Pühakute otsimise talgud
Küünik Diogenes tavatsenud hulkuda keset päeva mööda Ateenat, käes süüdatud latern. Kaaslinlaste küsimusele, mida see tähendab, vastanud Diogenes, et ta otsib inimest (kõnekäänule Diogenese laternast vastab eesti keeles ütlus “otsi tikutulega taga”). Ta tahtis kaaslinlastele öelda, et oma ihade orjad ei vääri inimese üllast nime. Diogenes ise elas pärimuse kohaselt vaadis; ta oli täielik incorrptus, kes ühe anekdoodi järgi ei lasknud end mõjutada isegi Aleksander Suure soosingust.
Kiri Brüsselist
Euroopa Komisjoni president Romano Prodi saatis novembri viimastel päevadel kümnele Euroopa Liidu kandidaatriigile kirja, milles seletas lühidalt Euroopa Komisjoni voliniku kriteeriume. Teade sellest kirjast ilmus 5. detsembril nii Postimehes kui ka Eesti Päevalehes, jäädes märkimisväärse vastukajata (üks lugejakommentaar mõlema lehe võrguversioonis).
Hillitsetus ning madal profiil oligi Prodi soov. Ta teatab oma kirjas, et tahab valitsusjuhtidega volinikukandidaatide arutamisel ühele poole jõuda hiljemalt jaanuari lõpus, kusjuures diskussioonid peavad toimuma “konfidentsiaalsuse kõrgel astmel” ning avalikkust teavitatakse alles siis, kui ollakse jõutud lõplikule otsusele.
Õige. Valitseja määramine ongi ülimalt delikaatne asi.
Meeldetuletuseks: Euroopa Liidu faktiline juht on Euroopa Komisjon (EK). Seda juhib president, hetkel itaallane Prodi, ning koosneb see erinevaid valdkondi juhtivatest eurovolinikest, keda on praegu üheksateist.
Eesti peab saatma Brüsselisse voliniku, kelle suhtes kehtivad karmid nõuded. Täpsemalt nimetab Prodi kolme: "Meie ühine eesmärk on seega leida kandidaadid, kes oleksid poliitiliselt esinduslikud ja kõlbeliselt laitmatud. Tingimata vajalik on ka jõuline toetus Euroopa lõimumisprotsessile." Viimase soovitusega heidetakse kõrvale mitte ainult euroskeptikud, vaid üldse kõik, kes on olnud ELi suunal leigevõitu; esimesega antakse aga mõista, et eurovolinikuks saab pakkuda vaid poliitilisi tippusid, kes olnud tegevad peaministritena või olulisemate ministeeriumide/põhiseaduslike institutsioonide juhtidena. Need kaks punkti ei kärbi meie võimalusi eurovoliniku nimetamisel. Väärikaid persoone jagub. Paraku rõhutab Prodi veel üht, keskmist punkti: kandidaadi moraalne pale olgu laitmatu.
Une femme francaise
Prodi aususenõude vääriliseks hindamiseks peab tundma eelmise EK languse lugu. Prodi komisjon kutsuti ametisse 1999. aastal pärast seda, kui EL oli üle elanud oma ajaloo suurima vapustuse: luksemburglase Jacques Santeri juhitud komisjoni süüdistamise ametialases saamatuses ning kuritarvitustes, mis päädis komisjoni tagasiastumisega in corpore.
Santeri komisjonile omakorda sai saatuslikuks peaasjalikult üks inimene – teadusuuringute ja hariduse volinik prantslanna Edith Cresson. Tema elujuhtumid vääriksid Maupassant'i enda sulge. Cresson on öelnud, et poliitikas osaleva naise elu on põrgu nii kaua, kuni ta on lõpuks muutunud vanaks ja inetuks.
Ütluses võib olla nii enesekaitset kui ka kibedat tõtt. Cresson oli Prantsusmaa esimene naispeaminister, kelle nimetas ametisse 1991. aastal tollane president François Mitterrand. Cresson püsis ametis vaid 10 kuud, kuid andis kõneainet aastateks – näiteks väitis ta mingil põhjusel, et iga neljas Briti mees on homo (mõttetera on Cressoni ingliskeelsetes elulugudes sees nagu aamen kirikus).
Kurjad keeled kinnitasid, et Cressoni karjäärile pani aluse lähedane suhe Mitterrand'iga. Kui sotsid 1981. aastal Prantsusmaal võimule tulid ning Mitterrand'ist sai president, nimetas ta Cressoni järjest põllumajandusministriks (minister oma hoolealuste kohta: “Need maakad!”, hoolealused oma ministri kohta: “See parfümeeritu!”), väliskaubandusministriks, tööstusministriks ja lõpuks Euroopa asjade ministriks.
