13.09.2007, 00:00
Propaganda ja Eesti
Detsembrimässu järel 1924 nimetati Eestis ametisse propagandaminister. Mida teha aprillirahutuste järel?
Oli 1924. aasta jõulukuu. Eesti riik oli äsja
üle elanud mässukatse, mis vapustas kõiki hingepõhjani.
Iseseisvus ei tundunud enam kaljukindla ja iseenesestmõistetavana. Kuigi
enne Moskvast organiseeritud ja juhitud putši oli Venemaa juba pikka
aega pidanud Eesti vastu tulist propagandasõda. Nüüd taibati
siingi propaganda olulisust. Isegi niivõrd, et ametisse astunud
Jüri Jaaksoni valitsususe liikmete seas oli ka propagandaminister
(ametlikult küll portfellita minister) – kirjanik ja poliitik Karl
Ast. Nagu selgub 21. detsembri Päevalehest, oli uue ministri tähtsaim
ülesanne “informatsioon ja riikline propaganda, niihästi
välis- kui ka sisemaal”.
Päriselt oma propaganda Eesti riigil siiski ei puudunud, kuigi see oli nõrk. “Propaganda kohta tähendas minister Ast, et selleks krediit on praegu ainult välisministeeriumi juures ja seda tarvitatakse peaasjalikult ainult välismaade jaoks.” Niisiis lasus Astil kohustus tugevdada välispropagandat ning käivitada siseriiklik propaganda. Ajakirjandus toonitas just viimase suurt tähtsust. “Eesti riikluse mõtte propageerimiseks Eesti riigi kodanikkude keskel on meil vähe, otsekoheselt aga mitte midagi ära tehtud. See töö on lasunud seni tervelt ajakirjanduse õlgadel,” kirjutas Päevaleht. Päevalehe märkus oli õige, sest idanaabri propaganda õõnestas just Eesti riiklust ja valitsus oli seda tegevusetult pealt vaadanud.
Ast asus tegutsema, ta korraldas Vabariigi aastapäeva tähistamise, samuti hakati riigi- ja omavalitsusasutusi ehtima tähtsate eestlaste fotodega. Ministri tegevus jäi paraku lühikeseks, juba detsembris 1925 vahetus valitsus ning uus riigivanem Jaan Teemant ei pidanud propagandaministri kohta enam vajalikuks. Aastaga jõuti siiski Eesti riiklikule propagandale alus panna. Meie esimese propagandaasutuse skeemi töötas välja president Lennart Meri isa Georg, kes veebruaris 1925 esitas sellekohased ettepanekud välisminister Karl Robert Pustale. Meri koostas tulevase propagandaasutuse struktuuri, mida juhiks portfellita ehk propagandaminister.
Teemanti võimuletulekuga propagandatöö soikus ligi kümneks aastaks. Ja see oli viga.
Õigustatud etteheite tegi märtsis 1933 ajaleht Sakala artiklis “Valitsemine ja propaganda”: “Oleks nii rahva kui ka valitsusvõimu autoriteedi huvides, et meie riigivanem ja ministrid tuleksid vahest rahva juurde, astuksid üles kord Tallinnas, kord Tartus, kord Viljandis, kord Pärnus ja mujal ja selgitaksid rahvale, miks valitsus on teinud nii ja mitte teisiti, mis ta kavatseb teha ja mis otstarbeks.” Niisiis puudus Eesti riigil toona arvestatav siseriiklik ja välispropaganda. See ei saanud aga enam kaua nii kesta.
