Priimägi: Kas Mart Laar on armas mõmmibeebi, tugev isakaru või ohtlik mesipuurüüstaja?
NB! Mart Laari käsitlev analüüsi osa moodustab tekstist teise poole.
Isakaru-igatsus
Valgele rassile iseloomulikku kaisukarukultust kannab alalävine igatsus karvase, st tugeva intiimsõbra järele, kes pakuks kindlustunnet ja kaitset.
Turvalisuse vajadus on teise astme inimvajadus, mida inimene ise tunnetab niisama selgelt nagu nälga või külma. Ka laps tajub oma kaitsevajadust ning haakub selles ema kui lähima inimese külge. Kaisukaru on ema asetäitja, küll "mitte-ema", aga temaga on ema äraolekul samuti turvaline. Siit tuleneb kaisukaru "täiskasvanus", tema "autoriteet" lapsele. Siit tuleneb kaisukaru "mitte-emasus", "isadus"-isasus.
Turvalisuse vajadus on poistel ja tüdrukutel ühine, aga suuremaks kasvades ja mehe soorolli omaks võttes tuleb poistel kaisukaruga hüvasti jätta: neist endist peab kasvama "õrnemale soole" tuge ja turvatunnet pakkuja. Kaisukarult kaitset otsima jääda on poisist infantiilne. Suure poisi infantiilsel kaisukarusõltuvusel on selgelt homoseksuaalne alatoon.
Nimigi ütleb, et karvasus on karu kõige tunnuslikum omadus ("karu" < "karune" = "karvane"). Karvasus on aga mehe, mitte naise teisene sootunnus. Mehe loomalikku karvasust hinnatakse tema animaalsuse, tugevuse ja seksuaalse jõulisuse, isasuse märgina. Suur ja karvane isakaru, kes peitub igas kaisukarus, jääb inimest alaläviselt saatma läbi elu.
Kaisukaru, karunukk on lääne kultuuri levinuim mänguasi. Tulnukale võiks tunduda lausa hämmastav, kui massiline kaisukarukummardamine käib planeedil Maa valge elanikkonna hulgas: enamik vanemaid on lapsele soetanud teddy-bear'i. Profaanne (ilmalik) "karureligioon" vallutab üha uut kultuuriruumi. Eestis on näiteks "Kukeaabitsa" asemele tulnud "Karuaabits". Säärast kuke väljatõrjumist karu poolt toetab lastesaade "Mõmmi aabits", mida Eesti Televisioonis aina uutele põlvkondadele korratakse. Üha harvemaks jääva luteri kirikute tornikuke kõrvale on Tallinna Karu tänava Juudi Kooli katusele kerkinud karu-tuulelipp. Vanglas nimetatakse "kukkedeks" kinnipeetavaid, keda vanad olijad (vanad "vanglakarud") homoseksuaalselt tarvitavad. Karu võidab lääne kultuuris kuke.
Avalik fetishim
Karukultus - nagu loomakultused üldse - on totemistlikku päritolu. Tänapäeva ühiskonna täiskasvanud esindajate puhul avaldub rudimentaalne kaisukaru-loomakultus aga pigem fetishismina.
Fetishistliku kaisukaru-kompleksi aktuaalsust Eestis dokumenteeris 2000. aasta kevadtalvel karu kujundit kasutavate reklaamide ümber puhkenud arutelu, mille tulemusel Eesti Tarbijakaitseamet keelas nädalalehe Eesti Ekspress telereklaami, kus laps lõikab mängukaru kääridega lõhki. Põhjendus oli naeruväärne, õigupoolest olematu. Tarbijakaitseameti peadirektor Helle Aruniit kogeles avalikkusele vaid: "Kui Ekspress tahtis reklaamis viidata uurivale ajakirjandusele, siis võinuks nad mängukaru asemel kasutada ükskõik mida. Mingit mudelautot või lego." Miks?
Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk pidi jõuetult nentima: "Reklaamile heidetakse ette vägivaldsust." Kuid kelle kallal siis ikkagi too reklaam vägivalda ilmutas? Kui kaisukaru lõiganuks kääridega lõhki täiskasvanu, siis saanuks selles näha kaudset vägivalda lapse (mänguasja omaniku) kallal. Et seda aga toimetas laps, siis osutus haavatuks just täiskasvanute kaisukarukompleks: klipile pandi pahaks, et rumala peaga (reklaamiagentuuri "alatul ässitusel") ohverdab laps tugeva sõbra, kindla kaaslase, emotsionaalse elutoe.
