21.06.2007, 00:00
Punane latern ja punane rätik
Jaano Rässa (33) õppefilm prostitutsioonist ärritas üles nii naisõiguslased kui aidsivastase võitluse aktivistid.
Vähesed asjad siin elus on ohtlikumad kui ronimine
võõrasse liivakasti. Sest millal te kuulsite esimest korda Jaano
Rässa nime? Tõenäoliselt jäi see teile silma mõne
ajalehe veebilehelt sel teisipäeval või kolmapäeval, kuid
võib-olla saate te tema olemasolust teadlikuks alles nüüd.
Ja ometi on 1973. aastal sündinud Rässa juba viis aastat juhtinud Kuriteoennetuse sihtasutust, mille missiooniks on veebilehe sõnul aidata kaasa “sootsiumi kujundamisele, milles on rohkem sallivust ja abivalmidust” (praktikas tähendab see tööd noortega, kes kuritegelikku teed alles valimas või juba Viljandi vanglas).
Ta on vändanud neli filmi valdkonnast, mida Eestis eelistatakse mugavalt kutsuda “elu pahupooleks”: seeria “Tegi pätti 1”, “Tegi pätti 2”, “Tegi pätti 3” ja “Tegi pätti 4” käsitleb temaatikat alaealiste asjade komisjoni tööst noortevangla igapäevaeluni. Keegi pole tundnud nende paarikümneminutiliste filmikeste suhtes kõrgendatud huvi peale politseitöötajate, kes kasutavad “Tegi pätti” DVDsid abimaterjalina koolinoorte hirmutamisel.
Kuid korraga on juhtunud Hollywoodis mõeldamatu ning Rässa uusim teos, 23minutiline “Tegi pätti 5”, tegi läbimurde laial areenil. Kriitikat on nii teles kui ajakirjanduses puistanud Eesti Naiste ümarlauad, sotsiaalminister Maret Maripuu ja Eesti Lastevanemate Liidu aktivist Liisa Pakosta, kes küll ausalt tunnistab, et ta skandaalset filmikest ennast veel näinud pole. Rässa andmeil püüdis klippi teisipäeval internetist alla laadida ühekorraga enam kui sada inimest (serverile ei lõppenud see muidugi hästi).
Pahanduse juured, kui nii võib öelda, on järelemõtlematult valitud teemas.
Haridusministeeriumi tellimusel ja 236 000 krooni eest vändatud “sotsiaal-eetiline õppefilm” “Tegi pätti 5” (esialgseks tööpealkirjaks “Lõi litsi 1”) tegeleb prostitutsioonitemaatikaga. Selles vallas on Eestis oma kindlad arvamusliidrid ja spetsialistid aga juba olemas.
Eesti dokumentalistika tipp “Tegi pätti 5” ilmselt pole. Kohati pisut häguses kaadris saab sõna kümneaastase kogemusega prostituut, kupeldaja, politseikomissar ja teoretiseeriv filosoofiaprofessor, kelle sõnul külastavad prostituute keskmisest kõrgema sissetulekuga mehed, tihti firmajuhid. Räägitakse emotsioonitult, suuresti prostitutsiooni materiaalsest poolest, ning keegi ei sarja, jutlusta ega nuta. Taustaks kõlav klassikaline muusika muutub siin-seal häirivalt valjuks ning filmi lõpetab täiesti ebapedagoogiliselt Maarja Magdaleena taevassevõtmist kujutav maal.
“Kui leidubki neid, kellel tekivad kahtlused seoses selle tegevuse mittevastavusega kristlikule moraalile, siis Maarja Magdaleena taevasse pääsemine peaks need viimasedki kahtlused hajutama,” on Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi Naisuuringute osakonna juhataja Helve Kase toimetusse saadetud e-kirjas nördinud. “Filmis ei esine mitte ükski Eesti tuntud-tunnustatud prostitutsiooni teemaga tegelev ekspert alates Kalikovidest kuni lõpetades EQUAL projektis osalevate organisatsioonidega... Filmis ei ole ainsatki vihjet prostitutsiooni ohtudele alates soovimatutest rasedustest ja lõpetades HIViga.”
Ja mõned tunnid hiljem saadab Kase veel ühe e-kirja: “Filmi autori J. Rässa kohta veel niipalju lisainfot, et tegemist on prostituutide püsikliendiga. Kusjuures ta ei varjagi seda. Talvel Kunstihoones to imunud rahvusvahelise näituse “Kehaturg” raames viidi kunstnikele läbi ka seminar prostitutsioonist. Rässa uhkustas seal avalikult oma pikaaegsete bordelliskäimise kogemustega ja nimetas seda spordiks. Kuna kuraator Reet Varblane lindistas kogu seminari, siis põhimõtteliselt peaks selle ülestunnistuse kohta eksisteerima ka audiomaterjal.”
Ekspress audiomaterjali otsima ei hakka, sest kui paaripäevases habemes Rässaga Kuriteoennetuse sihtasutuses (madal kuurilaadne hoone Lillekülas) kohtun, ei eita mees isiklikke kokkupuuteid prostituutidega. Küll rõhutab tänu kandilistele prillidele veidi mõnd leebet hispaania intellektuaali meenutav Rässa, et tema viimane “tasuline seksuaalkogemus” jäi aasta 2004 esimesse poolde. Pärast seda, kui ta filmi väntama hakkas – tempoga 38 sekundit kuu kohta –, on ta prostituute enda sõnul vaid intervjueerinud. Kokku jõudsid režissöör Rässa ja toimetajaks olnud Mart Raukas vestelda 42 lõbunaisega. Osa neist olnud koostöövalmid tänu sellele, et koostööd soovitas teha politsei, teiste ajakulu kompenseeriti rahaliselt, ühel puhul 3000 krooniga.
Kas ma ütlesin “intellektuaal”? See oli nende prillide süü. Otsekui Tom Stall filmist “Vägivaldne minevik” on Rässa mees, kelle olevik näib laitmatuna – lähedane tutvus Lagle Parekiga, kaheksakuune alaska malamuut Rolf, vaibatöökoja käivitamine Viljandi noortevanglas, muulaadne kriminaalsete noortega tehtav töö –, kuid igasugune isiklik ajalugu enne aastat 2001 on otsekui tuulest viidud.
Ekspressi arhiivis leiduv üksik artikkel viitab ähmaselt kahele laibale, väärismetallile, 1992. aastal toimunud arreteerimisele Eesti-Vene kontrolljoonel, ent minevikust rääkimisest keeldub Rässa väga otsustaval moel. Sel hetkel, kui õhk kuriteoennetuse sihtasutuse ruumides varjatud pingest paksuks muutub, tunnen ma end kahetsusväärsel moel “Hüljatute” armutu inspektor Javert’ina.
Usk inimese võimesse paraneda on eksistentsiaalse tähtsusega nii katoliiklusele – ja katoliiklane Rässa enda sõnul on – kui vangide ümberkasvatamisele. “Tavaliselt hakkab kriminaalne energia raugema 40ndates ja 50ndates, kui ollakse psüühiliselt ja füüsiliselt jõutud oma elu varemetele,” räägib Rässa, “kuid ka varem on kaks etappi, mil on võimalik muutuda – vahetult murdeea järel ja umbes 30aastasena. 30aastaste jaoks pole meil praegu energiat, seetõttu tegeleme noortega.” Ta nimetab arve – kui Kanadas on retsidiivsuse protsendiks 65, siis Eestis on see 80 ringis.
Autojuhtimiskursused noortevanglas, teabepäevad, rännakmatkad seadusega vastuollu läinud noortele – see ongi valdkond, mida Rässa tunneb, tema liivakast, kui nii võib öelda. Seadusega vastuollu minemisest räägib Rässa praktikuna, viidates mõrul moel, et “kui inimene püüab ühiskonnas saavutada rohkem, kui on tema õiglane osa tema annetest tulenevalt, läheb mees vargile ja naine litsiks”. Selline kuiv lähenemine ei töötanud aga prostitutsioonifilmi puhul, kus ühiskondlik tellimus olnuks hoiatavatele näidetele, pisaratele ja kahetsusele, soovitavalt lähiülesvõttele mõne aidsihaige eksprostituudi sarkoomilaigust. Kuidas ta seda küll ei mõistnud, mõtlen ma.
Rässa jääb oma seisukohale: prostitutsioon on tänases Eesti vaba valik, kuigi mitte hea. “Usin tüdruk v&oti lde;ib kuus teenida ka 30 000 krooni, kuid selline faas ei kesta muidugi kaua. Ükski naine ei pea sellisele töötamisele kaua vastu.”
Ja ometi on 1973. aastal sündinud Rässa juba viis aastat juhtinud Kuriteoennetuse sihtasutust, mille missiooniks on veebilehe sõnul aidata kaasa “sootsiumi kujundamisele, milles on rohkem sallivust ja abivalmidust” (praktikas tähendab see tööd noortega, kes kuritegelikku teed alles valimas või juba Viljandi vanglas).
Ta on vändanud neli filmi valdkonnast, mida Eestis eelistatakse mugavalt kutsuda “elu pahupooleks”: seeria “Tegi pätti 1”, “Tegi pätti 2”, “Tegi pätti 3” ja “Tegi pätti 4” käsitleb temaatikat alaealiste asjade komisjoni tööst noortevangla igapäevaeluni. Keegi pole tundnud nende paarikümneminutiliste filmikeste suhtes kõrgendatud huvi peale politseitöötajate, kes kasutavad “Tegi pätti” DVDsid abimaterjalina koolinoorte hirmutamisel.
Kuid korraga on juhtunud Hollywoodis mõeldamatu ning Rässa uusim teos, 23minutiline “Tegi pätti 5”, tegi läbimurde laial areenil. Kriitikat on nii teles kui ajakirjanduses puistanud Eesti Naiste ümarlauad, sotsiaalminister Maret Maripuu ja Eesti Lastevanemate Liidu aktivist Liisa Pakosta, kes küll ausalt tunnistab, et ta skandaalset filmikest ennast veel näinud pole. Rässa andmeil püüdis klippi teisipäeval internetist alla laadida ühekorraga enam kui sada inimest (serverile ei lõppenud see muidugi hästi).
Pahanduse juured, kui nii võib öelda, on järelemõtlematult valitud teemas.
Haridusministeeriumi tellimusel ja 236 000 krooni eest vändatud “sotsiaal-eetiline õppefilm” “Tegi pätti 5” (esialgseks tööpealkirjaks “Lõi litsi 1”) tegeleb prostitutsioonitemaatikaga. Selles vallas on Eestis oma kindlad arvamusliidrid ja spetsialistid aga juba olemas.
Eesti dokumentalistika tipp “Tegi pätti 5” ilmselt pole. Kohati pisut häguses kaadris saab sõna kümneaastase kogemusega prostituut, kupeldaja, politseikomissar ja teoretiseeriv filosoofiaprofessor, kelle sõnul külastavad prostituute keskmisest kõrgema sissetulekuga mehed, tihti firmajuhid. Räägitakse emotsioonitult, suuresti prostitutsiooni materiaalsest poolest, ning keegi ei sarja, jutlusta ega nuta. Taustaks kõlav klassikaline muusika muutub siin-seal häirivalt valjuks ning filmi lõpetab täiesti ebapedagoogiliselt Maarja Magdaleena taevassevõtmist kujutav maal.
“Kui leidubki neid, kellel tekivad kahtlused seoses selle tegevuse mittevastavusega kristlikule moraalile, siis Maarja Magdaleena taevasse pääsemine peaks need viimasedki kahtlused hajutama,” on Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi Naisuuringute osakonna juhataja Helve Kase toimetusse saadetud e-kirjas nördinud. “Filmis ei esine mitte ükski Eesti tuntud-tunnustatud prostitutsiooni teemaga tegelev ekspert alates Kalikovidest kuni lõpetades EQUAL projektis osalevate organisatsioonidega... Filmis ei ole ainsatki vihjet prostitutsiooni ohtudele alates soovimatutest rasedustest ja lõpetades HIViga.”
Ja mõned tunnid hiljem saadab Kase veel ühe e-kirja: “Filmi autori J. Rässa kohta veel niipalju lisainfot, et tegemist on prostituutide püsikliendiga. Kusjuures ta ei varjagi seda. Talvel Kunstihoones to imunud rahvusvahelise näituse “Kehaturg” raames viidi kunstnikele läbi ka seminar prostitutsioonist. Rässa uhkustas seal avalikult oma pikaaegsete bordelliskäimise kogemustega ja nimetas seda spordiks. Kuna kuraator Reet Varblane lindistas kogu seminari, siis põhimõtteliselt peaks selle ülestunnistuse kohta eksisteerima ka audiomaterjal.”
