile kaela poliitiliste avalduste tulevärgi (kadestamisväärse osavuse ning kindlusega, mis tuleneb sisemisest veendumusest, et Julgeolekunõukogu alaline liige Prantsusmaa oli, on ja jääb globaalseks mänguriks), siis Berliini esindajate rolliks on lihtsalt prantslaste kõrval istuda ning mõista anda, et maailma kolmas majandusjõud – Saksamaa – annab vaikiva nõusoleku prantslaste hoogsatele avaldustele.
Vastuseks neile, kes kahtlevad sakslaste olulisuses, kandes nad maha nii sõjaliselt kui majanduslikult, olgu öeldud, et Saksa sõjatööstuse eskport USA-sse kasvab pidevalt, tõustes nüüd juba tasemele 500 miljonit eurot aastas, kusjuures sakslased ei tarni ookeani taha sapöörilabidaid ega rihmapandlaid, vaid kõrgtehnoloogilisi produkte, milleta ameeriklaste täppisrelvad ei funktsioneeriks.
Vaade sealt
Külma sõja lõpust on rahvusvahelises diskussioonile mõtete andjaiks olnud ookeanitagused vaimusuurused nagu Kissinger, Fukuyama, Huntington; uuemal ajal Robert Kagan, kelle essee “Of Paradise and Power. America and Europe in the New World Order”, andis möödunud aastal kõvasti arutamisainet Pariisist Tokyoni (praegu Brüsselis elav Kagan oli aastatel 1984-98 tegev Ühendriikide välisministeeriumis, loomulikult on ta mittetulundusühingus Council on Foreign Relations, mis on olnud Ühendriikide valitsuse think-tank alates Esimesest maailmasõjast).
Kagan väidab lühidalt järgmist: ameeriklaste ja eurooplaste maailmavaatelised erinevused on kaugenenud sedavõrd, et on aeg loobuda teesklemast, nagu oleks Ameerikal ja Euroopal midagi ühist; ameeriklased on justkui Marsilt ja eurooplased Veenuselt ning siit tulenevalt saab 21.sajandi töökorraldus olema selline, kus tahtejõuline ning sõjaliselt tugev Ameerika loob premodernses maailmas korda, sellal kui tahtejõuetu ning sõjaliselt nõrk Euroopa annab kõiges nõusoleku, vegeteerides ameeriklaste kaitse all oma postmodernses nišis.
Kagani essees avalduvate seksuaalsete konnotatsioonide üle on siinpool lompi irvitatud (ega Ameerika intellektuaalidki tunne end kuigi mugavalt laiadele massidele suunatud Euroopa-vastase kihutustöö keskel, kus Vana Maailma võrreldakse küll nõrga naise, küll impotentse EU-nuhhiga), ent ometigi - Euroopa kahtlustamine sõjalises võimetuses nii füüsiliselt kui ka, ja ehk isegi ennekõike, psühholoogiliset, näikse olevat objektiivne, ning seda valusam tõde.
Vaade siit
Vana Maailma vastus on kõlanud ennekõike riigimeeste suust – mitte ainult prantslased, vaid isegi Saksa kantsler Gerhard Schröder on hõiganud “me pole patsifistid!” (Schröder tegi seda viimati üleeelmisel nädalal intervjuus telekanalile Phoenix, kus ta ütles prantslasest intervjueerijale imepärase lause, teatades, et patsifist olla pole mingil juhul häbiasi, kuid samas peab ta kindlalt ütlema, et sakslased küll patsifistid ei ole).
Euroopa meheau teotavad avaldused on saanud väärika vastulöögi ka ühelt (Vana)Euroopa mõtlejalt. Muidugi prantslaselt. Eelmisel aastal ilmus Prantsuse raamatulettidele teos pealkirjaga “Aprés l´empire. Essai sur la décomposition du système américain” (Pärast impeeriumi. Katse lammutada Ameerika süsteemi), mille autoriks on ajaloolane ning demograaf Emmanuel Todd.
Tegemist on nekoroloogiga Ameerikale (raamatu saksakeelne variant kannabki pealkirja “Üliriik USA. Järelhüüe”).
Toddi põhiteesiks on Ameerika muutumine viimase kümne aasta jooksul riigiks, mis elab kogu ülejäänud maailma arvel. Mõte pole uus, mõte on isegi lausa marksistlik, ent erinevalt aegadest, kui kommunism oli veel kõbus maailmasüsteem ning Ameerika imperialismi külakurnajalikku iseloomu statistika ei kinnitanud, räägib nüüdse globaalkaubanduse vool teist keelt. Ühendriikide väliskaubandusdefitsiit oli 2000.aastal 450 miljardit dollarit, tänavu oodatakse juba poole triljonili suurust miinust. See tähendab, et ameeriklased tarbivad tunduvalt rohkem, kui toodavad. See on võimalik tänu sellele, et kogu ülejäänud maailma raha voolab USA-sse (sama fenomen on tuhat korda väiksemates mõõtudes täheldatav Eestiski, ka meie tarbime tänu välisraha sissevoolule rohkem, kui meie majanduslik seis võimaldaks).