Propagandamasin käivitub
Märtsis 1934 haarasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner võimu ning kehtima hakkas kaitseseisukord. Selle sammuga oli Eesti astunud diktatuuririikide sekka. Uues olukorras osutus riikliku propagandamasina loomine möödapääsmatuks ning septembris 1934 asutatigi siseministeeriumi juurde Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus. “Riiklik Propaganda Talitus loodi eelkõige eesmärgiga toetada tollast mittelegitiimset võimu,” kirjutab oma magistritöös Laura Vaan. William Tomingase memuaaride järgi oli talituse ristiisaks siseminister Kaarel Eenpalu. “Püüdes oma peremehe tahet silmist lugeda, avaldas ta isegi initsiatiivi, et demonstreerida enese kasulikkust ja kõlblikkust. Einbund’i eestvõttel andis Päts 26. sept. 1934 dekreedi pealkirjaga Valitsuse informatsiooni ja propagand a talituse seadus.” Seevastu folklorist Oskar Looritsa versiooni järgi oli talitus Pätsi enda idee.
Propagandatalituse ülesandeks sai “teadete andmine valitsuse ja ta asutiste tegevuse kohta, riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle”. Asutuse juhiks valis Päts Hugo Villi Kukke, kuigi algul pakkus ta seda kohta Looritsale, kes aga keeldus. Propagandatalitus ei olnud siiski lihtsalt mingi teadete levitamise ja selgitustöö organ, nagu Pätsi dekreedist võiks esmapilgul järeldada. Tegemist oli kõikvõimsa asutusega, mis oli nagu riik riigis. “Kõik propagandatalituse töötajad olid seotud ametialase vaikimise range kohustusega. Meie asutus ei allunud vabariigi valitsusele nagu ministeeriumid, vaid vahetult sise- ja varsti ka peaministrile Kaarel Eenpalule,” meenutas talituse kunagine töötaja Andrus Roolaht.
Rahaga kokku ei hoitud. “Propagandatalituse iga-aastane eelarve ulatus 130 000 kroonini. Kuidas seda summat aga kulutati, seda ei saanud teada isegi riigikontroll, sest mitte kellelgi ei olnud õigust sekkuda meie töösse,” kirjutas Roolaht. Niisiis järgiti Toompea lossi tiibhoones hiinlasest propagandaklassiku Sun Tsu juba ligi 2500 aastat tagasi soovitatut: ärge koonerdage rahaga, sest selles sfääris kulutatud summad kannavad hiljem kõrgeid protsente.
Propagandatalitus ühelt poolt küll jagas avalikkusele informatsiooni valitsuse ja riigiasutuste tegevuse kohta, teisalt kontrollis ja suunas meediat. Meedia allutamine polnud aga kerge. Jah, trükiseadusega kehtestatud tsensuuri abil propagandatalitus küll kontrollis ajakirjandust, ent panna lehti avaldama nõretavaid kiidulaule valitsusele ei õnnestunud kaugeltki nii hästi.
“Kergem on keelata vaenulike artiklite ilmumist kui leida andekaid kirjanikke, kes tahaksid kirjutada valitsuse kasuks,” tunnistas ka Eenpalu ise.
Propagandatalitusel oli palju muidki ülesandeid täita kui ajakirjanduse ohjamine. Siit juhiti kehtivale korrale truu ja erakondade tegevust korvava poliitilise moodustise Isamaaliidu loomist, korraldati uue põhiseaduse koostamist toetav kampaania ning Riigivolikogu ja presidendi valimised. Negatiivse maiguga poliitpropaganda kõrval aga tehti kampaaniaid, millega läks kaasa kogu rahvas.
Igale eestlasele eesti nimi
Propagandatalituse juhtimisel kujunes Vabariigi aastapäeva tähistamine alates 1935. aastast suurejooneliseks ühtseks ülemaaliseks ürituseks. Niisamuti muutus talituse koordineerimisel võidupüha tähistamine üha laiaulatuslikumaks. Erilise efekti andis võidupühale aga võidutulede süütamine üle kogu Eesti, kusjuures kõik tuled said alguse riigivanema süüdatud tõrvikust.
Rahvas läks nende üritustega aktiivselt kaasa. Niisama hea vastuvõtu osaks sai pidulik emadepäeva tähistamine, mida oli küll varemgi tehtud, aga kaugeltki mitte nii suurejooneliselt.
