Kohtusime viimati kaks aastat tagasi. Järvesoo oli nagu elurõõmus kuuekümndendates linnavanaema: ilus, maitsekas ja väärikas. Ta pidas seltsidaami-koduabilist ning tema kodu nägi välja nagu galerii. 

Järvesoo helesinise maja ukse avas tumeda seeliku ja heleda pluusiga väärikas vanem koduabiline. Enne salongi juhatamist riputas abiline kappi minu mantli ja andis esikukastist kingade otsa sinised kilest haiglasussid.

Kõik oli puhas nagu haiglas, vanas majas tehtud remont täiuslik. Kõrgeuro, ütleks maakler. Ühest aknast paistis õitsev aed, teisest Toomemägi. Maja sai paari aasta eest kodukaunistamiskampaania raames Eesti kaunima kodu tiitli.

Avaras salongis rippus kümmekond suuremõõtmelist maali. Abstraktsed joonised ja natüürmordid olid kõik majaperenaise enda tööd. Tillukestele erivärviliste kangastega drapeerit klaaslaudadele oli sätitud klaasikunsti ja keraamikat.

Kord. Kuskil ei vedelnud pooleli raamatut, tühja kohvitassi ega unustatud prille. Haistsin kerget desinfitseerimisvahendi lõhna.

Minuti pärast saabus proua Järvesoo. Ei mingit kodukitlit. Tumedad viigipüksid, tuliuued mustad lakkkingad, hele pluus, hea maniküür, kerge meik. Muljetavaldav välimus, kui arvestada tema vanust – Järvesoo oli siis 90.

Järvesoo oli kindlasti uue Eesti heldeim annetaja, kes andis siffidele ja luukastele silmad ette. Mäletate pealkirju “Sada Eesti peret saab kunstviljastatud lapse”? Praeguseks on neid lapsi juba 150.

Kes andis ülikooli sihtasutusele paari aasta eest neli miljonit? Aino Järvesoo.

Kes toetas kunstiharidust Tartu Ülikoolis miljoni krooniga? Aino Järvesoo.

Kes finantseeris ja korraldas algusest lõpuni Vanemuises suurejoonelise kõnekoosoleku Eesti iseolemise teemal? Aino Järvesoo.

Kes ostis naisüliõpilaste seltsile kaks korterit? Ikka Järvesoo.

Kes kinkis karskust propageerivale üliõpilasselts Liivikale maja? Järvesoo.

Tema rahaga hakati kümne aasta eest Harkujärvele kirikut ehitama. Ta ise ütles, et praeguseks valminud karismaatilise episkopaalkiriku vahenditest varastati 60 protsenti temalt ära – rahas ja materjalides.

Kokku jagas Järvesoo laiali üle kümne miljoni. Väites ise seejuures, et tema mitte rikas ei ole, vaid et seda tema kohta ainult arvatakse.

Kuidas proua oma varanduse teenis? “Ehitasime abikaasaga mitu elumaja ja nende hinnad aina kasvasid. Seejärel müüsime need kasudega. Kui ühe meie Florida maja algne maksumus oli 25 000 dollarit, siis müüa sai selle 125 000 dollari eest,” rääkis Järvesoo. Ülejäänud sissetulekud olid kasinad õpetajate palgad.

Eestist lahkusid põllumajandusteadlane Elmar Järvesoo ning tema kõrgema kunstihariduse ja Tartu Ülikooli etnograafiadiplomiga kaasa Aino aastal 1944. Alguses Saksamaale, kus Aino puutööd tegi ja seda inglaste tsoonis müüs. “Olime tänu sellele hästi söönud,” meenutas ta.

Aastal 1949 siirdusid nad USAsse. Aino Järvesool on magistri- ja doktorikraad, ta töötas pedagoogikaprofessorina Massachusettsi ülikoolis. Pensionipõlve veetis paar Soomes. Kui abikaasa suri, kolis Järvesoo Tartusse.

Järvesoo ettevõtmised teeb hämmastavaks see, et vanaproual ei olnud peaaegu üldse abilisi. “Selle aktsiooni taga on peamiselt kolm inimest. Aino Järvesoo, Aino Järvesoo ja Aino Järvesoo,” ütles ta ise.