Punane Viiuldaja
Viiuldaja Eduard Sõrmus (1878-1940) oli eestlane, keda sünnimaal rohkem põlati, kui armastati. Ta esines Inglismaal, Rootsis, Saksamaal ja muidugi Nõukogude Liidus. Tal oli taskus Nõukogude pass ja ta esindas Nõukogudemaa huve. Ta oli ideeline bolševik, Punane Viiuldaja.
Kohtumine Leniniga
Mees, kes tegi Eduard Sõrmusest Punase Viiuldaja, oli Vladimir Iljitš Lenin. Esimest korda nägi Luunja taluniku poeg töörahva juhti 1905. aastal. Mõju oli suur, viiuldajast sai tulihingeline bolševik ja veel samal aastal astus ta parteisse. Isiklikult tutvus Sõrmus Leniniga mitu aastat hiljem. Sõrmus, kelle hinges valitses segadus, kas viiul ja bolševik ikka kokku sobivad, kohtus Leniniga 1909. aasta lõpul Pariisis.
"Mida ma pean tegema, seltsimees Lenin? Olen bolševik, kuid armastan väga viiulit. Kas mul on õigust mängida viiulit?" Lenin vastas: "Jah, on, kui teist saab bolševik-viiulikunstnik.
Muusika on tohutu jõud, seda tuleb kasutada meie eesmärkide saavutamiseks, klassivõitluse huvides. Teie kui bolševistlik agitaator peate ise teadma, kuidas kasutada viiulit kui agitatsioonivahendit."
See ei jäänud Lenini ja Sõrmuse ainsaks kohtumiseks Pariisis. Kui Sõrmus andis Vene pagulastele kontserdi, tuli seda kuulama ka Lenin. Järgmisel päeval ütles bolševike juht viiulikunstnikule: "Ma olin teie muusika tõlgitsusest, mis meid kõiki köitis, nõnda mõjutatud, et pean oma kohuseks teile öelda: mängige, mängige, mängige! Meie hulgas on palju neid, kes kõnelevad või kirjutavad. Pole aga ühtki, kes mängiks. Ma korraldan teile toetuse saamise, et te võiksite õppida konservatooriumis." Lenin pidas sõna ja Sõrmus saigi Pariisis viiulit õppida.
Sõrmuse õpingud jäid osalt tema rahutu loomuse tõttu poolikuks ning tema tehnika jättis soovida. Ometi oli tema mängus midagi sellist, mis kuulajat lummas. Kirjamees Ferdinand Kull meenutas, kuidas Sõrmus mängis Chaconne'i Bachi viiulikontserdist. "Olen sama pala kuulnud ka teistelt viiuldajatelt. Neist mõned, nagu Kubelik ja Hubermann, olid tehniliselt päris virtuoosid, kuid mitte ühegi teise ettekandes pole see minule nii sügavat muljet jätnud kui Sõrmuse ettekandes."
Tabamata ime
1914. aasta algul sõitis Sõrmus Pariisist Eestisse - kontserte andma. Esimene esinemine oli tal Tartus Vanemuises. Keeleuuendaja Johannes Aavik, kes ise samuti viiulit armastas mängida, kirjutas pärast Sõrmuse esinemisi, et "Sõrmus on väljamaal palju juurde õppinud, kuid tehnika ei ole iial tema tugevam külg". Ikka ja jälle see tehnika.
Aga sellele vaatamata olid Sõrmuse esinemised ka Võrus, Valgas, Viljandis ja Pärnus edukad.
Kuid kui ta veebruari keskel Tallinna sõitis, tõsteti ta Türil rongilt maha, arreteeriti ja saadeti Tallinnasse juba vangitapiga. Sõrmus pisteti Toompea vanglasse, kuid tuhanderublase kautsjoni vastu pääses ta vabadusse ning sai Estonia lavale astuda.
"Ei saa salata, et Sõrmus õige palju hoolt ja nähtavasti süstemaatilist tööd mängus avaldas - aga kunstnikuks ei ole ta jaksanud saada," kirjutas Sõrmuse esinemisest Juhan Luiga. Ime jäi tabamata...
