Saabub 2012. aasta suvi ja ajakirjaniku masendus kasvab. Mõnel päeval ei ole tal tahtmist voodistki välja minna. Sõbralik psühhiaater kirjutab antidepressante ning oh imet – mõne nädalaga toovad need tagasi kui mitte elurõõmu, siis vähemasti füüsilise elujõu. Ent alkohol mõjub nüüd ettearvamatumalt ning ühel soojal septembriööl, pärast tulutuid ja naeruväärseid katseid argireaalsust alkoholi abil modifitseerida jõuab ajakirjanik oma kodumaja ukseni juba sedavõrd suikunud mõistusega, et ei suuda oma kotist võtmekimpu üles leida. Võtmed – see selgub hiljem – on küll olemas, kuid lagunenud kimbust lahti paljudeks pisikesteks võtmeteks.