President päikesepoiss

Georgia erakorralised presidendivalimised võitis senine riigipea Mihheil Saakašvili, keda mõned nimetavad päikesepoisiks, teised - nende hulgas Eesti välisministeeriumi ametnikud - ütlevad tema kohta omamehelikult Miša.

“Kuule, kas teeksid mõned klõpsud meile kah,” küsis meie eelmise presidendi Arnold Rüütli pressiesindaja Eero Raun paar aastat tagasi kevadel riigipea Georgia-visiidi ajal. Välisministeeriumi fotomeest, kes tavaliselt sääraseid tähtsaid paraadpilte teeb, polnud Thbilisis kaasas. No mis seal siis ikka.

Georgia presidendipalee (millest pool on siiski parlamendihoone) hoovis paistis kevadine päike. Üles rivistatud ministrid ootasid. Samuti auvahtkond ja sõjaväeorkester. Varsti ilmusid objektiivi ette härrased presidendid. Hoogsa maamõõtja sammuga Saakašvili ja meie vanahärra.

Isand Mihheilil oli hele ülikond, mis talle hämmastavalt halvasti selga istus.

Georgias, kus, nagu mulle siis tundus, on iga mehe ja mehepoja identiteedi nurgakivi hästi selga istuv tume ülikond või vähemasti pintsak – ilmtingimata tume pintsak –, võiks seda tõlgendada kui jämedat etiketirikkumist.

Isegi üks keskealine džentelmen, keda varem vaksali lähedal turul nägin ja kes käitumise järgi võis olla kaubavedajate brigadir, kandis kuldse triibuga tumedat ülikonda. Ja nüüd, palun väga, presidendil säärane hele kott seljas. Ses halvasti istuvas heledas ülikonnas paistis mingi kood, millest võis hea tahtmise korral välja lugeda soovi silma paista, eristuda, võib-olla ka seniseid kivistunud tavasid muuta. Või siis seda, et mees ei pööra riietusele (s.t traditsioonidele) erilist tähelepanu.

Hoolimata sellest, et olen Saakašvilit umbes viis-kuus korda näost näkku näinud, ei saa kuidagi väita, et tunneksin teda.

Meie tähtpoliitik Mart Laar, kes teadupärast on Saakašvili nõunik, tunneb Georgia presidenti paremini. “Särav, vahetu, erakordselt võluv suhtleja,” ütleb ta. “Ega teda diplomaatilises ringkonnas asjata päikesepoisiks või suisa Amadeuseks ei kutsuta.”

Seda küll, aga päikesepoisi ellu on tulnud mornimad päevad. Rahvas, palju rahvast on ju tema vastu. Need päevad, kui peaaegu kogu riik presidenti fännas, on möödas. Novembris toimusid Thbilisis massilised meeleavaldused, mis tipnesid politseiüksuste jõulise sekkumise, riigis erakorralise olukorra väljakuulutamise, opositsioonilise telekanali väljalülitamise ning erakorraliste presidendivalimiste väljakuulutamisega.

Kõik see tõi Saakašvilile vaenlasi pigem juurde.

Me võime rääkida, kui otsime rahutuste põhjusi, Georgia rahva temperamendist, mis on Laari hinnangul midagi veel vingemat kui lihtsalt lõunamaine temperament.

Me võime rääkida rahvale omasest kärsitusest, mis, kui lubatud piimajõed ja pudrumäed kohe kohale ei saabunudki, vere keema ajas.

Piisab, kui teha kerge jalutuskäik Thbilisi kesklinnast pisut eemal ning rääkida inimestega, ja saab selgeks, et sotsiaalküsimused ei ole olnud suurel reformaatoril päris esimene prioriteet.

Eks ole palju ka neid, kes on oodanud, et president lahendab jõuga Georgiale oluliste Abhaasia ja Lõuna-Osseetia probleemid.

40 000 endist jõuasutuste töötajat on korruptsioonisüüdistusega lahti lastud. Samuti hulk inimesi muudest valitsusasutustest. Nemad ja nende ohtrad sugulased on solvunud.