Nüüd kuulutati emadepäev ka riiklikuks pühaks.
Lisaks olemasolevate tähtpäevade muutmisele massiüritusteks korraldas propagandatalitus uusi üldrahvalikke suuraktsioone. 1935. aastal alustati nimede eestistamise kampaaniat, mille tulemusel muutis 5 aasta jooksul oma perekonnanime koguni 195 000 eestlast! Samal aastal käivitati teinegi rahvuslik kampaania – Eesti lipp võidupühaks igasse tallu, majja ja kodusse. Päris igasse Eesti kodusse lipp küll ei jõudnud, kuid mõne aastaga muutus Eesti välisilme siiski palju sinimustvalgemaks. Tänuv& auml;ärt oli ka 1936. aastal alanud kodukaunistamise kampaania, mille tulemusel korrastati lugematu hulk avalikke parke, hooneid, kodusid ja koduaedu ning istutati ohtralt puid. 1935–36 korraldati raamatuaasta, mis samuti sai laialdase tähelepanu osaliseks.
Eesti riigi tutvustamist välismaal, seega välispropagandat, tegi peamiselt välisministeerium. Kuid ka propagandatalituses võeti see töö tõsiselt ette. “Talituses tehti valik Eestis ilmunud ja riigi arenguid positiivselt kajastava kirjanduse seast. Väljavalitud raamatutest ja brošüüridest koostati omamoodi pakett, mida korduvalt kasutati välisriikides levitamiseks. --- Pakett oli kokku pandud nii, et see annaks Eesti Vabariigist võimalikult mitmekülgse ülevaate,” kirjutab Vaan. Samuti saadeti Eesti saatkondadele levitamiseks võõrkeelseid kirjutisi Eesti kohta.
Kevadel 1940 nimetati propagandatalitus ümber Informatsiooni Keskuseks. Detsembris 1939 oli kirjanik August Mälk saatnud peaminister Jüri Uluotsale kirja, kus tegi ettepaneku talitus reformida. Ta soovitas ära muuta ka nime, sest see on “absoluutselt vastuvõtmatu meie lihtinimesele”, kes ei taha mingit propagandat. “Sõna “propaganda” ei olnud minu meelest valitud õnnestunult, kuna sõnal on tendentslik kõla juures ning enamasti õigusega, sest propagandistid ei vali vahendeid,” möönis hiljem ka talituse abijuhataja Kaul Kadak.
Informatsiooni Keskus tegutses 20. augustini 1940, mil Nõukogude okupatsioonivõimud selle likvideerisid.
Positiivsetele ettevõtmistele vaatamata on propagandatalitust hiljem käsitletud enamasti negatiivses toonis. “Algusest lõpuni jäi Propagandatalitus bürokraatlikuks kroonuasutuseks ega leidnud poolehoidu rahva seas,” kirjutas Tomingas. Ometi olid talituse juhtimisel korraldatud nimede eestistamise, kodukaunistamise jt kampaaniad üritused, mille positiivset mõju on veel tänapäevalgi tunda.
Eesti kaasaja infosõjas
Möödunud nädalal ütles peaminister Andrus Ansip Kuku raadios, et “propagandaministeeriumi me Eestis kindlasti tegema ei hakka”. Ansip selgitas, et tõese info edastamisega maailmale tegelevad nii valitsuse kommunikatsioonibüroo, välisministeerium kui ka kohalikud meediaväljaanded. Peaminister lisas, et näiteks aprillisündmuste ajal jõudis maailma väga detailne ja objektiivne pilt Eestist. Neist Ansipi selgitustest ilmneb, et oma arengult oleme endiselt 1930. aastates. Ka toona mõisteti välispropaganda all Eesti kohta objektiivse ja positiivse info levitamist maailmas. Ja ainult. Infosõda nagu tänapäeval siis ei tuntud.
