Reede, 26. jaanuar. "Kaduge n*** siit, kuradi p***d," lõugab laiaõlgne mees teisel pool Tallinna arestimaja tõkkepuud teda mõnuga pilti püüdvatele kaamerameestele. Aastaid krimiajakirjanikele tuttava Rünno Kristjuhani tuju on ühemõtteliselt tuksis. Kokkupuude arestikambriga pole mehele esimene kord, aga mugavate Mercedestega harjununa on raske vastikustunnet varjata. Hans H. Luige lähedaste ründamise korraldamises kahtlustatavate kinni võtmine ja üsna kiire vabastamine on noore "maffiaprokuröri"* Steven-Hristo Evestuse esimene tõeline tuleproov.

Endine siseminister Ain Seppik ristib meeste vabastamise "prokuröri saamatuseks". Aastaid allilmas toimuvat jälginud ekspolitseinik ja riigikogulane Koit Pikaro ütleb: "Allilm võitis prokuratuuri 85:15." Lisaks süüdistab Pikaro noort prokuröri ebapädevuses ja avaldab kahtlust, kas too ongi allilma ninameestega silmast silma kokku puutunud.

"Ega olegi," tunnistab Evestus, istudes oma laitmatult korralikus kabinetis, moodsad prillid ees ja särgi ülemine nööp lahti. "Reeglina prokurör ei näegi kahtlustatavat enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist ja minu arvates ei saa see kuidagi kahjustada prokuröri tööd."

Evestus seletab rahulikult, kuulajale ainiti silma vaadates, kuidas tuleb vahet teha kahtlusaluste vahi alt vabastamisel ja kahtlustest vabastamisel. "Viimast tehtud ei ole. Aga ma loodan, et avalikkus saab aru - minul prokurörina oleks võimatu väita, et tegemist on allilmameestega, sest kedagi neist ei kahtlustata kuritegeliku ühenduse loomise nimelises kuriteos. Ma ei saa minna kohtusse taotlema nende vahistamist ja öelda, et näete - need on allilmaliidrid, sest ajalehes on nii kirjas. Tõsi, asjaga on seotud avalikkuse suur huvi, ent see ei tähenda, et peaksime seadused nurka viskama ja uisapäisa talitama, viidates ajaloolistele seostele."

Prokuröri jutt on veenev, kuid lumepalli see tagasi ei pööra. Otsus säästa Assar Paulust, Imre Arakat ja "kompaniid" pikemaks ajaks vahi alla võtmisest ja sellele järgnenud (keskerakondlaste) kommentaarid lõhkavad pommi. Prokuröride vormiline ülemus justiitsminister Rein Lang kaotab närvid ja teatab vastuseks: keskkriminaalpolitsei polegi kunagi ausa asjaajamisega hiilanud.

Niisugust jama pole päevast päeva kuritegevuse vastase võitlusega tegelevatel meestel, kellest osa töötab justiits-, osa siseministri alluvuses, sugugi lihtne klaarida.

Evestus, kes oma igapäevatöös on keskkriminaalpolitseiga pidevas kontaktis, väljendub diplomaatiliselt: "Mina sain ministrist niimoodi aru, et jutt käib ajaloolisest hinnangust. Praegu minul neile pretensioone ei ole, koostöö toimib ja mul pole alust neid milleski kahtlustada. Põhiline on minna edasi, nii et koostöö ei saaks kahjustatud."

Läinud aastal Evestusele hea koostöö preemiaks tänukirja andnud keskkriminaalpolitsei pealik Elmar Vaher hindab noort prokuröri väga. "Evestus on kujunenud koostööpartneriks, kellega uurijad vahetavad väga delikaatset informatsiooni ja keda usaldatakse. Otsus teda autasustada oli meie asutuses üksmeelne."

Kui Raplamaa juurtega Evestus viis aastat tagasi prokuratuuris, täpsemalt Riigiprokuratuuri tõlgina (!) tööle asus, ei osanud ta tänaseid torme mõistagi aimata. "Teadsin juba keskkoolis, et tahan töötada juristina. Õigusinstituudi teisel kursusel suunas [riigikohtunik] Priit Pikamäe meid kohtusse istungeid vaatama, kus süvenes teadmine, et tahan olla üks asjaosalistest. Hakkasin mõtlema, millises rollis oleksin kõige kasulikum, ja jõudsin arusaamisele, et just prokuröri töö on kõige tänuväärsem. Kui näed, kuidas nad võitlevad kannatanute huvide eest, näed pisarateni tänulikke kannatanuid, kes olid kuritegelike jõukude ees kaitsetud, siis tunned oma töö vilju kõige paremini. Kui kannatanu sind pärast kohtuistungit tänab, siis see emotsioon ei ole millegagi võrreldav. Ma tean, et see võib kõlada ilukirjanduslikult, aga nii see on." 