“Varem oli ju nii, et kui keegi sai kõrge ametiposti, siis oli auasi tööle võtta ka hulk oma sugulasi. Nüüd öeldaks selle kohta – korruptsioon,” selgitab Laar.

Nii et mehel, kes on järjekindlalt välja juurinud vanu kombe id, on tekkinud pa lju isiklikke vaenlasi.

“Eks S aakašvilile, kellele ju meeldib olla rahva armastatud päikesepoiss, oli see paras šokk, kui nägi, kui palju on neid, kes teda isiklikult vihkavad,” märgib Laar.

Meenub, et hiilgava haridusega Saakašvili on oma varasema karjääri jooksul palju pühendunud inimõiguste teemale. Kuis sai juhtuda nii, et tema enda riigis politsei rahvarahutused jõuliselt maha tampis? Laari teada ei olnud see küll Saakašvili käsk. Tema kõhelnud viimase hetkeni, kas ikka kehtestada erakorraline olukord või mitte. Küll ei jätkunud külma verd mõnel tema alluval.

Igal juhul on nüüd erakorralised valimised ühel pool. Saakašvili sai vajalikud hääled, et jätkata. Aprillikuus, kui toimuvad parlamendivalimised, tekib viimaste sündmuste valguses ehk ka arvestatav opositsioon, mis ka parlamendis esindatud. Seni seda ju sisuliselt polnud.

Kaks aastat tagasi kevadel ühel pidulikul õhtusöögil, vahetult pärast seda, kui ­Saakašvili oli Rüütlile sünnipäeva puhul õlgadele pannud karakullnahast burka ning surunud kätte ehtsa kinžalli, tõstis ta klaasi punaveiniga ning teatas: “Mõned väidavad, et meie veinid on mürgised. Mina joon neid mõnuga!”

See oli Saakašvili vastus Venemaa boikotile Georgia veinide suhtes. Ettekäändeks toodi siis just nimelt asjaolu, et veinid justkui sisaldaksid kahjulikke aineid.

Hiljem Kiievis nägin ühes ärilehes särtsakat reklaami: “Naudi imelisi Georgia veine, mida venelased ei saa!”

Tegelikult on veiniteema, täpsemalt Vene turu kadumine Georgias oluline probleem. Kahheetiast, riigi põhilisest veinipiirkonnast, leiab ilmselt kõige rohkem neid, kes ütlevad: näed, varem elasime hästi, aga nüüd...

Muide Saakašvili tõsiseim konkurent presidendivalimistel oli Georgia veinikuningas ­Levan Gatšetšalidze.

Kui joote Old Thbilisi veine, mida meie kaubanduskettidest hõlpsalt leida, siis kujundlikult väljendudes toetate Georgia opositsiooni. Ka hea komme Borjomit juua annab sama tulemuse, sest teine oponent, multimiljonär Badri Patarkatsišvili on muuhulgas ka kuulsa mineraalveemargi omanik.

Nali naljaks.

Laar ütleb, et Saakašvilil pole kommet sarvest liitrite kaupa veini võtta. “Jumal tänatud, muidu ma ei kujuta ette, kuidas ma seal töötades vastu peaksin.”

Samas ei tähenda see, et president mõnusast seltskondlikust koosviibimisest ära ütleks. Ja klaasi veini lubab ta endale ikka ka.

Saakašvili oponendid on märkinud, et aiva demokraatlikust kursist rääkiv president kipub üha enam omandama autokraatliku isevalitseja kombeid. Laari silmis asi nii hull pole. Eks muidugi tuleb ette, et peatatakse liiklus kogu tänaval, kui president läbi sõidab. “Sedasorti lollusi tuleb ikka aeg-ajalt ette, aga ma pole märganud, et ta naudiks mingeid erilisi võimunäitamise vidinaid.”

Tõsi, kui midagi märkida, siis vahest seda, et Saakašvili tsementeerib oma võimu  purskkaevude rajamise abil. “Neid tehakse seal praegu tõesti igale poole,” on ka Laar tähele pannud.

Ja ega Georgias ei jõuakski pehmevõitu, ümar demokraat kusagile. Seal peab president olema natuke rohkem “isake”, kui meil on harjutud nägema.