Niisiis, samal ajal kui Ansip jutustab raadios tõese info edastamisest maailmale, peab Venemaa Eesti vastu laialdast infosõda. Venemaa kasutab selles sõjas Eesti vastu peamise relvana kulunud, ent siiski tõhusat sõna: natsism. Miks? Venemaa järgib propaganda üht mõjuvamat teesi: avalikku arvamust pole võimalik muuta või suunata mõistlike argumentidega, seda saab teha üksnes emotsioonide kaasabil. Ja vähe on läänemaailmas sõnu, mis kutsuksid esile negatiivsemaid emotsioone kui “natsism”. Sõnumi tugevdamiseks kasutatakse sümboleid (haakrist, SS), mis seostuvad inimestel negatiivsete tunnetega, samuti tähenduste ülekandmist. Näiteks plakat Ansipi pildiga, millel peaminister samastatakse Hitleriga. Kuna inimesed on liiga laisad, et ise mõelda, esitatakse sõnum lihtsana, selle sisu ei muutu eriti ning seda korratakse pidevalt. Et Venemaa levitab Eesti kohta suisa val esid, seegi on arusaadav. Juba Goebbels väitis, et valed on palju paremad propagandavahendid, kuna neid tavaliselt ei saa ümber lükata – laimatu selgitusi lihtsalt ei usuta.
Eesti vastus selles infosõjas on olnud selgelt ebapiisav. Piirduda vaid Venemaa valede ümberlükkamisega tähendab kaotatud sõda. Eesti propaganda peab muutuma agressiivsemaks ja võtma ette rünnakuid, mitte tegelema pelgalt kaitsega. Tegelikult on Venemaa ise meile andnud selleks võimalusi. Uudiseid Venemaal kasvavast võõravihast ja neonatsismist tuleb pidevalt, Venemaa päritolu natsid möllasid isegi Iisraelis. Neid fakte läänes jõuliselt kasutades ja korrutades võib Eesti muuta Venemaa natsisüüdistused hambutuks.
Ansipiga võib nõustuda, et Eesti ei vaja propagandaministeeriumi, kuid eduka propaganda tarvis on eraldi keskust tarvis küll. Kommunikatsioonibüroo jm asutused võivad tegelda teabe jagamisega, ent infosõja lahingute ettevalmistamisega tegelgu oma ala professionaalid. Kui Venemaal on sellesse kaasatud FSB, peaks Eestiski osalema Kaitsepolitsei. Tegemist pole mitte ainult riikliku propaganda, vaid ka riikliku julgeoleku küsimusega.
Päriselt oma propaganda Eesti riigil siiski ei puudunud, kuigi see oli nõrk. “Propaganda kohta tähendas minister Ast, et selleks krediit on praegu ainult välisministeeriumi juures ja seda tarvitatakse peaasjalikult ainult välismaade jaoks.” Niisiis lasus Astil kohustus tugevdada välispropagandat ning käivitada siseriiklik propaganda. Ajakirjandus toonitas just viimase suurt tähtsust. “Eesti riikluse mõtte propageerimiseks Eesti riigi kodanikkude keskel on meil vähe, otsekoheselt aga mitte midagi ära tehtud. See töö on lasunud seni tervelt ajakirjanduse õlgadel,” kirjutas Päevaleht. Päevalehe märkus oli õige, sest idanaabri propaganda õõnestas just Eesti riiklust ja valitsus oli seda tegevusetult pealt vaadanud.
Ast asus tegutsema, ta korraldas Vabariigi aastapäeva tähistamise, samuti hakati riigi- ja omavalitsusasutusi ehtima tähtsate eestlaste fotodega. Ministri tegevus jäi paraku lühikeseks, juba detsembris 1925 vahetus valitsus ning uus riigivanem Jaan Teemant ei pidanud propagandaministri kohta enam vajalikuks. Aastaga jõuti siiski Eesti riiklikule propagandale alus panna. Meie esimese propagandaasutuse skeemi töötas välja president Lennart Meri isa Georg, kes veebruaris 1925 esitas sellekohased ettepanekud välisminister Karl Robert Pustale. Meri koostas tulevase propagandaasutuse struktuuri, mida juhiks portfellita ehk propagandaminister.
