Prokurör: Kui palju maanteemõrtsukaid nad teele lubasid?
Kogenud prokurör Jüri Kasesalu topib Põhja ringkonnaprokuratuuri keldrikorrusel pisikeses puhketoas piibu tubakat täis ja sätib ennast tugitooli. Ta tunneb end pisut ebamugavalt, sest peab rääkima viimase aja häbiväärseimast Eesti politseiga seotud sündmusest – enam kui kahekümne Tallinnas ja Harjumaal altkäemaksu võtnud liikluspolitseiniku vahelejäämisest.
Lepime prokuröriga esmalt kokku, et ta ei nimeta ühegi kahtlusaluse nime (need on Ekspressile niigi teada) ega kirjelda meetodeid, kuidas juhtumid fikseeriti (jälitustegevuse tehnikat ja taktikat ei tohi mõistagi igaüks teada).
Ekspressile teadaolevalt on kahekümne ühest kahtlustatavast vahi all kaks. Neist L. K kohta räägib üks anonüümne allikas, et meest ei kahtlustata lihtsalt eeskirjade rikkujatelt altkäemaksu võtmises, vaid otseses koostöös kriminaalidega, kurjategijatele “rohelise tee” tegemises.
Allikas oletab, et operatsioon võis käivituda seepärast, et L. K aitas korraldada kas narkootikumide või varastatud autode või muu valgust kartva kraami vedu. Oletuses on loogika olemas, sest kui vähemalt linnalegendi tasemel on paljude liikluspolitseinike altkäemaksulembusest aastaid räägitud, siis vahele võeti neid harva ja ikka ühe-kahekaupa. Et aga nüüd nii ulatuslik operatsioon käivitati, pidi selleks ilmselt olema eriline põhjus.
Prokurör Kasesalu seda versiooni otsesõnu ümber ei lükka. Kinnitab siiski, et tegu ei olnud konkreetselt narkootikumide ega varastatud autodega, kuid annab mõista, et sellisel jutul on tõepõhi all.
Asi selgus ühe kelmi pealtkuulamisest
Kaudselt kinnitab seda versiooni ka tõik, et lisaks kahele politseinikule on vahistatud üks altkäemaksu andja. Tema osas märgib Kasesalu vaid seda, et tegemist on varem korduvalt karistatud inimesega. Millega seoses, jääb saladuseks. Seega politseil võis olla küllaga põhjust tema tegemisi, ka telefonikõnesid, jälgida. Ehk just mõnest ülbest fraasist telefonis hakkaski lumepall veerema?
Ülejäänud altkäemaksuandjate kohta märgib prokurör, et nende puhul, kellel asi piirdus ühe faktiga ja kes seda ka tunnistavad, lähtutakse tõenäoliselt oportuniteediprintsiibist ehk ei taotleta nende kohtulikku karistamist.
Oluline on tähele panna, et uurimist ei vii läbi üksnes politseiameti sisekontrolli osakond, vaid abikäe ulatas ka keskkriminaalpolitsei. Tõsi küll, pole võimalik väita, kas keskkriminaalpolitseil on mõne altkäemaksuepisoodi (raha andja) suhtes spetsiifiline huvi ehk et kas see võib olla seotud organiseeritud kuritegevuse, narkokaubanduse vms väga tõsise valdkonnaga.
Otsesõnu ütlevad nii prokurör Kasesalu kui KKP pressiesindaja Aivar Pau ainult seda, et KKP roll on menetlusabi pakkumine, sest sisekontrolli väike koosseis ei võimaldaks asja edukalt uurida.
Kõik 18 episoodi, mida kõnealuses kriminaalasjas uuritakse, leidsid aset tänavu. See aga ei tähenda, et altkäemaksu võtmine oleks liikluspolitseis tõusev trend. “Seda kindlasti mitte,” ütleb Kasesalu, “aga kahjuks pole trend ka langev. Olukord on püsinud viimaste aastate jooksul muutumatuna.”
