Putini sireenid ja harpüiad
Tuttav Moskva naisajakirjanik rääkis kunagi aastaid tagasi, et ta näinud öösel unes Vladimir Putinit. Tollal veel presidenti. Unenägu üllatanud teda mõneti, nii et ta uuris tööl kohvi- ja suitsunurga pingevabas õhkkonnas, kas veel mõni naiskolleeg on midagi sarnast kogenud. Tulemus olnud üllatav – Putin esinenud naiste unenägudes tavapärase külalisena. Mis sorti unenäod need täpselt olid, seda ei söandanud ma uurida.
Noorema põlve ajakirjanikud, või õigemini ajakirjanikuhakatised, ei tee siin suuremat saladust. Vaadake kõrval näidist Putini, praeguse peaministri sünnipäevaks avaldatud erootilisest kalendrist, mille modellideks on Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna neiud. Kalender ilmus kingitusena Venemaa peaministri viiekümne kaheksandaks sünnipäevaks. Teos ei tekitanud suurt kahinat mitte ainult Venemaal, vaid lausa globaalselt. Kui Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna dekaan Jelena Vartanova pidi kogu seda kisa-kära 7. oktoobril raadiojaamas Ehho Moskvõi kuidagi klaarima, võis ta osundada isegi Timesi. Ingliskeelse ajakirjanduse dinosaurus arvas kalendri põhjal, et selline ongi ajakirjanduse pale, kus valitseb erakapital.
Ei saa öelda, et Venemaal võeti erakapitali pealetungi järjekordne tõestus ükskõikselt teadmiseks. Paljud kommentaatorid hakkasid tegema vihjeid maailma vanima ameti ja vanuselt teise ameti (ju siis ajakirjandus) ühitatavusest. Sellisele tõlgendusele andnud omalt poolt hoogu juurde kõne all oleva projekti autor Vladimir Tabak. Ta on lõpetanud samuti Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna. Tema alma mater’i dekaan Vartanova pillas küll lause, et pole välistatud kohtusse pöördumine, kuna Moskva ülikool on ikkagi bränd ja selle brändi nime kasutamine ühes kommertsprojektis on vaidlustatav. Tabak seda ei karda. Tema seletuskõnes projekti juurde vohab sõna “positsioneerima” – kuidas modellideks olevad tüdrukud on end positsioneerinud (ei midagi poliitilist nende poolt, lihtsalt sümpaatiaavaldus vahvale mehele) ja kuidas tema ise on end positsioneerinud Moskva ülikooli ning Venemaa poliitika suhtes. Tabak võib oma “positsioneeringutega” minna läbi tule, vee ning vasktorude. Ta on andekas pugedik, kes valdab perfektselt moodsa ühiskonna sõnamulinat.
Kas oleks erootiline kalender tekitanud niisugust vastukaja sel juhul, kui modellideks olnuks näiteks stjuardessid? Ei. Mis juhtunuks, kui sellised poosid oleks sisse võtnud sõjakooli naiskursandid? Sõjakooli ülemal oleks maha võetud nii õlakud kui pea. Ja õigusega, sest tulevastel ohvitseridel ei tohi olla litsi imagot.
Erootiline kalender on tekitanud palju kära just sellepärast, et see näitlikustab poliitika ning ajakirjanduse sümbioosi. Eriti tähelepanuväärne on kalendri veebruaritüdruku sõnum – ta küsib Vladimir Vladimirovitšilt, “kuidas oleks kolmanda korraga?”. See on sama geniaalne nagu Linnar Priimäe looming – Putin on olnud kaks korda president ning suure tõenäosusega kavatseb ta selleks saada ka kolmas kord; selle üleskutse ihara näoga plika esitabki. Samas aga kõlab küsimuses ka varjamatu seksuaalne üleskutse. Tiigri vurrudest tirimise või lennuki juhtimisega saab hakkama enamik meestest – muidugi eeldusel, et tal on kaasas ekspertidest koosnev seltskond –, ent teha viiekümne kaheksa aastasena ühe sessiooni käigus kolmas kord õnnelikuks keegi tüdruk – või emake Venemaa ise? – see on vinge tulemus.
Mees(diktaator)poliitikud ja naistest austajahordid on omaette mõtteaines. Läinud sajandi 20.–30. aastate Danzigi eluolu kujutavas Volker Schlöndorffi filmis “Plekktrumm” karjatab üks naine oma mehele, et neilgi oleks aeg osta raadio, sest “kõik kuulavad Rundfunkist füüreri kõnesid, ainult mitte meie…!”. Ning raadioaparaat ilmubki majapidamisse. Diktaator oli saksa naiste lemmik. Inimhingede insenerid olid asjaolust teadlikud, rõhutades füüreri poissmehe staatust – tema ainsaks “pruudiks” olnud Saksamaa.
Muammar Kaddafil on naisihukaitsjad (tähendab haarem) ja president Clintonil oli tema naispraktikant (muinasjutt kaunitarist ja koletisest). Briti peaministril John Majoril oli abieluväline armuafäär, mille ilmsikstulek muutis tolmukorraga kaetud konservatiivi Tema Majesteedi alamate silmis kuidagi huvitavaks (isegi tema on mees!).
Putinit seostati paar aastat tagasi iluvõimleja Alina Kabajevaga (ahah, sportlased omavahel). Tähelepanek, millega me paiskame feministliku internatsionaali kättevõidetud positsioonidelt aastakümnete taha, oleks selline – mis on naispoliitikule hukatuseks, see tuleb meespoliitikule pigem kasuks.
Paar sõna “vastukalendrist”. Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonnas on ka teistsuguseid naistudengeid, keda vihastas kaasüliõpilaste enesemüümine ja kes otsustasid teaduskonna au taastamiseks teha vastukalendri. Näeme ajakirjanduspiigasid, kes ei kohku poliitilise võimu tippudele esitamast teravaid küsimusi. Näiteks Anna Politkovskaja mõrva tellijate tabamise kohta. Tüdrukud on riietatud üleni musta, näod on neil karmiilmelised, suud kinni teibitud. On nad moirad, harpüiad või erinnüsed? Nad võivad ennustada Putinile kadu ning kriipida ja nokkida teda, kuid kangelase mainet see ainult kinnistab ja taastoodab. Meesjumalatel ning sangaritel on ikka tulnud selliste olenditega tegemist teha.
Tõeline “vastukalender” pidanuks mängima samade seostega nagu ülistav kalender, kujutades särasilmseid gei-noormehi, kes tunnistavad oma tundeid härra peaministrile. See olnuks alatu ning mõjus. Muidugi leidnuks sellise projekti autor end kohe Moskva jõe põhjast, sangpomm jala küljes.