Teemanti võimuletulekuga propagandatöö soikus ligi kümneks aastaks. Ja see oli viga.
Õigustatud etteheite tegi märtsis 1933 ajaleht Sakala artiklis “Valitsemine ja propaganda”: “Oleks nii rahva kui ka valitsusvõimu autoriteedi huvides, et meie riigivanem ja ministrid tuleksid vahest rahva juurde, astuksid üles kord Tallinnas, kord Tartus, kord Viljandis, kord Pärnus ja mujal ja selgitaksid rahvale, miks valitsus on teinud nii ja mitte teisiti, mis ta kavatseb teha ja mis otstarbeks.” Niisiis puudus Eesti riigil toona arvestatav siseriiklik ja välispropaganda. See ei saanud aga enam kaua nii kesta.
Propagandamasin käivitub
Märtsis 1934 haarasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner võimu ning kehtima hakkas kaitseseisukord. Selle sammuga oli Eesti astunud diktatuuririikide sekka. Uues olukorras osutus riikliku propagandamasina loomine möödapääsmatuks ning septembris 1934 asutatigi siseministeeriumi juurde Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus. “Riiklik Propaganda Talitus loodi eelkõige eesmärgiga toetada tollast mittelegitiimset võimu,” kirjutab oma magistritöös Laura Vaan. William Tomingase memuaaride järgi oli talituse ristiisaks siseminister Kaarel Eenpalu. “Püüdes oma peremehe tahet silmist lugeda, avaldas ta isegi initsiatiivi, et demonstreerida enese kasulikkust ja kõlblikkust. Einbund’i eestvõttel andis Päts 26. sept. 1934 dekreedi pealkirjaga Valitsuse informatsiooni ja propagand a talituse seadus.” Seevastu folklorist Oskar Looritsa versiooni järgi oli talitus Pätsi enda idee.
Propagandatalituse ülesandeks sai “teadete andmine valitsuse ja ta asutiste tegevuse kohta, riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle”. Asutuse juhiks valis Päts Hugo Villi Kukke, kuigi algul pakkus ta seda kohta Looritsale, kes aga keeldus. Propagandatalitus ei olnud siiski lihtsalt mingi teadete levitamise ja selgitustöö organ, nagu Pätsi dekreedist võiks esmapilgul järeldada. Tegemist oli kõikvõimsa asutusega, mis oli nagu riik riigis. “Kõik propagandatalituse töötajad olid seotud ametialase vaikimise range kohustusega. Meie asutus ei allunud vabariigi valitsusele nagu ministeeriumid, vaid vahetult sise- ja varsti ka peaministrile Kaarel Eenpalule,” meenutas talituse kunagine töötaja Andrus Roolaht.
Rahaga kokku ei hoitud. “Propagandatalituse iga-aastane eelarve ulatus 130 000 kroonini. Kuidas seda summat aga kulutati, seda ei saanud teada isegi riigikontroll, sest mitte kellelgi ei olnud õigust sekkuda meie töösse,” kirjutas Roolaht. Niisiis järgiti Toompea lossi tiibhoones hiinlasest propagandaklassiku Sun Tsu juba ligi 2500 aastat tagasi soovitatut: ärge koonerdage rahaga, sest selles sfääris kulutatud summad kannavad hiljem kõrgeid protsente.
Propagandatalitus ühelt poolt küll jagas avalikkusele informatsiooni valitsuse ja riigiasutuste tegevuse kohta, teisalt kontrollis ja suunas meediat. Meedia allutamine polnud aga kerge. Jah, trükiseadusega kehtestatud tsensuuri abil propagandatalitus küll kontrollis ajakirjandust, ent panna lehti avaldama nõretavaid kiidulaule valitsusele ei õnnestunud kaugeltki nii hästi.