Miks siis operatsioon just nüüd käivitus ja niisugustes mõõtmetes? “Küsimus on tehnilises baasis,” põhjendab Kasesalu. “Altkäemaksu juhtumeid on ikka avastatud ja ka kohtusse viidud, ent nüüd oli varustus piisaval tasemel, et käivitada suurem operatsioon.”
Politseinik ostis korteri Meriväljal
Muidugi huvitab lugejat, kui palju libedale teele läinud politseinikud altkäemaksudega teenisid. Ehk kas nad said rikkaks, ehitasid maju, sõitsid maasturitega. Kasesalu altkäemaksuvõtjate teenistust ei kommenteeri.
“Kuivõrd altkäemaksu võtmise eest ei näe karistusseadustik ette rahalist karistust, siis me ka kahtlustatavate varalist seisu ei vaatle.”
Avalikust kinnistusraamatust leiame huvitava fakti. Üks kahtlustatavatest ostis tänavu augustis 90ruutmeetrise korteri Merivälja teel, millele on seatud 1,5 miljoni kroonine hüpoteek. Siiski ei saa väita, et korter oleks ostetud altkäemaksude eest. Sama mees omab Tallinna ümbruses mitut maalahmakat, mis tagastati tema suguvõsale.
Kasesalu sõnul pääsesid liiklusrikkujad ametlikust rahatrahvist viis-kuus korda väiksema “karistusega”, makstes olenevalt rikkumise raskusest 500 kuni 3000 krooni. Anonüümse allika sõnul teenisid “parimad” patrullijad mõnikord kuni 40 000 krooni kuus.
Esmaspäevases Postimehes kirjeldas üks Tallinna liikluspolitseinik, et kollektiivis valitseb masendus ja matusemeeleolu. Räägitakse nõiajahist. Kasesalu reageerib sellisele sõnavõtule mürgiselt.
“Ka mina olen masenduses. Aga teistpidi. Mind häirib, et selline mittetoimiv liiklusjärelevalve tekitab karistamatust. Ja enne kui avalikult matusemeeleolust rääkida, peaksid politseinikud analüüsima, kui palju on altkäemaksude eest teele tagasi pääsenud maanteemõrtsukaid ehk purjus juhte.”
Kasesalu toob ilmeka näite sellest samast kriminaalasjast: “Ühel altkäemaksu andjal oli kümne päeva jooksul neli fakti. Kiiruseületamised pluss üks joobes juhtimine – kõigil kordadel pääses ta raha eest uuesti sõitma.”
Ja veel üks näide samast kriminaalasjast: patrull pidas kinni joobes juhi, kes juba kandis kriminaalkaristust korduva joobes juhtimise eest... Selle asemel, et mees trellide taha toimetada, lasti ta magusa papirulli eest teele tagasi.
Tõsi küll, tõendeid selle kohta, et mõni uurimise all olevatest liikluspolitseinikest oleks teele lasknud hiljem surma põhjustanud juhi, esialgu pole.
Tahes tahtmata tuleb altkäemaksuskandaalist rääkides tõdeda, et ööl kui päeval teedel-tänavatel patrullivatele liikluspolitseinikele ei maksta just kõrget palka. On see õigustus?
Kasesalu raputab pead ja võrdleb politseinike toimepandut labase vargusega. “Me teame, mis on Eesti keskmine palk, teame ka seda, et väiksem osa elanikkonnast saab üle keskmise palka, suurem osa alla keskmise. Sellest lähtudes oleks õigustatud iga vargus, mille paneb toime alla keskmise palka teeniv inimene.”
§§§
Hetkel kahtlustatakse altkäemaksu võtmises 21 endist Tallinna ja Lääne-Harju liikluspolitseinikku. Kahtlustatavate arv pole lõplik.
Kokku töötab Põhja prefektuuri liiklusjärelevalve talituses sadakond ametnikku.
Altkäemaksu võtmise eest näeb seadus ette vangistuse ühest kuni viie aastani, korduva või grupi poolt toime pandud kuriteo puhul aga kahest kuni kümne aastani.
