Aktsent on pea märkamatu, kuid sobivate sõnade leidmisega läheb natukene aega. Mõnikord lipsavad sisse minu kõrvale naljakad väljendid, mis on meie kõnest ammu kadunud, väliseestlaste hulgas aga endiselt au sees. “Minu keel on kaunikesti tänapäeva eesti keelest erinev, näiteks mõned teie laenud on mulle võõrad. Mul on selline vanaema eesti keel,” muigab Linda. Vaatamata sellele lepime kohtumise Skype’is kokku igasuguste probleemideta.

Arvutiekraanilt vaatab mulle otsa suurte prillidega ilus naine. Linda juuksed on lühikesed ja nagu ta tunnistab, ei ole tal aega oma välimuse tuunimisega tegeleda: “Minu enesedisainimise nivoo on üsna madal. Selleks ei jätku lihtsalt aega ja viitsimist! See-eest meeldib mulle kanda ehteid ja seda ma ka teen. Üldiselt on see moekunstike puhul tavaline, et kogu energia läheb töösse ja ennast üles lüüa ja peeneid riideid kanda enam ei jõua. Seda märkasin juba Pariisis õppides.”

Pariisi jõudis Linda alles siis, kui oli ära käinud Tokyos. Nagu paljud kaunid skandinaavlannad alustas ta oma maailmavallutusretke modellina: “Peale gümnaasiumi lõpetamist kutsus üks agentuur mind Jaapanisse. Edasi algasid tööreisid Europasse ühe Pariisi agentuuri kaudu. Pärast kahe-aastast modellielu otsustasin Prantsusmaale elama jääda ja hakata end moe alal koolitama.” Disaini õppis Linda kahes koolis: aastal 1841 asutatud ESMODis ja Studio Bercot’s, kus on teiste seas õppinud Jean Paul Gaultier ja Roland Mouret.

“Kui lõpetasin kooli, sattusin kohe Givenchy juurde, kus oli peadisaineriks Alexander McQueen,” teatab Linda kadestamistväärt fakti absoluutselt rahulikult. Sinna jäi ta aastani 2001, mil tema geeniusest ülemus lahkus, teatades, et tema loovust piiratakse. Lindale tähendas see aga Chaneli moemajja minekut, kus ta tegeles peamiselt kudumitega, ja siis tagasipöördumist Givenchy’sse. Kõlab nagu muinasjutt, kuid Linda arvates kulgesid asjad igati loomulikult: “Sellest, kui hästi mul läks, sain ma aru alles siis, kui Rootsi tagasi tulin. Pariisis kohapeal oli see täiesti normaalne.”

Rootsi tuli Linda tagasi siis, kui ootas last: “Minu leping oli just lõppemas ja koduigatsus tuli ka. Tegelikult mulle meeldib siin ja lapsega on Rootsis palju kergem.” Kodumaale tagasi pöördudes kasvas Lindal soov oma äri avada: “Sellepärast jäimegi siia, et mulle tundus, et Rootsis on oma brändi lihtsam teha. Mingis mõttes oligi, mujal oleks kas või paberimajandusest läbinärimine raskem. Täna võin aga öelda, et Rootsis moega tegeleda ei ole lihtne. Ma teen üpris eksklusiivseid asju ja neile oleks Pariisis turgu rohkem.” Üks Linda tulevikuplaane ongi laiendada Lick My Label’it teistesse riikidesse: “Kindlasti sooviks leida häid esindajaid välismaal, ka Eestis. Mulle meeldiks väga Eestis oma loomingut müüa, kahju, et see pole seni juhtunud.”

Rootsis teeb kõrgmoe loomise keeruliseks suur hulk odavat high-street-kaupa: “Rootsi inimene on harjunud IKEA ja H&Mi pakkumistega ja on väga hinnatundlik. Vähesed on nõus riietele palju kulutama,” räägib Linda. Tema silmis on laiatarbemood üksluine: “Suurte kaubamärkide seast ei leia ma ühtegi, millega tahaksin ennast identifitseerida.”

Nagu paljude teiste ainulaadseid esemeid loovate moeloojate, nii on ka Nurga looming sattunud ootamatul kombel peatänava kauplustesse. Suurfirmadel pole probleem iseseisvate kunstnike ideedest “inspiratsiooni ammutada” ja kui kopeerimine toimub mõni aasta hiljem, pole lihtne end selle eest kaitsta: “Tegin ilusa seeliku ja mõni aasta hiljem leidsin selle ühest poeketist. Tegelikult võtan seda komplimendina, et keegi soovib mind kopeerida. See on mulle pigem reklaam. Kohati on tõesti halb, kui oled liiga eesrindlik, siis inimesed ei oska veel sinu toodanguga kuidagi suhestuda, aga kui sinu loodud trend jõuab H&Mi riiulitele...”

Ajal, mil paljud Eesti disainerid unistavad oma tehastest ja suurtootmisest, eelistab Linda personaalset lähenemist: “Alustan kavandiraamatust, kuhu kogun inspireerivaid pilte ja mõtteid. See on mul alati käekotis. Vaikselt täitub märkmik materjaliga ja siis hakkab kasvama kandev idee. Teen palju eratöid ja väiksemaid kollektsioone. Enamasti töötan üksi, vajaduse korral palkan abilisi, siis kui ees on suurem show või üritus. Abi olen saanud ka Eestist, lasin siin valmistada ühed kudumid.” Tema looming on kaunis universaalne, ühte ja samat kleidimudelit on ostnud nii 18- kui 65aastane.

Siiamaani on rootsieestlanna suurimaks eeskujuks McQueen: “Ta on mind väga palju mõjutanud. See oli imeline, jälgida kõrvalt, kuidas ta loob. Ta oli tõeline visionäär, suutis täiesti ebarealistlikule ideele leida õige vormi, mis pani selle elama. Temaga koostööd teha oli suur au.”

Eesti moega pole Linda kursis ja palub kohe, et saadaksin talle paar linki, mis aitaksid tal seda lünka täita. Linda vanemad kolisid Rootsi pärast II maailmasõda. Kui Linda esimest korda Eestis käis, oli see mõnevõrra šokeeriv: “ Siin oli kõik ikka väga teistmoodi, praegu on asjad juba muutunud. Seda ma tundsin küll, et ma olen pigem ikkagi selline rootsieestlane. Samas, kui olen Rootsis, et saa öelda, et tunneksin end seal lõpuni koduselt. Olen alati kuulunud mingitesse eesti gruppidesse, käinud eesti koolis, eesti keelelaagrites. Koduseks keeleks oli meil eesti keel. Alati on olnud see tunne, et päris rootslane ma ei ole. Ma olen eestlane, kuid mitte kohapõhiselt, sest kõige suurem side on mul hoopis Pariisiga.”

Linda käekäiku vaadates jääb mulje, et mitmekeelsus ja -meelsus teevad loomingulisele inimesele ainult head.

Linda Nurk

? Sündinud aastal 1975

? Koolid: ESMOD ja Studio Bercot

? Karjäär: Givenchy, Chanel, Lick My Label

? Kodulehekülg: www.lickmylabel.com

? Kuulsaimad tööd: printsess Madeleine'i kleidid Nobeli preemia tseremoonial aastal 2997 ja kroonprintsess Victoria pulmas aastal 2010