Sealsamas Estonias oli just etendunud Eduard Vilde näidend "Tabamata ime", mille peategelases viiuldaja Saalepis tunti ära Sõrmus, kellest kui välismaal õppinud-elanud mehest niisa muti imet oodati. Viiuldajana Sõrmus muidugi polnud mingi ime, kaugel sellest. Aga ei maksa unustada, et Sõrmus ei teinud muusikat puhtalt muusika pärast. Tema missiooni oli täpselt sõnastanud Lenin Pariisis ning järgnenud aastad vaid kinnitasid seda. Sõrmus ei olnud viiulikunstnik, Sõrmus oli Punane Viiuldaja.
Kaitsepolitsei luubi all
Möödus ligi kaheksa aastat, enne kui Sõrmus taas kodumaale tuli. Selja taha oli tal jäänud kirev ja sündmusterohke elu Euroopas ja Venemaal. Taskus transiitviisa - muud keelduti talle andmast -, astus Sõrmus 3. detsembril 1921 Eesti pinnale. Siit pidi ta kohe edasi Saksamaale sõitma, aga ometi jäi viiuldaja oma sünnimaale kauemaks.
"Nähes Eestimaa elu ja olu, mis Sõrmusele kui nälginud Venemaa kodanikule nähtavasti tugevasti meeldima hakkas ja unustades oma sügavat põlgust Venemaal Eesti kui kodanlise riigi vastu, hakkas samme astuma, et peatusluba saada siin elutsemiseks. Sellekohaseid ametiasutusi läbikäies ja oma tuttavaid kasutades anti Sõrmusele Vabariigi Valitsuse poolt peatusluba kahe kuu peale," kirjeldab Kaitsepolitsei ettekanne.
Nagu Kaitsepolitsei kindlaks tegi, külastas Sõrmus Tallinnas olles tihedalt Venemaa saatkonda Pikal tänaval ning andis seal 20. detsembril ka kontserdi - Venemaa nälgivate laste toetuseks.
Ka teised tema kontserdid olid Venemaa näljahädaliste abistamiseks. Tulla kodumaale, et Venemaad aidata - seda Eestis ei mõistetud. Veelgi enam ärritas aga Sõrmuse vaenulik suhtumine Eesti riiki. Tartus Bürgermusses vilistati tema kontsert mädamunade viskamise saatel maha. Ja peagi ei soovinud talle enam keegi saali kontserdiks anda.
Ajalehtedes hakkasid ilmuma pahased kirjutised, kus nõuti Sõrmuse väljasaatmist. Väga terav artikkel "Eesti äraandja kommunist viiuli kunstnik Sõrmus Eestis" ilmus ajakirjas Valve. Selles kirjutati, et Sõrmus tegi "kihutustööd Vene frondil Eesti sõjavägede vastu ja ässitas punakaartlasi Eesti vabadus-võitlejate vastu vihasemalt võitlema". Valve seisukoht oli selge: mehe, kes on "ennast Eesti äraandmisega niivõrd roojastanud", Eestisse lubamist ei saa ükski tõsimeelne eestlane heaks kiita.
Detsembris 1921 sai Kaitsepolitsei Kohtupalati prokurörilt kirja, milles paluti "selgitada Sõrmuse tegevust Vabariigi vastases töös, kusjuures selgeks teha tuleks, kas Sõrmus aktiivselt sõjategevusest Vabariigi vastu osa võttis". Prokuröri ajendas seesama Valves ilmunud artikkel.
Väljasaatmine kodumaalt
Jaanuari algul 1922 oli Kaitsepolitsei agentuurkokkuvõte Sõrmuse kohta valmis. Kapo selgitas välja, et Vabadussõja alates oli Sõrmus Inglismaal, kust ta kommunistliku kihutustöö eest Venemaale välja saadeti. "Venemaal hakkas tema suuremad kihutustööd Eesti Vabariigi vastu tegema ja käis ka Narva ja Pihkva väerindadel kontsertisi andmas. Vaimustas punaväelasi eestlasi Eesti Vabariigi vastu sõdima kõnega ja muusikaga."
Kaitsepolitseil õnnestus leida isegi üks tunnistaja, kooliõpetaja Elise Vermal, kes oli 1920. aasta jaanuaris olnud Sõrmuse kontserdil Schlüsselburgi Meremeeste Klubis. Vermali sõnul mängis Sõrmus vaid veerand tundi, ülejäänud tunni ja kolmveerandi ta agiteeris. "Eesti vastu tarvitas Sõrmus kõige tooremaid sõnu ja ütelusi, nimetades eestlasi valgeteks lihunikkudeks, timukateks jne. Sõrmus kutsus meremehi üles eestlasi viimase meheni hävitada, seletades, et Eesti maa on kust kõiki saada võib ja mida tarvilik oleks võimalikult pea enda alla võtta," jutustas Vermal.
