Kaua ta siis seal seisiski, täpselt kuuskümmend aastat? Kõik oleks olnud muidugi märksa parem, kui mehe oleks saanud ära kolida soliid­selt ja auavalduste saatel, tegemata seda ööpimeduse varjus! Ajaloo­grimassina pidi see toimuma just sama vargsi, nagu oli punavõim hävitanud minu vanaisa haua koos terve ajaloolise kalmistuga Koplis (trammitee, Pelguranna ja Sirbi tänava vahelises kolmnurgas). Ei meeldinud neile pühitsetud maa, kus oli Tallinna kohta eriti palju rikkalikke kunstipäraseid hauatähiseid, väärikad nimed peal… Aga mis tehtud, see tehtud. Nii või naa, ka Tõnismäe pronksmees on nüüd minevik.

Uues kohas on tal märksa rahulikum mediteerida. Muidugi oleks mees võinud oma ilusa paekasuka ka kohe kaasa võtta, nüüd käib tal uues kodus ehk tuul seljast läbi. See meenutab kolme musketäri juhtumist, kes pidid inkognito Inglismaale minema, aga seal oli juuksemood lühem. Porthos aina kurtis, et kael külmetab. See ei tundugi lihtsalt nali, vaid kätkeks justkui midagi sügavamat – kultuuride vahe, näivus, ebaolemusliku muutumine olemuslikuks. Ja samas võimaldab seesama näiline pinnapealsus asjasse muigega suhtuda – kael külmetab? No kahju teisest kohe.

Leppides küll monumendi kui paratamatusega, olen alati arvanud, et tegelikult peaks see koht linnaruumis olema hoonestatud. Plats Kaarli kiriku ees ja Toompuiestee pärnade allee selle taga esindavad sealkandis piisavalt avatud linnaruumi, selles kolm­nurgas peaks olema hoopis majadekvartal. Kas poleks hea mõte ehitada sellesse paika linnavalitsusehoone, mida nii usinasti tahetakse ­mere äärde ooperimaja platsile sokutada? Teeks õige tõelise linnakvartali, mis suhtleks nii Kaarli kiriku, Rahvusraamatukogu kui ka Hariduse tänava alguse ilusate linnamajadega!

Aga ehk valab Kangro juba uut meest pronksi, et äsjast suure kolinaga kolimist meenutada? Ehk teeks uue hoopis klaasist, oleks sündmustekohasem? Või ikka jääst? Igal juhul seisma võiks ta panna kuhugi kaugemale, et pärast kolima ei peaks.