Ekspress audiomaterjali otsima ei hakka, sest kui paaripäevases habemes Rässaga Kuriteoennetuse sihtasutuses (madal kuurilaadne hoone Lillekülas) kohtun, ei eita mees isiklikke kokkupuuteid prostituutidega. Küll rõhutab tänu kandilistele prillidele veidi mõnd leebet hispaania intellektuaali meenutav Rässa, et tema viimane “tasuline seksuaalkogemus” jäi aasta 2004 esimesse poolde. Pärast seda, kui ta filmi väntama hakkas – tempoga 38 sekundit kuu kohta –, on ta prostituute enda sõnul vaid intervjueerinud. Kokku jõudsid režissöör Rässa ja toimetajaks olnud Mart Raukas vestelda 42 lõbunaisega. Osa neist olnud koostöövalmid tänu sellele, et koostööd soovitas teha politsei, teiste ajakulu kompenseeriti rahaliselt, ühel puhul 3000 krooniga.
Kas ma ütlesin “intellektuaal”? See oli nende prillide süü. Otsekui Tom Stall filmist “Vägivaldne minevik” on Rässa mees, kelle olevik näib laitmatuna – lähedane tutvus Lagle Parekiga, kaheksakuune alaska malamuut Rolf, vaibatöökoja käivitamine Viljandi noortevanglas, muulaadne kriminaalsete noortega tehtav töö –, kuid igasugune isiklik ajalugu enne aastat 2001 on otsekui tuulest viidud.
Ekspressi arhiivis leiduv üksik artikkel viitab ähmaselt kahele laibale, väärismetallile, 1992. aastal toimunud arreteerimisele Eesti-Vene kontrolljoonel, ent minevikust rääkimisest keeldub Rässa väga otsustaval moel. Sel hetkel, kui õhk kuriteoennetuse sihtasutuse ruumides varjatud pingest paksuks muutub, tunnen ma end kahetsusväärsel moel “Hüljatute” armutu inspektor Javert’ina.
Usk inimese võimesse paraneda on eksistentsiaalse tähtsusega nii katoliiklusele – ja katoliiklane Rässa enda sõnul on – kui vangide ümberkasvatamisele. “Tavaliselt hakkab kriminaalne energia raugema 40ndates ja 50ndates, kui ollakse psüühiliselt ja füüsiliselt jõutud oma elu varemetele,” räägib Rässa, “kuid ka varem on kaks etappi, mil on võimalik muutuda – vahetult murdeea järel ja umbes 30aastasena. 30aastaste jaoks pole meil praegu energiat, seetõttu tegeleme noortega.” Ta nimetab arve – kui Kanadas on retsidiivsuse protsendiks 65, siis Eestis on see 80 ringis.
Autojuhtimiskursused noortevanglas, teabepäevad, rännakmatkad seadusega vastuollu läinud noortele – see ongi valdkond, mida Rässa tunneb, tema liivakast, kui nii võib öelda. Seadusega vastuollu minemisest räägib Rässa praktikuna, viidates mõrul moel, et “kui inimene püüab ühiskonnas saavutada rohkem, kui on tema õiglane osa tema annetest tulenevalt, läheb mees vargile ja naine litsiks”. Selline kuiv lähenemine ei töötanud aga prostitutsioonifilmi puhul, kus ühiskondlik tellimus olnuks hoiatavatele näidetele, pisaratele ja kahetsusele, soovitavalt lähiülesvõttele mõne aidsihaige eksprostituudi sarkoomilaigust. Kuidas ta seda küll ei mõistnud, mõtlen ma.
Rässa jääb oma seisukohale: prostitutsioon on tänases Eesti vaba valik, kuigi mitte hea. “Usin tüdruk v&oti lde;ib kuus teenida ka 30 000 krooni, kuid selline faas ei kesta muidugi kaua. Ükski naine ei pea sellisele töötamisele kaua vastu.”
Naised Jaano Rässast ja tema filmist
- Inessa Josing, sõber: “Saime tuttavaks läbi katoliku kiriku tegevuse. Meid seob filmihuvi, teatud irooniline maailmavaade, teadmine, et need, kellel on elus veidi paremini läinud, võivad aidata neid, kellel nii palju vedanud siiski pole.”
- Nelli Kalikova, aidsiennetaja: “Sellise materjaliga minna kooli, see on hullumeelsus. Kui see film juba on koolides, tuleks see sealt ära korjata.”
- Helve Kase, naisuurija: “Suhtun sellesse filmi väga eitavalt. Meie eksperthinnang on, et tegemist pole õppefilmiga.”
- Lagle Parek, katoliiklane: “Sellist tööd, nagu teeb tema nende vangidega, ei tee Eestis mitte keegi teine. See on kahtlemata väga tänuväärne asi.”
