No ja pritsiski Putini stabiilsuse-mulli lõhki. Veel kevadel ja sügisel näppisid osad venelased julgelt klaviatuuri ja kirjutasid "Ukraina-varemetes-pankrot-tulevad-põlvili-paluma", ja sinna juurde riputasid enekaid "mina coolis restoranis", "mina Küprosel" ja "mina ning mu uus auto". Need kirjutajad jooksevad nüüd valuutavahetuspunktide ja poe vahel, et päästa oma raha. Vannuvad muidugi "Omeerikat", ent imelikul kombel sõimatakse ka Krimmi elanikke, et "see Krimm läheb üle mõistuse kalliks maksma".

Ja pange tähele, massilised töölt vallandamised pole Venemaal veel alanudki…

No jälle meid kooriti. Aga miks ei peakski kooritama, kallikesed? Ma ei tunne, et mina kui psühholoog peaksin rahvuskaaslasi kuidagi lohutama. Praegu kohtab lohutamist palju: pole viga, poisid, elame üle, pea püsti, tihendame ridu.

Muidugi elame üle. Sellega võrreldes, mis praegu Donbassis toimub, elame me šokolaadi sees. Mõelda vaid, no kui ei saa Türki või Pariisi reisida, kui ei saa ka mugavaid jalatseid või kvaliteetseid prille endale lubada, ega arvuteid, telefone ega korralikku hambaravi, head autot ega isegi santehnikat… Me olime kõige heaga juba ära harjunud. Ent peamine on ju, et sõda ei oleks, nagu öeldakse?

Jah, meid kooritakse, aga ju on Rosnefti pealik Igor Setchinile nii tarvis, Kadõrovile on tarvis, pankadele on tarvis, jõustruktuuridele on tarvis, sõdimiseks läheb meie raha vaja… Milleks rahvahulkadele üldse vabadus? Neid peabki pügama. Hea veel, et kallale ei tulda.

Ütlen teile, kaasmaalased, keda ma lohutama ei kipu: meie põhimure pole kallinev valuuta ega majanduskriis. Kriis võib majandust isegi ravida. Me ju elasimegi üle jõu. Me ei teeni oma tööga välja kõike seda, mida me tarbisime. Head raha said meil isegi inimesed, kelle kvalifikatsioon mingit korralikku tööd teha ei võimaldagi.

Mull ja petmine

Mul ei lähe meelest, kui mind taheti tööle kutsuda ühte suuremasse kirjastusse, et luua sinna uus suund – harivad raamatud lastele. Valmistusin kohtumiseks ette kontseptsiooni ja autorite ning raamatute nimekirja. Kui aga seda ette kandma hakkasin, ütlesid ülemused, et "ah, las olla, pange eredate kaante vahele sinna igasugust lugemist ja küll leviosakond selle läbi müüb!"

Nii et kärtsud kaaned ja küll "people" kõik ära seedib. Selline oligi meie buumiaja norm, kõigis sfäärides, finantsidest kuni ideoloogiani üks suur mull.

Kui riik, mis praktiliselt midagi peale loodusvarade ei tooda, kattus järsku kaubanduskeskuste tuledesäraga, siis ka see oli mull. Samal ajal puuduvad meil teed ja paljudes koolides kükitavad lapsed tualettruumide põrandasse tehtud augu kohal. Ja gaasitrasside kõrval kütavad elanikud oma maja puudega. Just sellisele riigile oli tarvis Sotši taliolümpiat ja veel sooviti jalgpalli maailmameistrivõistlusi! Ja muidugi, kogu kaubandus ja reklaamitööstus karjus, et inimesel ei sobi kodust välja minna, kui vähemalt paari tuhande euro jagu hilpe pole selga ostetud.

Inimestelt, kellelt demokraatlikud õigused järk-järgult on ära võetud – aga nad ise ka palju ei piiksatanud – hakati ülevalt äkki rääkima, et Venemaa on "põlvedelt püsti tõusnud". Ka see eriline rahvuslik uhkus (erinevalt mädanevast Geiroopast) on ju mull.

Kogu meie majanduse suur edu, nagu nüüd loeme, põhines riigifirmadele antud Lääne laenudel. Vanadele laenudele lisati muudkui uusi, aga nüüd järsku enam ei tohi lisada. Seda keelavad Lääne sanktsioonid, mille vastu meie Iskander-raketid kuidagi ei aita.

Pange tähele, kui palju oli varem juttu USA hukutavast välisvõlast. Tundub, et mõned riputasid Ameerika välisvõla numbrid endale seinale, ja kui sotsiaalvõrkudes tuli juttu majandusest, siis hakkasid kellegi näpud kusagilt kohe neid hiiglaslikke USA numbreid postitama…

Aga vaadake, kui sul on tegelikus elus 1000 rubla võlga, aga naabril on 100 000rubla, siis ei tähenda see, et naaber on katastroofile lähemal kui sina. Sest kui sa näiteks oled joodik ja looder, ilma oskuste ja hariduseta, tema aga asjalik, terve MBA kraadiga nõutud spetsialist, kel on samasugune terane naine ja edukad sõbrad – siis võib ta veel viis korda 100 000 laenu võtta. Pangad isegi helistavad talle ja teevad pakkumisi.

Sinule aga, sõbrake, eriti peale viimast täis peaga skandaali paraadna ees, ei anna keegi isegi sadat rubla.

Mida mina kui psühholoog soovitaksin?

Kui minu vastuvõtul käivad inimesed, kes peksavad oma last, siis ei hakka ma neid enne ravima, kui nad lõpetavad lollide naljade tegemise. Umbes et "laps kukkus vitsa otsa", mis on võrdne samaga, kui öelda, et Venemaa hädades on süüdi "Omeerika" ja nende kaval plaan, "ent meie niikuinii võidame".

Ei. Tunnista üles, et oled lapselööja ja ütle selge häälega, et tahad oma kombest vabaneda. Muidu minult mingit abi ei saa. Sina tegid halba, või tehti seda riiklikult sinu nõusolekul. Pole vaja rääkida, et "mind viidi eksitusse" või tõugati halba tegema.

Nüüd ongi selline moment. Meie rahvas peab laskma kuuldavale sõnad "meie oleme seda kõike teinud". Kui aga ei, siis ei.