"Kolme lapse ema" Kaja Pino kurtis, et "harjumuspärane armas Teddy" on "hukatud ning unustatud". Pangem tähele: kasutades sõnu "harjumuspärane" ning "unustatud", ei räägi Pino mitte lapsest, vaid iseendast. Just nimelt: kaisukaru pole mitte niivõrd laste kuivõrd lapsevanemate "püha sümbol", fetish, mida kultiveerib ilmalik kaisukarukultus.
Kaisukaru-imidzh
Nii paganlikus kui ka ilmalikus mütoloogias, nii folklooris kui ka kunstis ilmnev lääne inimese kaisukarukompleks tuleneb kaisukaru psühholoogilisest kahetisusest: väike ja suur, elutu ning elus, tugev ja hell, maskott ja hirmutis, süütu ja seksuaalne, kallistaja ning murdja, isa ning isane, sugulane ja vaenlane.
Imidzhikujunduseks kätkeb karukujund kolme võimalust: karu võib olla ühtaegu
- poiss ("mõmmibeebi"), kes vajab kaitset,
- mees ("mees kui karu"), kes ise kaitset ja turvalisust pakub, ning
- isane ("murdja"), kes võib koguni ohtlikuks muutuda.
Eesti poliitilises imagoloogias kõige silmatorkavam on Isamaaliidu esimehe Mart Laari karumütoloogia, mida näib tahtlikult kultiveeritavat. Karukursi teadlikkusest annavad märku propagandistlikud aktsioonid pärast Laari peaministriks saamist.
Ilmselt tõuget saades ühest märtsilõpu loomaaia-kirjutisest, kus räägiti "seni veel nimetust jääkarupojast", kelle kaheaastase õe nimi on Marta, korraldati poliitilised "karuristsed": "Tallinna Loomaaia noorim, detsembris sündinud jääkaru sai endale nimeks Mart ning ristiisaks uue peaministri Mart Laari."
Aktsioonidest veelgi selgemat keelt kõnelevad nende propagandistlikud kajastused. Just nagu sirguva riigijuhi tervisest raporteeriti rahvale: "Võrreldes vastsündinud loomaaialastega on detsembris ilmavalgust näinud jääkaru Mart juba paras müramiseas põngerjas."
Imidzhikujundusaktsiooni osana korraldati karuteema "aprillipealetung" valitsusmeelses ajakirjanduses:
- AP-BNS: Filmikaru on kätte saadud. SL 06.04.1999.
- Millal käisite viimati Tallinna loomaaias? PM 07.04.1999.
- BNS: Koer toitis karulapsi. SL 08.04.1999.
- Elo Odres: Karulastekodul tuleb esimene eksam. PM 13.04.1999.
- Karu tuleb. SL 28.04.1999.
- Siim Randla: Karu kollitab Valga piirivalvureid. SL 28.04.1999.
- "Sisuka" karu-uudise näidis "aprillipealetungi" ajast (fotoallkiri SL 12.04.1999): "Peterburi loomaaia emane jääkaru oma poegadega mängimas. Venemaa majanduskriisist hoolimata on Piiteri loomaaed jäänud linna üheks enimkülastatavaks vaatamisväärsuseks."
See karude meediapealetung kestis vahelduva eduga sügiseni. Muidugi ei jäänud säärane ootamatu ülevabariigiline karutants märkamata - viimaks hakkasid kostma hääled "tõeliseks meedialemmikuks saanud mõmmidest".
Mart Laari karuimidzh on vastuoluline ja problemaatiline just kaisukarukompleksi tõttu.
Inimesena esitleb ta end kuid infantiil-homoseksuaalset "mõmmibeebit", lapsemeelset pätut ning heatahtlikku otut. Sellisena serveerib teda ka valitsusmeelne ajakirjandus: "Just karuga sarnaneb väliselt pehme ja karvane Mart Laar juba esimesel pilgul... Lasteraamatutest tuttavad karupoeg Puhh ja Mõmmi-Beebi on ju päris lapsikud tegelased. Teisalt on mängukarud pehmed ja sõbralikud loomakesed."
