Puiduärimehest luuraja
Kahe maailmasõja vahelisel ajal tegutses Eestis puidufirma McKibbin, G. Malkov-Panin ja Ko, mille üks osanikke oli Alexander McKibbin. Aastal 1891 Moskvas sündinud šotlane oli jõuka turuomaniku poeg, kelle elu ja tulevikuplaanid lõi segamini 1917. aasta, mil Venemaal haarasid võimu bolševikud.
McKibbin vihkas punaseid nii meeletult, et ta tahtis revolutsiooni ajal ühe nende hoone pihta pommi visata. Briti ajaloolane Tom Bower kirjutab ("Punane ämblikuvõrk"), et üksnes isa õigeaegne manitsus hoidis keevalist noormeest tagasi. "Ära unusta, sa oled šotlane ja see, mida venelased teevad, ei ole sinu asi," ütles isa oma pojale.
McKibbin, kelle perekond oli Venemaal elanud juba kaks inimpõlve, pidi oma kodu maha jätma. Ta kolis elama Eestisse, abiellus soomlanna Helmiga ja hakkas puiduäri ajama. Kuid McKibbin elas ka varjatud elu. Ta oli Briti Salaluureteenistuse (SIS) silmad ja kõrvad Eestis. Kuigi McKibbin ei olnud SISi koosseisuline agent, tegutses ta väga tõhusalt. Ta tundis kohalikke poliitikuid, sõjaväelasi ja luuretöötajaid ning sai neilt väärtuslikku infot. McKibbini tegevus ei piirdunud ainult Eestiga. Pärast SISi agendi ärakutsumist Vilniusest tuli tal käia tihti ka seal.
Kui Nõukogude Liit ja Saksamaa sõlmisid 1939. aastal mittekallaletungipakti, oli McKibbinile kõik selge. Ta jättis maha oma kodu, äri ja vara ning põgenes Helsingisse. "Ta vihkas bolševikke rohkem kui kunagi varem," kirjutab Bower. Helsingis jätkas McKibbin Briti luure teavitamist, saades infot endise Eesti saadiku Soomes Aleksander Warma kaudu.
1943. aasta lõpul kolis McKibbin Stockholmi, nüüd juba SISi koosseisulise töötajana, ning hakkas Balti põgenikest looma informaatorite võrku. Kaugem siht oli laiendada infovõrk ka Venemaale. McKibbin oli muu hulgas teadlik Soome luure kaasabil loodud legendaarsest luurerühmast Haukka. Ta tundis hästi ka Eesti Rahvuskomitee üht juhti, endist ajakirja Akadeemia toimetajat Jaan Otsa, kes samuti oli seotud luurajate saatmisega Eestisse.
Nagu varemgi, jõudis tema kogutud info SISis Harry Lambton Carri lauale. Carr, kes samuti oli sündinud Venemaal, oli McKibbini otsene ülemus ning alates 1945. aastast juhtis brittide luureoperatsioone Skandinaavias ja Nõukogude Liidus. Paraku luges Carri koostatud ettekandeid ka KGB kuulsaim spioon Kim Philby, kes aastast 1944 hakkas Carri juhitud Baltikumi luureoperatsioonidest Moskvale ette kandma. Seega oli nii Carri kui ka McKibbini luuretegevus juba ette läbi kukkunud. Samuti lihtsustas KGB vastuluure tööd veelgi mõlema mehe liigne enesekindlus.
McKibbinist sai SISi luureoperatsioonide tegevjuht ja ta vastutas otseselt Baltimaade eest. Tema ülesandeks sai seal luurevõrgu loomine. McKibbini plaane Eestis hakkas ellu viima Rüütliristi kavaler kolonel Alfons Rebane, kelle ta oli 1949. aastal värvanud SISi koosseisuliseks ohvitseriks. Rebase ülesandeks sai agentide värbamine kaasmaalaste hulgast ja nende saatmine Eestisse.
KGB vedas Carri, McKibbinit ja teisi Briti luuretegelasi aastaid ninapidi, ilma et nood vähimatki osanuksid kahtlustada. Pauk käis aprillis 1955. Eestist naasnud luuraja Heino Karkmann paljastas kogu mängu: "Luurevõrgud on täiesti kagebeelastest läbi imbunud." SISil tuli oma lüüsaamist tunnistada ja taanduda.
Samal aastal vallandati McKibbin Briti Salaluure teenistusest ilma pensionita. T a tehti Baltikumi luureoperatsioonide läbikukkumises patuoinaks. McKibbin läks lepitamatult tülli ka oma ülemuse Carriga, kes pääses kergemalt - ta saadeti jalust ära Kopenhaagenisse. Kuni oma surmani 1966. aastal nõudis McKibbin toimunu õiglast hindamist, seda, et ka Carr vastutab läbikukkumise eest samal määral. Tulemuseta.
