Punk ja Puškin sama katuse all
Kultuur kui pulbitsev ollus ei püsi teadagi ette antud raamides. Ahistavaks raamiks on ametlik käik, mis tuleb läbida publiku ette jõudmiseks. Et kunstnik saaks oma näituse avada mõnes nii-öelda ametlikus galeriis, peab ta vahel järjekorras ootama kuid, teinekord aastaid. Ka kirjanikud peavad oma raamatu trükkimiseks varuma üldjuhul pikka meelt. Sõltumatute teatritruppide ja rockbändide jaoks on esindussaalide üürid enamasti liiga kallid. Mida teha? Teha on võimalik uusi alternatiivseid, avatumaid kultuurikohti ja nii on tehtudki. Hõivates selleks mahajäetud ruume või jõudes kokkuleppele vabade pindade kultuurihuviliste omanikega.
Mõne aasta eest toimis sõltumatu kultuuriareenina edukalt Dvigateli tehase ruumidesse rajatud fotostuudio Real black box. Teiste hulgas andsid seal kontserte rockbändid Psychoterror ja Universumi Direktorid. Kiwa ja Andres Lõo korraldatud üritustesarjal Metabor kohtusid sõbralikult kunst ja plaadimuusika. Organisatoorse poole pealt toetas ettevõtmist fotograaf Viktor Koshkin. Noorte tegijate kõrval lõi Metaboril oma kineetiliste objektidega hoogsalt kaasa maestro Kaarel Kurismaa. Mäletan Metabori meeleolu spontaanse ja anarhilisena. Show kestis tavaliselt hommikuni.
Kentmanni tänaval ühes elumaja keldris paiknes Kiwa kureeritud Yo-Yo klubi, kus lisaks DJ-dele ka performance´i kunstnikud üles astusid.
Mullusest augustist toimib Kreutzwaldi tänava ja Tartu maantee nurgal asuvas Perfekta keskuses videokunstnik Maksim Surini asutatud kultuurikeskus, esialgse nimetusega Multikultuurimaja suur saal. Tegu on varem laona kasutusel olnud avara ruumiga, mis on umbes viis korda suurem kui Kunstihoone suur saal. Praegu võib seal 800-l ruutmeetril näha Toomas Altnurme ja Jasper Zoova kureeritud näitust “Hea saak”. Suvel oli samas kohas eksponeeritud osa rahvusvahelise multimeediafestivali ISEA taiestest. Aastavahetuspeol esines prantsuse jazzband Cirque Lunaire.
Suured aknad tagavad Multikultuurimaja kõrge laega saalis loomuliku päevavalguse. Ruumikas koht on hele, puhas ja esteetiline – muu hulgas ideaalne hiigelformaadiliste taieste loomiseks. "Sellest, mis siin koha peal sünnib, võiksidki kujuneda järjest uued näitused," rõhub Maksim avatud ateljee mõttele. Multikultuurimaja saali kasutamise vastu on huvi ilmutanud Peeter Laurits, Ene-Liis Semper ja Raoul Kurvitz. Veebruari lõpus peetakse seal Kunstiakadeemia vabariigi aastapäeva ball. Maksimi suuremaid plaane on varustada saal tehnoloogiaga, et arendada Eesti multimeediakunsti, mis tema hinnangul on hetkeseisuga kiviaegne.
Maja omaniku, kinnisvarafirma Perfekta Eesti ASi kunstilembeline juhataja Boris Polov loodab, et tühjade ruumide andmisega kultuuritegijate käsutusse näitab ta nakkavat eeskuju teistegi firmade juhtidele.
Üldjuhul ei pea taolised kultuurikolded vastu kaua. Loogika on selline, et ühed hääbuvad ja uued tekkivad. Oleneb nii organiseerijate jätkusuutlikkusest kui omanike plaanidest. Kõige püsivam sõltumatu kultuurikeskus on praeguseks juba kolmandat aastat stabiilselt tegutsev kultuuritehas Polymer, mis paikneb vana Polümeeri vabriku ruumides. See paik on interjöörilt rämedamat sorti – tunamulluselt EKA rebaste ristimispeolt naasin tsemenditolmuahvina. Nüüdseks on sealt suurem osa tolmu ära koristatud.