Ja kui päikesepoiss kimab isiklikult lahendama Abhaasia piiril oma riigi politseinike konflikti Vene “rahuvalveüksustega”, nagu mullu sügisel juhtus, siis võib selles soovi korral näha populismi. Aga võib ka mitte. Võib-olla on tegu paljurä&au ml;gitud temperamendiga, mis kriitilisematel momentidel ohjes ei püsi. Mägede poeg jääb mägede pojaks.

Mullu kevadel Bathumis märkasin linna parima hotelli fuajees Laari, kes vedas kaasas spordikotti ja tennisereketit. Laar oli president Toomas Hendrik Ilvest riigivisiidil saatnud delegatsiooni liige. Päev oli tihe. Kõigil oli kiire. Ja palun, fuajees jalutab tennisereketiga Laar.

“Kellega mängisite?” küsisin.

“Presidendiga.”

“Kuidas läks?”

“No president ei ole eriti tugev vastane,” ütles Laar, nagu ta oleks vana John McEnroe, kel just tulnud maha pidada matš olematute mänguoskustega miljonäriga.

Nüüd küsin Laarilt üle. On siis Saakašvili tubli mängija?

Laar on viisakas mees ja ütleb, et ei tahaks oma lähedast tutvust sel viisil kuritarvitada, et reedab Georgia presidendi mänguoskused.

Saakašvili abikaasa, Hollandi päritolu Sandra Roelofsi tausta uurides märkan, et ka tema harrastab tennist. “Ma olen ka presidendi prouaga mänginud,” märgib Laar. “Ääretult meeldiv ja intelligentne inimene. Tõeline tasakaalustav jõud presidendile.”

Polügloti tasemel keeli valdav presidendiproua on Georgias populaarne. Peale emakeele suhtleb vabalt inglise, saksa, prantsuse vene ja loomulikult ka gruusia keeles. Osaleb aktiivselt Georgia sotsiaalsfääri parandamises. Kusjuures praegu omandab proua president Thbilisis meditsiiniõe kutset. Ta avas riigi esimese klassikaraadio, kus ta nädalalõputi ise saateid juhib.

Noored kohtusid 1993. aastal Strasbourg’is ühel inimõiguste teemalisel konverentsil.

Neil on kaks poega.

2007. aasta maikuus Bathumis, parima sealse hotelli terrassil, vestles Saakašvili Eesti ajakirjanikega, kes teda päev otsa kannatamatult oodanud, Georgia pürgimustest. Keegi meist küsis kuidagi kohatult: mida härra president arvab eestlastest?

Usun, et kõik olid valmis kuulma pikemat heietust Eesti ja Georgia rahva vankumatust sõprusest. Aga Saakašvili ütles pärast lühidat pausi, et talle meeldib, et Eestis ei lähe inimesed punase tulega üle tee isegi siis, kui lähenemas pole ühtki autot.

Vaevalt et Georgia president oma Eesti-visiidi ajal eskortautode vahel Tallinna mööda liigeldes jõudis sellist pisiasja märgata. Aga kujundiks sobib see ju küll.

Hotelli eest kostis sel hetkel signaalirohket automüra. Bathumi hullul liiklusel polnud kavas veel tuure maha võtta. Näis, mis tänavu kevadel Georgias üleüldse juhtuma hakkab. Laar soovitas presidendil eelkõige rahulikuks jääda.

Fakte Mihheil Saakašvilist

* Sündinud 1967. aastal 21. detsembril Thbilisis.
1984 lõpetas kuldmedaliga pealinna 51. keskkooli.
Lõpetas 1992. aastal Kiievi riikliku ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal.

* 1994. aastal sai õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist.

* 1995. aastal õigusteaduste doktori kraad Washingtoni üli­koolist.

* Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourg’ist.

*;Enne Georgia presidendiks saamist olnud riigi parlamendi liige ning;endise presidendi Eduard Ševardnadze valitsuse justiitsminister.

* Abielus hollandlanna Sandra Roelofsiga.

* Peres kaks poega Eduard ja Nikoloz.