2002. aasta detsembris sai Evestusest abiprokurör Põhja prokuratuuri Tallinna osakonnas. Ta hakkas menetlema tänavakuritegusid - röövimisi, avaliku korra rikkumisi. Juulis 2004 jõudis Evestuse nimi esimest korda rambivalgusse - ta pidi otsustama, kas saata kohtu ette endine riigi peaprokurör Indrek Meelak. Nimelt tekkis politseinikel mai alguses Tallinnas Niguliste kiriku kõrval vindisena pikutanud Meelakuga sõnavahetus, mille käigus Meelak nimetas korravalvureid idiootideks. Uurimise käigus selgus, et politseinikud ei tundnud ennast sellest solvatuna, ja Evestus lõpetas kriminaalmenetluse.

2005. aasta sügisel sai Evestus ka seni ainsa kaotuse. Ta süüdistas narkopolitseinik Kaido Kõplast, kes tulistas kinni peetud, ent põgenema pääsenud narkoärikat. Ringkonnakohus mõistis politseiniku õigeks ja riigikohus ei võtnud prokuröri kaebust menetlusse.

2006. aasta sügisel algatas Evestus operatsiooni Murru vanglas, mille käigus muu hulgas paljastusid nimekate vangide bakhanaalid. Evestus osales Kapo poolt Murru vanglas korraldatud haarangu käigus läbiotsimistel ja ülekuulamistel. Operatsioon kestis ligi 24 tundi järjest. Selleks ajaks oli Evestusest saanud vanglakuritegudele spetsialiseerunud eriasjade prokurör.

Hiljem lisandus tema tööülesannete hulka ka organiseeritud kuritegevuse ohjeldamine. Sisuliselt võiks Evestust nimetada "maffiaprokuröriks", kuigi see pole päris täpne. "Pole ma mingi maffiaprokurör. Olen täiesti tavaline prokurör nagu me kõik siin asutuses. Inimesed, kes teevad oma rasket tööd, et kurjategijate elu võimalikult raskeks teha."

Evestuse tagasihoidlikkus pole teeseldud. Seda omadust rõhutavad ka teised teda tundvad juristid. Kolleegid kohtusaalist iseloomusavad Steven-Hristo Evestust vaid ülivõrdes: "Järjekindel, sportlik, väga heade juhiomadustega" (prokurör Jüri Kasesalu).

"Väga hea kasvatusega. Püüdlik. Põhjalik. Inimlik. See ei ole omane kõigile prokuröridele" (advokaat Monika Mägi). 

"Evestus ei ole nõtke haab, keda iga tuulehoog küll vasakule, küll paremale painutab" (kohtunik Helve Särgava).

"Mulle meeldib tema väga selge jutt. See annab tunnistust teema valdamisest ja näitab head ettevalmistust" (advokaat Aadu Luberg). 

"Evestus on prokurör, keda saab usaldada. Tema pea on õigel kohal ja minu arvates süda ka" (kohtunik Eda Murak). 

Jääb üle vaid imestada sellise kiidulaulu üle. Milles siis Evestuse fenomen seisneb? Teda kohtuistungil jälgides ei paista silma midagi erakordset. Täpselt selline, nagu üks prokurör olema peab. Või on distsiplineeritud, terane, kiire reaktsiooni ja selge häälega prokurör meil tõesti haruldus?

"Arenguruumi on mul kõvasti," tunnistab Evestus. "Minu unistus ongi saada heaks kohtuprokuröriks. Kui kohtueelses menetluses moodustan uurijatega ühe grupi, kes kuulab teineteise seisukohti, vaidleb, kus vaja, jne, siis ühel hetkel on eeluurimine läbi ja prokurör jääb üksi - esitab süüdistuse ja läbib kõik kohtuastmed. Seda gruppi ei tohi ju alt vedada."

Suurimate eeskujudena nimetab Evestus Hinge Brandi ja Monika Mägit.

"Lõpetasin just Anna Politkovskaja "Putini Venemaa" lugemise. Raamatus joonistub selgelt välja organiseeritud kuritegevuse ohtlikem vorm ja saab selgeks, miks tuleb organiseeritud kuritegevuse vastu pidevalt võidelda. Kui oleme nõrgad, siis ta ajab nagu vähk ennast ühiskonnas laiali, ronib õiguskaitseorganitesse ja kindlustab kogu riigis endale kindla positsiooni. Ma ei ole täheldanud Eestis selliseid ohu märke."

Ametlikult on Evestus Põhja ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör, kelle ülesanne on uurida vanglates toimepandud kuritegusid ja osaleda organiseeritud kuritegevuse ohjeldamises.

Salapärane">Salapärane mees 

Salapärane">Kuigi Evestus nõustub endast rääkima üksnes kui prokurörist ja isiklikust elust vaikib, on tema kohta teada järgmist:

Salapärane">- teeb sporti - jookseb ja käib jõusaalis

- peab meeles töökaaslaste sünnipäevi

- tema ja tuntud kunstniku Erki Evestuse vanaisad on (olid) vennad

- oli temast persooniloo kirjutamisele vastu, märkides, et karjäär ja võidud on tal alles ees.