Kuidas Hindrek õppis Siberis häda tegema
"Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma.
Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.
Sead olid kohemaid platsis, ajasid end vastu planku tagumistele jalgadele, avasid justkui krokodillid oma hambulised lõuad ega lasknud ühtki kübet mööda pudeneda. Tundsin iga kord õudset hirmu, justkui olnuks tegu tõeliste kiskjatega."

Kuidas Siberi poisid Lennartit fašistiks pidasid
"Võimatu on aru saada, kust oli pärit nende juudivaenulikkus, kuid enamasti igaüks, kes rääkis mõnda võõrkeelt, oli nende jaoks kohe juut või fašist ning tihti asetati nende kahe vahele isegi võrdusmärk.
Ka meie Lennartiga sattusime poiste viha alla. Ühel päeval läksime läbi küla metsapunkti, et vaadata, kas õnnestub midagi hamba alla saada.
Järsku kargas kamp noorukeid meile kallale, meid löödi pikali ja Lennartile tõmmati nöör ümber. Mina karjusin nii kuidas jõudsin, minuga taheti samuti teha, kuid mõnel hakkas hale, kuna olin väike. Lennartit lohistati rõkkavate vaimustushüüete saatel ratsahobuse järel tükk maad mööda teed.
Kogu see lugu kestis võib-olla mõned minutid, kuid seda, mida ma läbi elasin, rääkimata Lennartist endast, ei ole ma suuteline ka täiskasvanuna kirjeldama. Ma ei mäleta, millega ja kuidas see lugu lõppes, kuid meil õnnestus ellu jääda ja oma teekonda jätkata.
Omavahel kokku leppimata ei rääkinud me sellest vahejuhtumist mitte kellelegi, isegi emale mitte."

Kuidas kaartidega ennustamine aitas ellu jääda
"Et ellu jääda, hakkasid eestlased mööda külasid ja maju käima, vahetades oma asju, enamasti mõnd käterätti või lina, toidu vastu. Kuna meil vahetuskaupa polnud, tuli midagi muud välja mõelda.
Kas idee tuli Lennartilt, seda ma ei tea, kuid tema joonistas korralikud mängukaardid. Ma ei kujuta ette, kust ta sai valget pappi ja värvipliiatseid, kuid kaardid olid justkui ehtsad.
Ja siis see algas - kaartidega ennustamine, mis kindlustas esimese talve üleelamise. Hiljem kuulsin, et mitmed teisedki eestlased olid niimoodi teinud. Eranditult kõik mõistsid taolise tegevuse moraalitust ja seda teemat ei puudutatud hilisemates vestlustes, ka meie peres mitte.
Igal pool oli neid, kes olid saanud mõne pereliikme surmateate või kes omadest midagi ei teadnud. Inimesed vajasid lohutust ja lootust, seepärast kujunes ennustamine justkui ühiskondlikuks tellimuseks.
Mäletan, et kui kord läksime emaga läbi ühe küla, siis avanesid mõlemal pool teed aknad ja inimesed kutsusid: "Tule minu juurde ennustama!" Juhuse tahtel läksid mõned ennustused ka täppi, mis suurendas ema kuulsust ja nõudlust tema teenuse järele."

Kuidas Merid Jaranskis elasid
"Vahepeal oli talv täies jõus pärale jõudnud. Emal oli õnnestunud oma laulatussõrmus leiva vastu vahetada, sellele järgnes ka kuldkett ning mõned päevad saime söönuks. Saime üle jõe linna sissesõidul toakese suurusega umbes 2x2 meetrit. Meie aadress oli Monastõrskaja 36.
Jube oli, toas ei olnud ahju ega mingit muud küttekollet. Polnud elektrit, ei olnud ka lampi ega küünalt. Ainsaks soojaallikaks olid meie endi kehad. Aknast ei paistnud valgust, sest klaasid olid paksult jääs.
Toas oli puuvoodi, mille põhjaks olid lauad, kuid umbes kolmandiku osas need puudusid. Magasime riietes ja võtsime peale kõik, mis meil oli, surusime kehad üksteise vastu ja püüdsime magada.
Mitu korda öö jooksul leidsin ennast põrandal, kuhu olin voodilaudade vahelt pudenenud. Kempsu majal ei olnud, tuli käia jäätunud trepil, ja kuna põied olid külmast haiged, siis tuli kõigil see teekond öö jooksul mitu korda ette võtta."

Kuidas väike Hindrek üksi jäi
"Lennart jäi raskesti haigeks. Kraadiklaasi meil ei olnud, kuid mis sellest ka kasu oleks olnud. Tal oli kõrge palavik. Tuli arst, kes ta kohe reele talutas ja haiglasse viis. Diagnoos: tüüfus.
Jäime emaga kahekesi. Mõne päeva pärast jäi ka ema kõrgesse palavikku. Kuidagi inimeste abiga sain arsti kutsuda, diagnoos oli täpselt sama. Seekord laaditi reele ka kõik meie tekid ja riided ning ka mind võeti kaasa.
Ema palus haiglas härdalt, et mind jäetaks haiglasse, sest üksinda oleksin võinud hukkuda. Emal oli väga kõrge palavik, ligi 42 kraadi, ta sonis juba.
Minu kraadimine tulemusi ei andnud, ilma palavikuta oled terve ja ongi kõik. Riided ja tekid aeti täiahjust läbi, mõned asjad isegi kõrvetati ära, ei mäleta, kas minuga ka midagi ette võeti või mitte, kuid mind pandi koos asjadega uuesti reele ja toimetati meie jäisesse kambrisse tagasi.
Pugesin tekkide vahele ja sinna ma jäin, ning ma ei tea, kui kaua ma seal võisin olla, kas paar päeva või mitmeid päevi. Ema töö juurest (Alice Meri töötas
Jaranskis pedagoogilise instituudi sööklas kartulikoorijana - EE) tuldi teda otsima ja leiti mind. Olin haletsusväärses olukorras."

Kuidas professorid Hindreku elu päästsid
"Mind viidi ema töökohta, kas mind enne pesti ja siis toideti või käis see vastupidises järjekorras, ei tea. Kuid mind viidi professorite sööklasse, nn professorskaja'sse. Söökla juhataja pidas ülevoolavaid selgituskõnesid minu elu päästmiseks.
Sel päeval loobusid enamasti hallipäised soliidse väljanägemisega professorid üksteise järel oma lõunatoidust minu kasuks. Nad heitsid minule üksnes kaastundliku pilgu, andsid ettekandjale oma sinist värvi talongi ning lahkusid sõnatult sööklast.
Kui ma olin hävitanud juba kuus või seitse portsu, mis koosnes kahest õhukesest praetud hobuselihavorsti viilust ning neljast või viiest väikesest praekartulitükikesest, pani üks professoritest selle heategevuse seisma, hoiatades, et see võib kurvalt lõppeda. Tal oli kahtlemata õigus.
Söökla juhataja, tädi Natalja, võttis mu enda juurde, pesi mind ja hoolitses minu eest. Ta elas otse instituudi kõrval, jõe kaldal, kenas ühekorruselises majas, kus tal oli ühiskorteris keskmise suurusega tuba, milles elasid veel tema ema, väike paariaastane tütar ja nüüdsest peale ka mina. Magasin temaga ühes voodi ja tundsin ennast igati hästi. Niimoodi läks mul õnneks ellu jääda. Nende inimeste ees olengi jäänud igavesti võlglaseks."

Kuidas Lennart emaga tüüfust põdes
"Aeg-ajalt käisin haiglas ema ja venda vaatamas. Nad olid nakkushaiglas ning mind ei lastud kunagi sisse, nägin neid ainult läbi akna. Isegi rääkida ei saanud, seletasime rohkem käte abil.
Kõige hirmsam oli esimest korda näha ema, kui ta juba suutis voodist tõusta. See ei olnud minu ema, see ei olnud isegi inimese moodi olend: mulle vaatas otsa luu ja nahk, liikumatud silmad, kaugele ette ulatuvad hambad, juusteta pea, halli värvi nahk...
See oli kohutav. Ma võisin aimata, et see nägu, mis ei olnud näo moodi, püüdis mulle naeratada. Lennartit ma sellisena ei mäleta, kuid küllap temagi Buchenwaldi lastega sarnanes. Nad olid mõlemad teise ilma minemas."

Kuidas vendadest Meridest said põlluharijad
"Ühel ilusal kevadisel päeval sai Lennart haiglast tulema. Selleks ajaks olime saanud elamise ühte ilusasse kaupmeheelamusse Lenini tänaval majas nr. 62, kus neljas toas elas kolm perekonda. Meie olime neljandad.
Naabrite nõuannete järgi tegime Lennartiga endile peenrad ja saime neilt kurgi-, kõrvitsa-, porgandi- ja muid seemneid. Panime ka mõned vaod kartulit maha.
Vähe sellest, et me kumbki polnud kunagi põllu- või aiatööd teinud, me polnud isegi näinud, kuidas aedvili kasvab. Maa oli hämmastavalt viljakas, kõik kasvas ilma väetamata.
Ema oli haiglas olnud seitse kuud ja seisis vaevalt jalul. Lennart meisterdas talle kepi, millele toetudes ta suutis veidi liikuda. Pidi ilmselt olema juba juulikuu, sest peenardelt sai juba rohelist sibulat, värsket kurki ja porgandit. Ema sõi neid suure isuga ja ta paranemine edenes silmnähtavalt.
Kuidagi püsis meil elu sees ja meeleolu muutus järjest paremaks. Saime endalegi osta "musta taldriku" ehk reproduktori, siis veel mingi lambisarnase asja, ning õnnestus ka elektripirn muretseda. Olusid arvestades olid need suured edusammud."

Kuidas Šveitsi kell ema Alice'i vanglast päästis
"Mõne kuu pärast kerkisid taas ähvardavad pilved meie peade kohale. Täitevkomitee kaubandusosakond tegi emale selgeks, et tema aruanded ei klapi, leiba on võrreldes talongidega tunduvalt rohkem väljastatud. Küsimus ei olnud mitte mõnes, vaid mitmekümnes kilos.
Lennart rehkendas ja arvutas mitut moodi ning me jõudsime järeldusele, et nii suur vahe võis tekkida üksnes sellest, et pagaritöökojas manipuleeriti kaaludega. Meie ei osanud neid kontrollida ja olime üpris nõrgad ka näitude ümberarvestamises.
Asi läks väga tõsiseks, oleks võidud algatada kriminaalasi ja sellisel juhul oleks kohus mõistnud ema vähemalt kümneks aastaks sunnitöölaagrisse.
Kuid järjekordselt oli õnne: kõige väärtuslikum ese, mis meil veel oli säilinud - meeste Šveitsi päritolu käekell - läks üle uuele omanikule ning emal õnnestus ametnike usaldus tagasi võita.
Mul oli endal võimalus jälgida, kuidas neid asju korda aeti. Kaks tähtsate nägudega täitevkomitee naisterahvast keerasid talongidega paberilehed rulli, sidusid nööriga kinni, viskasid rullid üksteise järel põlevasse ahju ning seejärel kirjutasid mingile paberile allkirjad."

Kuidas Lennart pioneeriräti peldikusse viskas
"1944. aastal astusin pioneeriks ja see tundus mulle suure sündmusena. Ega ma ei saanud aru, mida see õieti tähendas, kuid kuna kõik lapsed olid pioneerid, siis pidin ka mina olema.
Pioneeridele korraldati mõnikord kokkutulekuid ning siis anti osavõtjatele talongid, mille eest sai suppi ja tüki leiba. Meie naabrid Veera ja Sveta kinkisid mulle oma pioneerirätiku, mis küll veidike narmendas, ja rätiku kinnitusklambri.
Olin õnnelik ja uhke, sest sõja ajal oli võimatu selliseid asju kuskilt osta. Ma ei mäleta, mitu päeva ma rätikut kanda jõudsin, kui see oli jäljetult kadunud ning otsingud ei andnud tulemusi.
Suure uurimise peale tunnistas Lennart üles, et viskas selle peldikust alla. Tegin kõva lärmi ja nutsin, ei julgenud mitu päeva kooligi minna."

