Olen naljaga pooleks kusagil öelnud, et Eestis on ainult kaks tarbekunstiajaloolast, Inge Teder ja Helene Kuma. Tegelikult on see kibe tõde – Eestis võib arvestatavaid tarbekunstiajaloolasi vaevalt et ühe käe sõrmedel üles lugeda, ning konkurentsitult parimad neist on Teder ja Kuma. Mõlemad on oma eriala fanaatikud, kes tarbekunstiusku on suutnud pöörata ka mitmeid nooremaid kolleege. Vähemalt ajutiselt, kuid ikkagi. Kui Teder oli Eesti Kunstimuuseumi direktor, andis ta kujutavale kunstile spetsialiseerunud alluvatele sageli tarbekunstialaseid tööülesandeid, mida oli võimatu ignoreerida. Käsk oli käsk, ja direktorikäsk seaduseks. Ei saanud öelda, et ei oska, et see pole minu ala (mäletate, Michelangelo püüdis paavstidele väita, et maalikunst pole tema ala? ). Pidid ise ennast kokku võtma, tundmatud materjalid läbi töötama. Tulemus ei tohtinud häbi teha. Pärast kiitis nii moka otsast. Ja lubas Leningradi komandeeringusse.

Koos Tedre lahkumisega muuseumist 1991.aastal lõppes üks epohh EKMi ajaloos. Teder juhtis Kadrioru lossi veerand sajandit ja üldine arvamuse kohaselt tähendas Tederi pensionilesaatmine tema karjääri lõppu. Ees ootas minevik. Aga Teder pole mingi kodus istuva pensionäri prototüüp, minu meelest on tegemist sündinud juhiga, mõnevõrra diktaatorlike ambitsioonidega, kelle käed sügelevad töö järele ja kes hindab selget mõtet ning loogilist argumentatsiooni. Retooriline sõnavaht jätab ta külmaks ja muudab irooniliseks. “Need praegused kunstiteaduse tudengid ei oska ju konkreetset kunstitööd üldse analüüsida,” on Teder kriitiline tulevaste kolleegide suhtes, kellele ta EKAs tarbekunsti ajalugu loeb. “Õpetus on liiga ühekülgne ja peamiselt teooriale orienteeritud.”

1992 kutsuti Inge Teder EKAsse lugema tarbekunsti ajalugu, neist loengutest saigi alguse raamatu idee. Nagu Teder ise raamatu eessõnas tunnistab, oli nahakunsti ajalugu talle täielik terra incognita, välja arvatud eesti professionaalne nahakunst. Enne seda lükkas ta aga jõuliselt käima suuresti EKA õppejõudude koostatud-toimetatud “Kunstileksikoni” (2001) tarbekunsti märksõnastiku tegemise. Tollal Kunstiteaduse Instituudist töötanud Karin Pauluse sõnul oli pedantne Teder selles töös asendamatu, mina pean tarbekunsti märksõnastikku leksikoni parimaks osaks.

Nagu põlvkondlikele harjumustele ja töömetoodikale kohane, tegi Teder väljakirjutusi sedelitele ja grupeeris teemade järgi ümbrikutesse. “Neis hunnikuis ei orienteeru keegi peale minu”, põhjendab ta raamatu kirjutamise ajendit, “kahju, kui kogutud info kaotsi oleks läinud.” EKA nahadotsent Lennart Mänd aga lisab, et Tedre raamatut peavad läti kolleegid nii huvitavaks, et spekuleerivat selle tõlkimisest läti keelde. Teder rahmab selle jutu peale käega: “Siis tuleks tingimata kirjutada peatükk läti nahakunstist. Mina seda küll ei tee.”

Tedre raamat on praktiline üldkäsitlus, tihe kompilatsioon, mitte niivõrd originaaluurimus. Lihtsas keeles loogilise ülesehitusega stiiliajalooline ülevaade antiigist tänapäevani, eesti nahakunst kaasaarvatud (“väga üldine kokkuvõte,” kõlab autorile tüüpiliselt tagasihoidlik enesehinnang). Teder detailidesse ei lasku ja lakoonilise stiiliga meenutab ta oma õpetajat professor Voldemar Vaga. Viimasest Saksa-ajast pole küll ridagi. Nii et kui räägime, et vaatame “Vagast” järele, hakkame tulevikus rääkima “Tedrest” järelevaatamisest. Kui teost lugesin, mõtlesin, kes on ikkagi autor. Preili Vaga, leidsin lõpuks.

Muidu on Inge Teder üks krehvtine ja vitaalne tüüp. Elab kindlasti saja-aastaseks nagu Vaga, kelle esimese näituse ta viimase 85. sünnipäeva puhul Kadrioru lossis kureeris. Peamiselt nägin Tetre Kadrioru lossis kamina simsile toetudes suitsetamas või siis muuseumi teadusnõukogus kellegi käsikirja karmilt arvustamas. Kui pragas, siis korralikult poolel häälel tete-a-tete oma kabinetis, pärast komandeeris justkui moraalseks kompensatsiooniks Leningradi näituseid vaatama. Käskis baltisaksa kunstiga tegelda, ilma et minu arvamust oleks küsinud. Nüüd olen selle eest väga tänulik, et mind Liphartide juurde juhatas. Kui nädala eest oma raamatu kinkis, kirjutas pühenduseks read: “Vanale, ulakale kolleegile Harry Liivrannale parimate soovidega, Teie Inge Teder”. Tudengeile loengut pidades istub laua peal. Arvuti ostis koju alles kahe aasta eest, enne trükkis kõik tekstid trükimasinal. Internetti kodus pole. Mitu aastat on ta juhatanud korteriühistut (“Veesüsteem on nüüd selge,” ütleb ta) majas, mis jääb USA saatkonna vastu. Mõnikord esineb tal sentimentaalseid hetki, näiteks soovis ta kord EKA kolleegidelt sünnipäevakingiks suuri värvipliiatseid, sest “mul polnud neid lapsepõlves.”

Kuidas vanadus ennast meelde tuletab? “Hambapesemine võtab kolm korda rohkem aega kui vanasti”, vastab Inge Teder. “Tegin Helene Kumale tema niplispitsi-näituse saateteksti kolm päeva, vanasti kirjutasin selle pooleteise tunniga.” 

Aga ometi – noor autor! Endiselt paljutõotav.    

   

              ;