Surmarelv euro
Ameeriklased on hakanud kaupade asemel tootma dollareid. Neli viiendikku maailmakaubanduse mahust arvestatakse dollarites, naftat tootvate riikide organisatsiooni OPEC arveldab dollarites, riikide keskpankade valuutavarud on dollarites. Maailma riigid vajavad dollarit, ja et seda rohelist paberitükki hankida, annavad nad Ameerikale täiesti reaalseid materiaalseid väärtusi. & nbsp;
Toddi kinnitusel on Ameerika ainsateks konkurentsivõimelisteks ekspordiartikliteks relvad ning dollar. Kui OPEC loobuks dollarites arveldamisest, minnes üle näiteks eurole, oleks see Ühendriikidele katastroof. Ameerika ime lõhkeks nagu Enroni nimeline seebimull. Et seda ei juhtuks, olevat Washington asunud takistama kõikide vahenditega konkureeriva maailmavaluuta esilekerkimist.
14.aprillil 2002 pandi toime järjekordne rünnak Ühendriikide vastu. Kuid seekord polnud kallalekippujaiks islamifanaatikud. Oht Ameerikale lähtus Oviedo linnast Hispaanias, kuhu olid kogunenud Euroopa Liidu rahandus – ning majandusministrid. Nende ees esines OPEC-i turuanalüüsi osakonnajuht Javad Yarjani, kes arutles, milline võiks olla euro tulevane roll maailma rahanduses. Ettekandja jõudis järeldusele, et OPEC-i üleminek euroga arveldamisele oleks soovitav. Ühepoolselt naftatarnijate organisatsioon ei suudaks dollarit maha raputada, kuid Euroopa Liidu abiga võiks see õnnestuda, arvas Yarjani.
Lähis-Ida nafta põhiliseks ostjaks on Euroopa, aga mitte USA. Viimane saab suurema osa naftast Läänepoolkeralt, ehk Kanadast, Mehhikost ja Venetsueelast, sellal kui Pärsia lahe piirkond katab vaid 18 protsenti Ühendriikide naftavajadusest.
Todd väidab sellele faktile toetudes, et ameeriklaste sõjaliste ettevõtmiste kaugem siht Lähis-Idas on hoopiski Euroopa naftaekspordi kontrollimine. Täpsemalt – takistada Lähis-Ida riike minemast üle arveldamisele euroga (Iraak, muuseas, tegi selle sammu 2000.aastal, ning väidetavasti olevat ta seda teinud Prantsusmaa õhutusel).
Kes maksab, tellib muusika?
Ja veel üks huvitav väide Toddi raamatust – kui rääkida viimase aja sündmuste taustal Suurbritannia, Poola ja Türgi ustavusest Washingtonile, siis tuleb arvesse võtta, et kõik kolm nimetatud riiki on majanduslikult seotud eurotsooniga: kõigi kolme väliskaubavahetuses langeb eurotsooni riikidele kordi suurem osa kui Ühendriikidele (brittide kaubavahetus on Eurolandiga 3,5; türkidel 4,5; poolakatel 12 korda mahukam kui Ameerikaga). Majandussõja puhkedes satuvad London, Ankara ja Varssavi volens nolens Brüsseli leeri. Mistõttu olla Washington eluliselt huvitatud Euroopa edasise integratsiooni pidurdamisest.
Mida sellest kõigest arvata? Esialgu ei midagi. Oluline on teada aga järgmist: Todd õppis ülikoolis – Institut d´Etudes Politiques de Paris, kust on läbi käinud enamus Prantsusmaa eliidist, ja kuna ta on promoveerunud lisaks Cambridges, siis võib öelda, et ta esindab suurt osa Vana Maailma intellektuaalidest. Kahtlemata on ta populaarne - Toddi raamat on tänase seisuga juba üheksa kordustrükki näinud ning tõlgitud on seda ühteteistkümnesse keelde.
Natuke kummaline on seda öelda, aga ülikoolid nagu Princeton, Harvard, Yale, Stanford, Columbia, mis on Eesti välispoliitilist mõtlemist otseselt või kaudselt mõjutanud, ei evi tõemonopoli. Tunduv osa maailmast on õppinud teistsugustes koolides, kus on hoopis erinevad traditsioonid. Meil oleks vist ülim aeg nendega tutvust teha.
