Mul on rõõmsameelne vaimupuudega sõber Mart (25). Puue ja autism teevad ta küll eakaaslastest erinevaks - tagasihoidlikuks - kuid seltskonnas viskas ta varem ikka kildu ka. Kohtusime sageli Oleviste kirikus, rääkisime maast-ilmast, käisime kinos lastefilme vaatamas ja popkorni söömas. See tõi tema ellu rutiinivaba rõõmu.

Aga läinud suvel kaotas Mart oma “elu armastuse”. Ta oli ühepoolselt oma südamesse võtnud tüdruku, kellel polnud sellest aimugi. Mart kuulis, et tüdruk abiellus teise mehega. Tema maailm varises kokku nagu armunud teismelisel. Valdavalt sõbralikust ja rahulikust noorest mehest sai vägivaldne hull, kes tuli paigutada Tallinna Psühhiaatriakliinikusse.

Jälgisin poole aasta jooksul Mardi ja tema ema Sirje kolgata teed läbi "ravi" Seewaldis ehk Tallinna Psühhiaatriakliinikus. Üllatusin negatiivselt Eesti psühhiaatrite abituse (ja eneseõigustuse) üle töös vaimupuude ja käitumishäiretega patsientidega.

“See oli mu elu armastus,” kaebas Mart emale, kui oma "südamedaami" oli kaotanud. Vahepeal puhkes nutma, nagu väike laps, siis aga möirgas, kui lõvi ja vehkis rusikatega: “Ma ei lepi sellega!”
Ema ei jätnud Marti enam minutikski üksi ja võttis ta tööle kaasa. Nad jalutasid mere ääres ja käisid veekeskustes - see kõik oli varem Mardile meeldinud. Aga ta nägi kõikjal armunuid ning rahu asemel võttis päev-päevalt tuure üles.

Kolme nädala möödudes mõistis Sirje, et lihtsalt rääkimisest ja lohutamisest ei piisa, ta vajab spetsialistide abi.

Aga Mart ja Sirje ei saanud mitu kuud kusagilt abi. “Olin meeleheitel. Mõtlesin, et koliks Soome, äkki seal on paremad võimalused. Tahtsin mitmel korral koos Mardiga ära surra, siis oleks kõigil kergem. Oleme küll juba rõõmu ja armastust tundnud, aitab,” räägib naine.

Perearsti jutule ei jõutudki, sest Mart sattus afektiseisundisse ega kuulanud kedagi. Ühel hommikul kutsus Sirje märatsevale pojale kiirabi ja ta viidi politsei saatel Tallinna Psühhiaatriakliinikusse.

Mart oli vaheldumisi haigla 5. osakonnas (seal hoitakse kõige hullemad patsiente), kus on mõned turvamehed ja hooldajad, ning 3. osakonnas, kus on vabam režiim. Paljusid "hullumaja" patsiente ei külasta keegi kunagi. Sirje aga käis pea iga päev haiglas, istus Mardi juures tunde, nägi rahustitega vaigistatud, kuid sisimas hirmust kanget poega.

Küsimusele, kuidas haiged omavahel läbi saavad, "rahustati" Sirjet tema väitel tõdemusega, et personal haigete omavahelistesse arveteõiendamistesse ei sekku. “Üks patsient hüppab ühel pool, teine vehib jalgadega teisel pool. Aga turvamehed mängivad ajaviiteks kaarte. Kui keegi annab Mardile tou või teda tagumises toas vägistada tahab, siis nemad ei sekku!” oli Sirje üllatunud.

Psühhiaatriakliinikust Ekspressile saadetud psühhiaatrite Kai Konsapi ja Katrin Eino selgituses kinnitatakse omakorda, et patsientide turvalisus on ööpäevaringselt tagatud.

Veel väideb Sirje, et haigla usaldusõde Õie soovitas: “Mis te jooksete selle haigla vahet? Olete küllalt pojaga vaeva näinud, tema küljes olnud. Teil on ka oma elu. Ärge muretsege, jätke ta meie hoolde ja elage oma elu edasi – praegu on teil selleks võimalus!”

Mart imes nagu svamm haiglakaaslaste kõnemaneerid endasse ning hakkas rääkima sõnu, mida kunagi varem polnud rääkinud: nõudis "nikku" ja "keppi". Haigla psühholoog Eda, olles täheldanud Mardi seksijuttu ja “mõelnud selle peale”, pakkus Sirje sõnul talle välja: “Kas olete mõelnud, et on olemas ka nii öelda halastusseks – lõbumajad?”

Mis Mardist haiglas edasi sai ning kuidas tõi kriisile lõpu Sirje "viimane õlekõrs" - käitumisekspertide MTÜ HENK?

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist