Presidendi venna pihtimus: vene poisid lohistasid noort Lennartit ratsahobuse järel
Kuidas
professorid Hindreku elu päästsid
“Mind viidi ema töökohta, kas mind enne pesti ja
siis toideti või käis see vastupidises järjekorras, ei tea.
Kuid mind viidi professorite sööklasse, nn professorskaja’sse.
Söökla juhataja pidas ülevoolavaid selgituskõnesid minu
elu päästmiseks.
Sel päeval loobusid enamasti
hallipäised soliidse väljanägemisega professorid üksteise
järel oma lõunatoidust minu kasuks. Nad heitsid minule üksnes
kaastundliku pilgu, andsid ettekandjale oma sinist värvi talongi ning
lahkusid sõnatult sööklast.
Kui ma olin
hävitanud juba kuus või seitse portsu, mis koosnes kahest
õhukesest praetud hobuselihavorsti viilust ning neljast või
viiest väikesest praekartulitükikesest, pani üks professoritest
selle heategevuse seisma, hoiatades, et see võib kurvalt lõppeda.
Tal oli kahtlemata õigus.
Söökla juhataja,
tädi Natalja, võttis mu enda juurde, pesi mind ja hoolitses minu
eest. Ta elas otse instituudi kõrval, jõe kaldal, kenas
ühekorruselises majas, kus tal oli ühiskorteris keskmise suurusega
tuba, milles elasid veel tema ema, väike paariaastane tütar ja
nüüdsest peale ka mina. Magasin temaga ühes voodi ja tundsin
ennast igati hästi. Niimoodi läks mul õnneks ellu
jääda. Nende inimeste ees olengi jäänud igavesti
võlglaseks.”
Kuidas Lennart emaga
tüüfust põdes
“Aeg-ajalt käisin
haiglas ema ja venda vaatamas. Nad olid nakkushaiglas ning mind ei lastud
kunagi sisse, nägin neid ainult läbi akna. Isegi rääkida ei
saanud, seletasime rohkem käte abil.
Kõige hirmsam oli
esimest korda näha ema, kui ta juba suutis voodist tõusta. See ei
olnud minu ema, see ei olnud isegi inimese moodi olend: mulle vaatas otsa luu
ja nahk, liikumatud silmad, kaugele ette ulatuvad hambad, juusteta pea, halli
värvi nahk...
See oli kohutav. Ma võisin aimata, et see
nägu, mis ei olnud näo moodi, püüdis mulle naeratada.
Lennartit ma sellisena ei mäleta, kuid küllap temagi Buchenwaldi
lastega sarnanes. Nad olid mõlemad teise ilma minemas.”
Kuidas vendadest Meridest said põlluharijad
“Ühel ilusal kevadisel päeval sai Lennart haiglast tulema.
Selleks ajaks olime saanud elamise ühte ilusasse kaupmeheelamusse Lenini
tänaval majas nr. 62, kus neljas toas elas kolm perekonda. Meie olime
neljandad.
Naabrite nõuannete järgi tegime Lennartiga
endile peenrad ja saime neilt kurgi-, kõrvitsa-, porgandi- ja muid
seemneid. Panime ka mõned vaod kartulit maha.
Vähe
sellest, et me kumbki polnud kunagi põllu- või aiatööd
teinud, me polnud isegi näinud, kuidas aedvili kasvab. Maa oli
hämmastavalt viljakas, kõik kasvas ilma väetamata.
Ema oli haiglas olnud seitse kuud ja seisis vaevalt jalul. Lennart meisterdas
talle kepi, millele toetudes ta suutis veidi liikuda. Pidi ilmselt olema juba
juulikuu, sest peenardelt sai juba rohelist sibulat, värsket kurki ja
porgandit. Ema sõi neid suure isuga ja ta paranemine edenes
silmnähtavalt.
Kuidagi püsis meil elu sees ja meeleolu
muutus järjest paremaks. Saime endalegi osta “musta taldriku”
ehk reproduktori, siis veel mingi lambisarnase asja, ning õnnestus ka
elektripirn muretseda. Olusid arvestades olid need suured
edusammud.”
Kuidas Šveitsi kell ema
Alice’i vanglast päästis
“Mõne
kuu pärast kerkisid taas ähvardavad pilved meie peade kohale.
Täitevkomitee kau
bandusosakond tegi emale selgeks, et tema aruanded ei klapi, leiba on
võrreldes talongidega tunduvalt rohkem väljastatud. Küsimus ei
olnud mitte mõnes, vaid mitmekümnes kilos.
Lennart
rehkendas ja arvutas mitut moodi ning me jõudsime järeldusele, et
nii suur vahe võis tekkida üksnes sellest, et
pagaritöökojas manipuleeriti kaaludega. Meie ei osanud neid
kontrollida ja olime üpris nõrgad ka näitude
ümberarvestamises.
Asi läks väga tõsiseks,
oleks võidud algatada kriminaalasi ja sellisel juhul oleks kohus
mõistnud ema vähemalt kümneks aastaks
sunnitöölaagrisse.
Kuid järjekordselt oli
õnne: kõige väärtuslikum ese, mis meil veel oli
säilinud – meeste Šveitsi päritolu käekell –
läks üle uuele omanikule ning emal õnnestus ametnike usaldus
tagasi võita.
Mul oli endal võimalus jälgida,
kuidas neid asju korda aeti. Kaks tähtsate nägudega
täitevkomitee naisterahvast keerasid talongidega paberilehed rulli,
sidusid nööriga kinni, viskasid rullid üksteise järel
põlevasse ahju ning seejärel kirjutasid mingile paberile
allkirjad.”
Kuidas Lennart pioneeriräti
peldikusse viskas
“1944. aastal astusin pioneeriks ja
see tundus mulle suure sündmusena. Ega ma ei saanud aru, mida see
õieti tähendas, kuid kuna kõik lapsed olid pioneerid, siis
pidin ka mina olema.
Pioneeridele korraldati mõnikord
kokkutulekuid ning siis anti osavõtjatele talongid, mille eest sai suppi
ja tüki leiba. Meie naabrid Veera ja Sveta kinkisid mulle oma
pioneerirätiku, mis küll veidike narmendas, ja rätiku
kinnitusklambri.
Olin õnnelik ja uhke, sest sõja ajal
oli võimatu selliseid asju kuskilt osta. Ma ei mäleta, mitu
päeva ma rätikut kanda jõudsin, kui see oli jäljetult
kadunud ning otsingud ei andnud tulemusi.
Suure uurimise peale
tunnistas Lennart üles, et viskas selle peldikust alla. Tegin kõva
lärmi ja nutsin, ei julgenud mitu päeva kooligi minna.”
Kuidas Hindrekust sai ärimees
“1944. aasta septembris vallutati Tallinn. Tärkas lootus koju
tagasi pöörduda. See oli sõnadega kirjeldamatu sündmus,
kui saime vanaemalt esimese postkaardi. See oli uue ajajärgu algus meie
Venemaa elus, sest oli loodud side kodumaaga.
Vanaema saatis meile
igal nädalal panderolliga ajalehti, mis andis mulle uue äriidee:
hakkasin turul suitsumeestele vanu ajalehti müüma.
Õhtulehe eest sain kolmeka, suuremate lehtede eest neli rubla.
Olin solvunud, et Pravda ja Izvestija müüjad said viis-kuus rubla
lehe eest.
Põhjus oli lihtne: vene lehed olid karedast
paberist ja kleepusid süljega suurepäraselt plotskiteks, mida ei
saanud aga sugugi öelda tolleaegsete Eesti ajalehtede kohta, mida ilmselt
veel vanadest varudest läikega klantspaberile trükiti. Kuna seda
kaupa oli aga vähe, õitses mu äri päris kenasti.”
Kuidas ema Alice NKVD värbajaid trotsis
“Igapäevast suhteliselt rahulikku elu vapustas, kui ema sai
kutse ilmuda kohalikku NKVDsse. Olime kõik hirmust justkui elektriga
laetud. Ema läks, kuid naasis varsti. Talle anti edasi oblasti NKVD
korraldus sõita otsekohe samal päeval oblastikeskusesse Kirovisse.
Ema oli ära kaks või kolm päeva. Mängisin
poistega tänaval, kui nägin teda kodu poole tulemas. Ta jutustas
meile, kuidas üks Kirovi julgeolekuülemaid teda tundide viisi
üle kuulas ja nõu
dis kõigi endiste tuttavate nimesid, ähvardas perekonna
lahutamisega ning sundis julgeolekuga koostööd tegema.
Ma
ei olnud ema kunagi sellises seisundis näinud, isegi mitte
küüditamise tundidel. Ta nuttis ja värises kogu kehast.
Nüüdsest alates oli ta saanud endale ka agendinime – Ivanova.
Ema ei täitnud vähimalgi määral
julgeolekumeeste poolt pandud lootusi. Ta rääkis peaaegu
kõigile tuttavatele nii Venemaal kui Eestis oma värbamisest ja on
ime, et ta pääses kättemaksust. Olen ta julguse üle uhke,
kuna ta jäi elu lõpuni ausaks inimeseks.”
Kuidas Merid lõpuks Siberist tulema said
“Ühel novembripäeval teatati emale, et me saame Eestisse
tagasi. See lõi mind sedavõrd segi, et üksikasju enam ei
mäletagi. Ema pidi tööl asjad üle andma ja lõpparve
saama.
Kõige vähem võttis aega pakkimine, sest
asju ju peaaegu ei olnudki. Kahju oli maha jätta minu truud valgekirjut
kassi Jürit, kes sai aru ainult eesti keelest. Ta saatis mind
tänavale minnes, tuli mulle koju tulles alati vastu ja õhtul
heitsime koos magama.
Hiljem kirjutasid naabrid, et meie Jüri
istub päevade viisi aiaposti otsas ja ootab, ta ei lase kedagi enda ligi
ning käitub kui metskass. Selline on loomade truudus. Tagantjärele
oli ja on veel praegugi kahju, et me teda korvis Eestisse kaasa ei
võtnud.”
Hindrek-Peeter Meri mälestused
“Tagasivaateid veerevast vagunist” (560 lk) ilmusid
hiljuti kirjastuse Ilmamaa väljaandel. Areenis arvustab sama raamatut
kirjandusteadlane Rein Ruutsoo.