“Kergem on keelata vaenulike artiklite ilmumist kui leida andekaid kirjanikke, kes tahaksid kirjutada valitsuse kasuks,” tunnistas ka Eenpalu ise.
Propagandatalitusel oli palju muidki ülesandeid täita kui ajakirjanduse ohjamine. Siit juhiti kehtivale korrale truu ja erakondade tegevust korvava poliitilise moodustise Isamaaliidu loomist, korraldati uue põhiseaduse koostamist toetav kampaania ning Riigivolikogu ja presidendi valimised. Negatiivse maiguga poliitpropaganda kõrval aga tehti kampaaniaid, millega läks kaasa kogu rahvas.
Igale eestlasele eesti nimi
Propagandatalituse juhtimisel kujunes Vabariigi aastapäeva tähistamine alates 1935. aastast suurejooneliseks ühtseks ülemaaliseks ürituseks. Niisamuti muutus talituse koordineerimisel võidupüha tähistamine üha laiaulatuslikumaks. Erilise efekti andis võidupühale aga võidutulede süütamine üle kogu Eesti, kusjuures kõik tuled said alguse riigivanema süüdatud tõrvikust.
Rahvas läks nende üritustega aktiivselt kaasa. Niisama hea vastuvõtu osaks sai pidulik emadepäeva tähistamine, mida oli küll varemgi tehtud, aga kaugeltki mitte nii suurejooneliselt.
Nüüd kuulutati emadepäev ka riiklikuks pühaks.
Lisaks olemasolevate tähtpäevade muutmisele massiüritusteks korraldas propagandatalitus uusi üldrahvalikke suuraktsioone. 1935. aastal alustati nimede eestistamise kampaaniat, mille tulemusel muutis 5 aasta jooksul oma perekonnanime koguni 195 000 eestlast! Samal aastal käivitati teinegi rahvuslik kampaania – Eesti lipp võidupühaks igasse tallu, majja ja kodusse. Päris igasse Eesti kodusse lipp küll ei jõudnud, kuid mõne aastaga muutus Eesti välisilme siiski palju sinimustvalgemaks. Tänuv& auml;ärt oli ka 1936. aastal alanud kodukaunistamise kampaania, mille tulemusel korrastati lugematu hulk avalikke parke, hooneid, kodusid ja koduaedu ning istutati ohtralt puid. 1935–36 korraldati raamatuaasta, mis samuti sai laialdase tähelepanu osaliseks.
Eesti riigi tutvustamist välismaal, seega välispropagandat, tegi peamiselt välisministeerium. Kuid ka propagandatalituses võeti see töö tõsiselt ette. “Talituses tehti valik Eestis ilmunud ja riigi arenguid positiivselt kajastava kirjanduse seast. Väljavalitud raamatutest ja brošüüridest koostati omamoodi pakett, mida korduvalt kasutati välisriikides levitamiseks. --- Pakett oli kokku pandud nii, et see annaks Eesti Vabariigist võimalikult mitmekülgse ülevaate,” kirjutab Vaan. Samuti saadeti Eesti saatkondadele levitamiseks võõrkeelseid kirjutisi Eesti kohta.
Kevadel 1940 nimetati propagandatalitus ümber Informatsiooni Keskuseks. Detsembris 1939 oli kirjanik August Mälk saatnud peaminister Jüri Uluotsale kirja, kus tegi ettepaneku talitus reformida. Ta soovitas ära muuta ka nime, sest see on “absoluutselt vastuvõtmatu meie lihtinimesele”, kes ei taha mingit propagandat. “Sõna “propaganda” ei olnud minu meelest valitud õnnestunult, kuna sõnal on tendentslik kõla juures ning enamasti õigusega, sest propagandistid ei vali vahendeid,” möönis hiljem ka talituse abijuhataja Kaul Kadak.