Veel jaanuaris 1922 pöördus Kaitsepolitsei siseminister Karl Einbundi (Kaarel Eenpalu) poole, et saada luba anda käsk "Sõrmuselt Vabariigi piirides elamise luba äravõtmiseks ja tema otseteeliseks väljasaatmiseks". Nii ka läks, Sõrmust kohustati 31. jaanuariks 1922 Eesti Vabariigist lahkuma. Vastasel juhul lubati ta arreteerida. Samuti keelati ära kontsertide andmine Eestis.
Sõrmus aga vilistas selle käsu peale ja jäi Tallinna edasi. 12. veebruari õhtul peeti tõrges viiuldaja Viru tänaval kinni ja toimetati politsei arestimajja. Juba järgmisel päeval käskis siseminister Sõrmuse Narva kaudu Nõukogude Venemaale tagasi saata. Siseminister siiski muutis kohe oma otsust ja andis 14. veebruaril käsu Sõrmus Vene saatkonnale üle anda tingimusel, et saatkond viiuldaja esimese Rootsi mineva laeva peale paneb. Veel samal päeval toimetati Sõrmus Vene saatkonda.
Bolševik kuni surmani
See jäigi Punase Viiuldaja viimseks sünnimaakülastuseks. Kuigi oktoobris 1925 saatis ta Leningradist Grand Hotelist Eesti riigivanemale Aleksander Jaaksonile kirja sooviga Eestisse tulla. "Mul on igatsus jälle oma kodumaad, kodurahvast näha. Ma palun Teid väga, meie endise sõpruse nimel, mulle lubada mõni nädal Eestis kontserte anda." Luba Sõrmus loomulikult ei saanud. Mees, kes Vabadussõja algul oli Inglismaal ägedalt toetanud liikumist "Käed eemale Venemaast!" ja kes vihkas Eesti Vabariiki, ei väärinud seda.
Oli Sõrmusel viiuldajana Euroopas rohkem edu kui Eestis? Viiuldajana ehk olekski olnud, kuid Sõrmus oli eelkõige bolševistlik agitaator. Ja seda ei sallitud - tema kontserte keelati ära, teda arreteeriti, ta saadeti Preisimaalt ja Inglismaalt välja. 1932. aasta kevadel sõitis Sõrmus Nõukogude Liitu Leningradi. Kuid juba järgmise aasta algul oli ta tagasi Inglismaal - andis kontserte ja tegi kihutustööd Nõukogude Liidu heaks. "Nõukogude Liit oli esimene, kes lõpetas sõja, ja sammub nüüd lipukandjana Euroopa rahuvõitlejate esireas. Ainult sotsialismis on rahu ja julgeolek," ütles Sõrmus 1935. aastal usutluses ühele Briti lehele.
1936. aasta lõpul asus Sõrmus koos oma inglannast abikaasa Virginiaga lõplikult Nõukogude Liitu elama. Ilmselt neid ei lastud ka enam riigist välja. Kolmekümnendate lõpul sattus Sõrmus põlu alla - tal keelati esineda ja tal tuli kolida Moskvas kitsasse ühiskorterisse. Sõrmuse tervis ei pidanud vastu ning ta haigestus.
Kui 1940. aasta 21. juunil löödi Eesti Vabariigile hingekella, oli Sõrmus Botkini haiglas Moskvas. Halvenevale tervisele vaatamata tabas teda rõõmujoovastus.
Viimase eestlasena kohtus Sõrmusega kirjanik August Jakobson, kes saabus augustis 1940 ENSV Riigivolikogu delegatsiooni koosseisus Moskvasse ja haigestus. 12. augustil, kui Jakobson Botkini haiglast lahkus, lamas Sõrmus juba surivoodil. "Nägemiseni... Nõukogude Eestis!" sosistas ta Jakobsonile. Neli päeva hiljem Sõrmus suri. Punane Viiuldaja maeti Novodevitšje kalmistule.
Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi toimikuid ja Harri Kõrvitsa raamatut "Eduard Sõrmus".