Kummatigi ei ärata see nunnutav imidzh usaldust ning võeti avalikkuses vastu tõrjuvalt. Laari kui värske peaministri interneti-külalisteraamatust võis lugeda: "Kas te ei ole mõelnud vahetada praegust ametit näitleja ameti vastu? Teie ampluaaks on esinemine lastetükkides. Sobiksite hiilgavalt sellistesse osadesse nagu päkapikk, karu ja jänes. Peaministri amet aga ei ole Teile jõukohane. Mõelge sügavalt järele ja Te leiate endas jõudu teha vastav korrektiiv oma elus."
1999. aasta kohalike valimiste eel ilmunud anonüümne broshüür "Mäng on väikese inimese töö" Laari lapsus-tsitaatidega kandis sedasama sõnumit.
Vaadati ka otseselt tema mõmmibeebi-imidzhi kujunemise lugu. Nii kirjutas Eesti Ekspressi "sisepoliitiline kolumnist": "Kui Laar sai 1992. aastal peaministriks, üritas Isamaa talle uut nägu luua. Juuksur tegi Laarile uue soengu ja optik valis uued prillid. Sellest aga ei piisanud. Õnnetu mõmmiku imago jäi alles."
Oma look'i hakkas vastne peaminister ilmselt suhtekorraldusmeeskonna soovitusel julgesti eksponeerima, lastes endast palja kõhuga ja trussikute väel teha ajalehefotosid allkirjaga: "Ujuma: Pärast kanuusõitu tõmbas Mart Laar särgi seljast ja sumas Jägala jõkke." Lausa pretsedenditu enesenäitamisena mõjus fotodega illustreeritud artikkel ministrite suvesuplusest. Asi läks mingil määral vist üle piiri, kuigi avalikkuses oli juba kostnud hoiatavalt solvav küsimus: "Kas Laari ema tõesti tahtis oma pojaks jubedat karvanässi ja kekatsit?"
Poliitikuna, peaministrina seevastu jätab Laar mulje halastamatust murdjakarust, laastajast, kes esimesel valitsusajal hävitas Eesti põllumajanduse, teisel aga parseldas maha Eesti elektrijaamad ja raudtee, korraldab poliitilisi suhteid "Vene karudest" viinamagnaatidega (inimesena jagab ise viina) ja teeb rahvale muid karuteeneid.
See, mis Mart Laari imidzhist hoopis puudub, on tegelikult ainus karuimidzh, mida poliitik tohiks endale soovida: keskmine positsioon "mõmmiotu" ja "mesipuurüüstaja" vahel - kaitsva täismehe, "vabariigi turvakaru" imidzh.
Eesti julgeolekust Laar ju räägib, jutustab Euroopa Liidust ja NATOst - kuid hoopis kellegi teisena, mitte selle karuna, kellena teda tunneb rahvas.
Isegi valitsusmeelne ajakirjandus tunnistab Euroopa komisjoni raportiga seoses, et "valitsus, mis oskab "müüa" oma saavutusi rahvusvaheliselt, ei oska turustada sama kaupa oma kodanikele." Miks siis ei oska? - Sest seda ei toeta ei "mõmmi" ega "laastaja" imidzh. Usutavasti saab just imidzh Laari poliitilisele järelmainele saatuslikuks: julgeolekupoliitilisi teeneid, kui neid ongi, ei mäletata.
Täitmata "vabariigi turvakaru" imidzhinishshi on üritanud rünnata Laari propagandistlikud militaarsed demonstratsioonid, esinemine reservlipnikust kodumaakaitsjana ning Erna-mehena. Kuid saatuslikult taanduvad needki eeskätt "mõmmibeebi" kujundile.
Teisalt ei ole Laar avalikkuse silmis sõjanduse alal mitte ainult otu, vaid ka mesipuurüüstaja, kellele tuletatakse meelde Iisraeli relvatehingut, kui ta uuesti peaministriks saanult kohe jälle sõjavarustust tahab ostma hakata.
Mart Laari isiklikule karuimidzhile vastandub teise mõjuka isamaaliitlase Jüri Mõisa kukelikkus: tema märkab terasel pilgul, kus iva maas vedeleb, ja nokib selle kiiresti üles, valitseb alluvaid nagu kanakarja (ka Tallinna volikogu on talle "lollide kari") jne. Imidzhite erinevust vaadates võiks küsida, kas Isamaaliit kujuneb tandriks, kus - vastupidiselt mujal elus toimuvale - kukk võidab karu? Kas kukeimidzhil on poliitikas shanssi?