Informatsiooni Keskus tegutses 20. augustini 1940, mil Nõukogude okupatsioonivõimud selle likvideerisid.
Positiivsetele ettevõtmistele vaatamata on propagandatalitust hiljem käsitletud enamasti negatiivses toonis. “Algusest lõpuni jäi Propagandatalitus bürokraatlikuks kroonuasutuseks ega leidnud poolehoidu rahva seas,” kirjutas Tomingas. Ometi olid talituse juhtimisel korraldatud nimede eestistamise, kodukaunistamise jt kampaaniad üritused, mille positiivset mõju on veel tänapäevalgi tunda.
Eesti kaasaja infosõjas
Möödunud nädalal ütles peaminister Andrus Ansip Kuku raadios, et “propagandaministeeriumi me Eestis kindlasti tegema ei hakka”. Ansip selgitas, et tõese info edastamisega maailmale tegelevad nii valitsuse kommunikatsioonibüroo, välisministeerium kui ka kohalikud meediaväljaanded. Peaminister lisas, et näiteks aprillisündmuste ajal jõudis maailma väga detailne ja objektiivne pilt Eestist. Neist Ansipi selgitustest ilmneb, et oma arengult oleme endiselt 1930. aastates. Ka toona mõisteti välispropaganda all Eesti kohta objektiivse ja positiivse info levitamist maailmas. Ja ainult. Infosõda nagu tänapäeval siis ei tuntud.
Niisiis, samal ajal kui Ansip jutustab raadios tõese info edastamisest maailmale, peab Venemaa Eesti vastu laialdast infosõda. Venemaa kasutab selles sõjas Eesti vastu peamise relvana kulunud, ent siiski tõhusat sõna: natsism. Miks? Venemaa järgib propaganda üht mõjuvamat teesi: avalikku arvamust pole võimalik muuta või suunata mõistlike argumentidega, seda saab teha üksnes emotsioonide kaasabil. Ja vähe on läänemaailmas sõnu, mis kutsuksid esile negatiivsemaid emotsioone kui “natsism”. Sõnumi tugevdamiseks kasutatakse sümboleid (haakrist, SS), mis seostuvad inimestel negatiivsete tunnetega, samuti tähenduste ülekandmist. Näiteks plakat Ansipi pildiga, millel peaminister samastatakse Hitleriga. Kuna inimesed on liiga laisad, et ise mõelda, esitatakse sõnum lihtsana, selle sisu ei muutu eriti ning seda korratakse pidevalt. Et Venemaa levitab Eesti kohta suisa val esid, seegi on arusaadav. Juba Goebbels väitis, et valed on palju paremad propagandavahendid, kuna neid tavaliselt ei saa ümber lükata – laimatu selgitusi lihtsalt ei usuta.
Eesti vastus selles infosõjas on olnud selgelt ebapiisav. Piirduda vaid Venemaa valede ümberlükkamisega tähendab kaotatud sõda. Eesti propaganda peab muutuma agressiivsemaks ja võtma ette rünnakuid, mitte tegelema pelgalt kaitsega. Tegelikult on Venemaa ise meile andnud selleks võimalusi. Uudiseid Venemaal kasvavast võõravihast ja neonatsismist tuleb pidevalt, Venemaa päritolu natsid möllasid isegi Iisraelis. Neid fakte läänes jõuliselt kasutades ja korrutades võib Eesti muuta Venemaa natsisüüdistused hambutuks.
Ansipiga võib nõustuda, et Eesti ei vaja propagandaministeeriumi, kuid eduka propaganda tarvis on eraldi keskust tarvis küll. Kommunikatsioonibüroo jm asutused võivad tegelda teabe jagamisega, ent infosõja lahingute ettevalmistamisega tegelgu oma ala professionaalid. Kui Venemaal on sellesse kaasatud FSB, peaks Eestiski osalema Kaitsepolitsei. Tegemist pole mitte ainult riikliku propaganda, vaid ka riikliku julgeoleku küsimusega.