Priit Perens: Kas Vana-Kreeka reformid aitaksid majandust?
Aastad 2008 ja 2009 raputasid eelkõige finantsmaailma. Finantskriis põhjustas triljonitesse dollaritesse ulatuvaid kahjusid, kuid lahenes salapärasel viisil ilma maailmamajanduse põhialuseid muutmata. Ülevõlgnevusest tekitatud kriis lahendati uute võlgade toel. Võlaga püüti hoida majandusi käigus ja rekapitaliseerida panku.
Veel tollest kriisist õieti väljumata, keskendus turgude tähelepanu mõnede arenenud riikide liiga suurele võlakoormusele. Algul Kreeka ja siis teised.
Protsess kulmineerus USA riigireitingu alandamisega ühe kraadi võrra.
Viimastel nädalatel oleme näinud aktsia- ja tooraineturgude järsku langust.
Praeguse võlakriisi teeb irooniliseks asjaolu, et suur osa nn arenenud maailma võlga on finantseeritud areneva maailma kaubandusülejäägiga.
Ajakiri The Economist arvutas augusti alguse numbris, et 2017. aasta paiku jõuab kätte hetk, kui arenevate riikide osa maailma majanduse kogutoodangust ületab arenenud riikide oma – kuna üks pidevalt kerkib, teisel ei ole aga enam, kuhu kasvada.
Sama ajakiri väidab, et täna moodustavad areneva maailma finantsreservid ligikaudu 80 protsenti kogu maailma reservidest, samal ajal läheb areneva maailma arvele ainult ligikaudu 35 protsenti kogu maailma tarbimiskulutustest. Suurem hulk inimesi, kes tegelevad kauba tootmisega, kalduvad elama ühel kontinendil, selle kauba (jõukad?) tarbijad aga teisel.
Oleme jõudnud olukorda, kus mitmed arenenud riigid suudavad oma tarbimist samal tasemel hoida ainult täiendava laenu arvelt.
Kui vaadata nende riikide potentsiaalset SKT kasvu, siis ei ole võimalik seda võlga nähtavas tulevikus tagasi maksta.
Välja arvatud loomulikult raha juurde trükkides.
Selline olukord on võimalik seetõttu, et arenevad riigid usaldavad arenenud riikide raha stabiilsust rohkem ja hoiavad oma reserve nende valuutas. Ehk siis arenenud riikide võlakirjades või pankades.
Selle tulemusena on arenenud riikidel kulutamiseks ning pankadel laenamiseks raha rohkem, kui neil nende majanduse tulemust või vajadust arvestades olema peaks.
Arvan, et sellest nõiaringist ei vabaneta enne, kui rahvusvaheline finantssüsteem on kohanenud uue olukorraga maailmamajanduses. Juba mõnda aega on selge, et maailm vajab uut reservvaluutat, kuid praegu tundub, et ka see ei pruugi enam piisav olla.
Üha terendab väljavaade, et arenenud maailm vajab taas kord Soloni reforme. Ka antiikses Ateenas tekkis olukord, kus kreeklased olid üle jõu elanud, ja Ateena vaba elanikkond oli selle tagajärjel dramaatiliselt vähenenud. Nimelt olid vabad ateenlased võlgade katteks orjaks müüdud.
Solon vabastas ateenlased orjusest ja vanadest võlgadest. Edaspidi ei tohtinud enam keegi ateenlasi võlgade katteks orjastada.
Tänapäeval lõppeks üldise võlaamnestia korral laenamine kui äri aga täiesti. Seda ei saa lubada, sest finantsvõimendus on olnud majanduskasvu üks tõukejõude.
Eesti majandusel läheb samal ajal hästi. Majanduse kasv jätkub, see põhineb endiselt laialdasel ekspordil, mis ei sõltu ühest-kahest majandusharust. Sõltuvus välislaenudest väheneb ja tarbija usaldus on jälle hakanud poodi jõudma.
Äsja sai see ka tunnustatud reitinguagentuur S&P poolt. Hetkel on Eesti S&P riskireiting kõigest kaks astet USAst allpool. Veel kümne aasta eest poleks seda ilmselt keegi julgenud pakkuda.
Kuid maailmamajanduse aluste muutus toob endaga kaasa ennustamatuid tagajärgi, mis mõjutavad ka meid.
Kas peaksime hakkama nüüd oma raha hoiustama jüaanides, ootama Lõuna-Euroopa pankrotti ja USA massilist rahatrükkimist, et oma võlgadest vabaneda, ning arenenud maailma majanduskriisi, mis on hullem kui Suur Depressioon?
Ei, mitte seda ei taha ma öelda.
Tahan öelda, et majanduse geograafiline jõujoonte nihkumine on loonud maailmas rahandusliku tasakaalutuse, mille tulemusena näeme edaspidi üha suuremaid toorainehindade ja väärtpaberibörside kõikumisi. Meile tähendab see, et on aeg planeerida oma käitumist eri riskistsenaariumide korral ja olla nendeks valmis. Muutused on alati ka võimalus ja seni on Eesti oma võimalusi hästi kasutanud.
Autor on Swedbanki peadirektor Eestis