1983. aastal lendas Cresson ministeeriumide karussellilt maha. Ta maabus provintsilinnas Chatellerault's, saades seal linnapeaks. Siis tuli kaheksa aasta möödudes sööst peaminitri toolile ning lõpuks 1994. aastal viimane kingitus, mille Mitterrand oma soosikule tegi: Cresson nimetati Prantsusmaa poolt eurovoliniku kõrgesse ametisse.
Euroanekdoot
1999. aastal koos käinud Euroopa Parlamendi sõltumatu uurimiskomisjoni aruandes on Cressoni nime järel kõige krõbedamad leheküljed. Halvim, mida ta teha sai, oli oma meessõbra (kuna nad elasid Brüsselis ühel aadressil, siis võib ilmselt nii öelda) määramine “teaduslikuks nõustajaks” ülesandega koordineerida ELi aidsivastast võitlust. Mehel, kes oli hariduselt hambarst, puudus selles valdkonnas igasugune kompetents. Ometi sai ta head palka, käies regulaarselt ametireisidel oma kodulinnas Chatellerault's (sama linn, kus Cresson oli olnud linnapea).
Kuigi Cressonile võis finantsküsimustes teha etteheiteid õige mitme programmi juhtimisel ning tema toimikus oli ka huvide põrkumise juhtumeid (PHARE raames näiteks), sai talle saatuslikuks ikkagi afäär meessõbra/isikliku hambaarstiga (naise seisund poliitikas on selles mõttes tõesti nõks erinev mehe seisundist – siin on Cressonil õigus).
Cresson ei tunnistanud end üheski punktis süüdi, väites enda ründamise kohta, et see on kas Prantsusmaa mustamiskatse või on tegemist machode nõiajahiga naispoliitikule.
Cresson läks liiale. Kuna ELi seadustes polnud üksikute eurovolinike tagandamist ette nähtud, siis pidi 1999. aasta kevadel lahkuma kogu komisjon ning Santeri asemele tuli Prodi, kes lubas, et kõik muutub. Ometi on EK-l jälle kaelas ametialase kuritarvituse juurdlus (märksõna Eurostat) ning mis ehk veelgi ebameeldivam, aasta tagasi lasti EKst lahti kaks kõrget ametnikku, kelle ülesanne oli siseaudit ning finantskontroll, kusjuures nende tagandamise kohta räägitakse Brüsselis ning rahvusvahelises pressis, et asi polnud ametialases saamatuses, vaid vastupidi. Nad olnud liiga usinad ning kompromissitud.
Serviti…
EK-l on sellest kõigest väga paha olla, sest Euroopa Parlament ei maga. Parlamendi elu mõtteks on saanud Komisjoni pitsitamine. Võttes arvesse just praegu käivat trianglit ELi põhiseadusliku leppe ümber (NB!, kui kõik üldse nii kaugele jõuabki, siis mitmes riigis seisab ees selle panek rahvahääletusele, aga rahvas ei hääleta kusagil põhiseadust, rahvas annab karmi ja õiglase hinnangu Brüsseli põrssakarjale), omandab tulevaste eurovolinike moraalne pale esmase tähenduse.
Kuidas võiks Eesti eurovoliniku nimetamine välja näha? Juhan Parts peab tarkadega nõu ning otsustab härra X või proua Y kasuks, sest ta vastab Prodi kriteeriumidele. Prodi usub Eesti peaministrit, kuid mõistagi uurib oma kanaleid pidi, kas härra X või proua Y on moraali laitmatuse poolest tulekindel ja haavamatu. Härra X või proua Y “vanad sõbrad”, kellel on juurdepääs Brüsseli võimukoridoridele, saadavad seepeale talle toimiku, millest selgub, et kandidaadi moraal on pehmelt öeldes… küsitav. Korteriskandaalid, jama maksuametiga, mahlased sõnavõtud kollases ajakirjanduses. Prodi loeb ja ägab. Cressoni juhtum on ju kõigil silme ees. Nimetagu Parts kedagi teist. Parts nimetab. Eestist tilgutatakse Brüsselisse järgmine sopatoimik. Korteriskandaalid, jama tulude deklareerimisega, kollane ajakirjandus. Prodi ägab taas. Uus kandidaat. Uus toimik. Jne…
Kui me kohtame tänavu talvel ja ehk varakevadelgi kurvameelset itaallast, kes hulgub Toompeal ning all-linnas ringi, põlev latern käes, siis ärgem ehmugem. See pole kummitus. See on EK president, kes otsib Eestist moraalselt laitmatut eurovolinikku.