Polymer kuulub rahvusvahelisse kultuuritehaste võrgustikku Trans Europe Halles, mis on katusorganisatsiooniks osale Euroopa analoogsetele keskustele. Võrgustikku siduvateks joonteks on tegutsemine industriaal- või militaarpärandit kandvates hoonetes, sõltumatus poliitikute ja finantseerijate soovidest ning multidistsiplinaarsus. Asjast rääkisin Polymeri asutaja ja eestvedaja Madis Mikkoriga. Kultuuritehase asutamiseks sai ta esmast inspiratsiooni juba aastal 1994, mil Tallinna sadamas peatus Taani laev Kronborg. Laeva pardal tutvustati eri kultuuriaktsioonide kaudu Kopenhaagenit Euroopa kultuuripealinnana.
Madis Mikkor: “See oli nii harjumatu ja lahedalt hullumeelne, kuidas masinate ja torude vahele kitsastesse laevakubrikutesse mahtus nii palju erinevaid huvisid, tegutsemistahet ja sõbralikkust.”
Uurin Madiselt, mis on põhiline, mille poolest Polymer erineb meie nii-öelda ametlikest kultuurikohtadest. “Eesti kultuuripublikule on vahetu suhtlemise kogemus kunstnikuga tulnud visalt ja kobamisi.
Selles seisnebki suurim erinevus “ametliku” ja “alternatiivse” vahel. Meie riigimuuseumid ja galeriid on alles astumas “näitamise” faasist “koos tegemise” faasi. Kultuuritehases valitseb aga arusaamine, et kunsti sünni juures on alati vajalik teatud isetekkelisus, keskkonna poolt pakutav inspiratsioon, kollegiaalne heakskiit ja küünarnukitunne,” vastab Madis.
Mind huvitab, kas on ka sellist kultuuri, mis eksperimentaalse vaimuga tehase seinte vahele ei sobi ega pääse. Madise sõnul ei öelda ära kellelegi: “Kui me suudame ühe katuse all hoida punki ja Puškinit, on kultuuritehas oma nime väärt ja teel eesmärkide saavutamise poole. Kultuuritehases teevad asju need, kes tunnevad rõõmu inimkatsetustest vabatahtlikest koosneva publiku peal, noored ja värsked alustajad."
Teretulnud on institutsioonidest haaramata kunstilised väljendusvormid. Lähemal ajal on oodata rühmituse Kulminatsioon luule- ja muusikaõhtuid, püsivalt esinevad maja asukate Konverteri ja MKDK Agentuuri bändid ja DJ-d, Diletantide Avangard valmistab ette noorte ja värskete bändide ülevaatust. 22. jaanuaril toimub industriaalmuusika kontsert EISENWERK IV.
Tehtust tõstab Madis esile Kulminatsiooni korraldatud Pia Frausi ja Jääboileri kontserte, Rael Artel Gallery esmaesitlust Tallinnas, Kunstiakadeemia magistrandi Raul Kelleri magistritöö avalikku kaitsmist ja Rednar Annuse juhitava MTÜ Arena teatrietendusi. Muusika mõttes on olnud olulised veel Mätta mälestuskontsert ja Jazzkaare jamsessioon.
Madis näeb mittetulundusühinguna toimiva Polymeri tulevikku optimistlikus valguses ja on veendunud, varsti on kultuuritehase mõiste kinnistunud tallinlasele sama põhjalikult nagu Kaapeli Helsingis, Meijeriet Lundis või Melkweg Amsterdamis.
“Me näeme, et kultuuritehas Tallinnas saab toimima linna ja riigi toel, kuid poliitiliselt sõltumatuna. See selgitusprotsess on pikaajaline, kuid kultuuriliste valikuvõimaluste mitmekesisuse säilitamisel hädavajalik. Kuigi ka välismaal on kultuuritehaste aktivistid lugematuid kordi kuulnud poliitikute väiteid vajadusest tehas maani maha lammutada ning rajada selle asemele “korralik” kultuurikeskus “optimaalse ruumibilansi”, “moodsate kommunikatsioonide” ja muu sarnase “hädavajalikuga”, pole õnneks alati niimoodi läinud,” möönab Polymeri kultuuriaktivist.