Kuidas Hindrekust sai ärimees
"1944. aasta septembris vallutati Tallinn. Tärkas lootus koju tagasi pöörduda. See oli sõnadega kirjeldamatu sündmus, kui saime vanaemalt esimese postkaardi. See oli uue ajajärgu algus meie Venemaa elus, sest oli loodud side kodumaaga.
Vanaema saatis meile igal nädalal panderolliga ajalehti, mis andis mulle uue äriidee: hakkasin turul suitsumeestele vanu ajalehti müüma.
Õhtulehe eest sain kolmeka, suuremate lehtede eest neli rubla. Olin solvunud, et Pravda ja Izvestija müüjad said viis-kuus rubla lehe eest.
Põhjus oli lihtne: vene lehed olid karedast paberist ja kleepusid süljega suurepäraselt plotskiteks, mida ei saanud aga sugugi öelda tolleaegsete Eesti ajalehtede kohta, mida ilmselt veel vanadest varudest läikega klantspaberile trükiti. Kuna seda kaupa oli aga vähe, õitses mu äri päris kenasti."

Kuidas ema Alice NKVD värbajaid trotsis
"Igapäevast suhteliselt rahulikku elu vapustas, kui ema sai kutse ilmuda kohalikku NKVDsse. Olime kõik hirmust justkui elektriga laetud. Ema läks, kuid naasis varsti. Talle anti edasi oblasti NKVD korraldus sõita otsekohe samal päeval oblastikeskusesse Kirovisse.
Ema oli ära kaks või kolm päeva. Mängisin poistega tänaval, kui nägin teda kodu poole tulemas. Ta jutustas meile, kuidas üks Kirovi julgeolekuülemaid teda tundide viisi üle kuulas ja nõudis kõigi endiste tuttavate nimesid, ähvardas perekonna lahutamisega ning sundis julgeolekuga koostööd tegema.
Ma ei olnud ema kunagi sellises seisundis näinud, isegi mitte küüditamise tundidel. Ta nuttis ja värises kogu kehast. Nüüdsest alates oli ta saanud endale ka agendinime - Ivanova.
Ema ei täitnud vähimalgi määral julgeolekumeeste poolt pandud lootusi. Ta rääkis peaaegu kõigile tuttavatele nii Venemaal kui Eestis oma värbamisest ja on ime, et ta pääses kättemaksust. Olen ta julguse üle uhke, kuna ta jäi elu lõpuni ausaks inimeseks."

Kuidas Merid lõpuks Siberist tulema said
"Ühel novembripäeval teatati emale, et me saame Eestisse tagasi. See lõi mind sedavõrd segi, et üksikasju enam ei mäletagi. Ema pidi tööl asjad üle andma ja lõpparve saama.
Kõige vähem võttis aega pakkimine, sest asju ju peaaegu ei olnudki. Kahju oli maha jätta minu truud valgekirjut kassi Jürit, kes sai aru ainult eesti keelest. Ta saatis mind tänavale minnes, tuli mulle koju tulles alati vastu ja õhtul heitsime koos magama.
Hiljem kirjutasid naabrid, et meie Jüri istub päevade viisi aiaposti otsas ja ootab, ta ei lase kedagi enda ligi ning käitub kui metskass. Selline on loomade truudus. Tagantjärele oli ja on veel praegugi kahju, et me teda korvis Eestisse kaasa ei võtnud."

Hindrek-Peeter Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" (560 lk) ilmusid hiljuti kirjastuse Ilmamaa väljaandel. Areenis arvustab sama raamatut kirjandusteadlane Rein Ruutsoo.